Kohe kui ma kuulsin, et Juhan Liivist tehakse filmi, teadsin ma, et sellest saab minu lemmikfilm. Isegi kui ma ei teadnud veel filmi sisu. Juhan Liivi luuletused on mind lapsest saati lummanud. Ma mäletan, et leidsin Vasulast Liivi luulekogu ja lugesin neid luuletusi nii palju, et need kulusid mulle pähe. Ju ma üks kummaline laps pidin olema, aga “Must lagi on meie toal” tundus mulle üheaegselt nii hirmus kui ilus. Sellest ei hakka ma rääkimagi, et kui on üks luuletus/laul, mis mind iga jumala kord nutma ajab, kananaha ihule toob, siis on see loomulikult “Ta lendab mesipuu poole”.

Juhan Liiv ON minu jaoks üks suurimaid eestlasi. Ta on mulle eriliselt hinge pugenud.