Juba mõnda aega olen ma end tundnud nagu selline katkise kõrvaga vanaaegne kohvitass. Vanatädi pärandus, mis on puhvetkapis ilus vaadata, aga kasutu. Katkine. Mu sees on olnud hästi palju segaseid tundeid. Ma olen neid püüdnud eemale tõugata, ma olen püüdnud mõelda, et tegelikult on kõik hästi, aga paar päeva tagasi sain ma aru, et ma elan ise selles eluvales, millest ma pidevalt jahun.
Väljast on kõik hästi. Ja kohati ongi kõik hästi, sest toredad hetked kannavad. Näiteks kui ma sõitsin paar päeva tagasi koju, siis hing oli päriselt päikest ja helgust täis Kuni selle hetkeni kui ma tegin lahti oma messengeri ja sealt vaatas mulle vastu tükeldatud laiba pilt. Siis ma murdusin.
Seda oli nüüd küll väga valus lugeda, nii mustades värvides ja depressiivses noodis, kohe mitte midagi ilusat su elu pole? Miks Ida kõrvale jäeti, kes nii otsustas? Miks lapsele nii tehti? Terve hooaeg on trennides käinud jaei saa minna, kyi halb peab olema ühe lapse käitumine sel juhul? Sina aga usu endasse rohkem, sa oled aus, julge ja väga ilus naine! Ja mis puutub tunnetesse, siis kui sa ise tahad, et su abielu puruneb, usu üll see sel juhul ka puruneb, tee ise suhe korda ja näita hoolimist!
Muidugi on ilusaid asju, aga kui on selline madalseisu periood, siis ju ongi depressiivne noot läbiv.
Rahvatantsus oli vaid viis poissi ja 10 tüdrukut, õpetaja pidi oma valiku tegema, see on okei.
Ma ei öelnud, et abielu puruneb, vaid seda, et meil on vaja oma aega, aga üks mure ajab teist taga pidevalt ja oleme end tahaplaanile jätnud.
Oh, kallipai.
Selliste postitustega aitad ka teisi teismeliste vanemaid.
Milliseid materiaalseid asju soovivad siis temavanused tudrukud?
neid asju on väga palju, mida selles vanuses tüdrukud soovivad. Selles mõttes ei ole ka lihtne tänapäeval noor olla.
Eveliis… äkki sa pead hakkama end esikohale seadma? (Usu mind, ma tean et nii lihtne on kõrvalt öelda…) Aga ma olen aastatega saanud aru, et ütlemisel, et kõige olulisem inimene enda jaoks pead olema sina ise, siis tuleb paarisuhe ja siis laps… selles on oma iva. Saan aru, et ei ole nii mustvalge ja üldse – aga äkki suuna võtaks sinna? Mind on aidanud. Endiselt on endiselt väga halbu päevi, siuke tunne et kogu elu keerleb lapse ümber (kes on sama räpakas ja ei hooli millestki) – ja paarisuhe on ka… keeruline. Aga ma proovin oma mõtetega jõuda sinna, et kui ma ise endast ei hooli pole must ju kellelegi kasu 🙁
Ära võta seda mingi moraalilugemise või õpetussõnadena. Lihtsalt…. mõte.