Ma mäletan kui kunagi ammu tekkis Kärdlas kodukohvikutepäev ja ma mõtlesin, et vau kui võimas ja äge ja uudne asi. Ise ma sinna küll kunagi ei jõudnud, aga telekast uudistest vaatasin suu ammuli ja imestasin inimeste leidlikkuse üle.

Aastaid hiljem õnnestus mul kaasa lüüa Hiiumaa kohvikutepäeval ja kuigi see oli üks kõige ägedamaid projekte, kus mul on õnnestunud kaasa lüüa, siis sain ma aru, et tegelikult oli see selle sündmuse lõpu algus. Kohvikuid oli ägedaid, inimesed olid vaeva näinud, maitseelamusi sai kõikidest kohvikutest, silmailu ja tegevust oli ka rohkem kui küll, kuid uudsus oli kadunud. Sest iga vald, linn, küla, tänav korraldas tolleks hetkeks juba oma kohvikute päevi.