Kohe kui ma kuulsin, et Juhan Liivist tehakse filmi, teadsin ma, et sellest saab minu lemmikfilm. Isegi kui ma ei teadnud veel filmi sisu. Juhan Liivi luuletused on mind lapsest saati lummanud. Ma mäletan, et leidsin Vasulast Liivi luulekogu ja lugesin neid luuletusi nii palju, et need kulusid mulle pähe. Ju ma üks kummaline laps pidin olema, aga “Must lagi on meie toal” tundus mulle üheaegselt nii hirmus kui ilus. Sellest ei hakka ma rääkimagi, et kui on üks luuletus/laul, mis mind iga jumala kord nutma ajab, kananaha ihule toob, siis on see loomulikult “Ta lendab mesipuu poole”.
Juhan Liiv ON minu jaoks üks suurimaid eestlasi. Ta on mulle eriliselt hinge pugenud.
Liivi muuseumis filmi esikal rääkisid nii muuseumijuhataja, Kilmi kui teised asjaosalised seal Liivi lugusid ja tegelikult päriselust on Liivil olemas üks nö tõe ja õiguse eest seismise episood.
Lugu oli selline:
Oma selgemal perioodil oli Liiv asjalik, lausa nii hästi, et teda usaldati omapäi Koosa kaupluses müüma-toimetama. Ühel päeval nägi Liiv, et midagi sahkerdati. Jooksis varastele järgi ja nõutas varastatud esemete tagastamist. Saigi kätte pihta pandud hõbelusikad.
Niiet kõik need kriitikud, kes irisevad Liivi detektiiviks olemise osas, võiks natuke lugusid uurida ja rohkem Liivist teada 🙂 Muuseumi juhataja rääkis veel Liivi olemusest ja käitmusmustritest, et Liiv oligi selline kuju, kes ei mõelnud pikalt, kui sekkus tõde ja õiglust nõutama, hindamata, et äkki teda ennast läbi pekstakse selle käigus.
Ilmselgelt ma olen selle filmi suur fänn. Mulle väga, VÄGA meeldis!
Ma ka olen selle filmi suur fänn, mu jaoks ilma liialdamata parim Eesti film (siiani oli “Nimed marmortahvlil” mul jaoks parim). Ma olen nüüd juba paar päeva ka Liivi kohta juurde lugenud ja saateid vaadanud (Plekktrumm, mida soovitati, on väga hea vaatamine) ning mulle tundub, et kui üks film nii endasse haarab, siis see ikka on VÄGA väärt film