Juba mõnda aega olen ma end tundnud nagu selline katkise kõrvaga vanaaegne kohvitass. Vanatädi pärandus, mis on puhvetkapis ilus vaadata, aga kasutu. Katkine. Mu sees on olnud hästi palju segaseid tundeid. Ma olen neid püüdnud eemale tõugata, ma olen püüdnud mõelda, et tegelikult on kõik hästi, aga paar päeva tagasi sain ma aru, et ma elan ise selles eluvales, millest ma pidevalt jahun.

Väljast on kõik hästi. Ja kohati ongi kõik hästi, sest toredad hetked kannavad. Näiteks kui ma sõitsin paar päeva tagasi koju, siis hing oli päriselt päikest ja helgust täis Kuni selle hetkeni kui ma tegin lahti oma messengeri ja sealt vaatas mulle vastu tükeldatud laiba pilt. Siis ma murdusin.