kodukohvikud

Kodukohvikute parem enne on möödas

/ / Leave a comment

Ma mäletan kui kunagi ammu tekkis Kärdlas kodukohvikutepäev ja ma mõtlesin, et vau kui võimas ja äge ja uudne asi. Ise ma sinna küll kunagi ei jõudnud, aga telekast uudistest vaatasin suu ammuli ja imestasin inimeste leidlikkuse üle.

Aastaid hiljem õnnestus mul kaasa lüüa Hiiumaa kohvikutepäeval ja kuigi see oli üks kõige ägedamaid projekte, kus mul on õnnestunud kaasa lüüa, siis sain ma aru, et tegelikult oli see selle sündmuse lõpu algus. Kohvikuid oli ägedaid, inimesed olid vaeva näinud, maitseelamusi sai kõikidest kohvikutest, silmailu ja tegevust oli ka rohkem kui küll, kuid uudsus oli kadunud. Sest iga vald, linn, küla, tänav korraldas tolleks hetkeks juba oma kohvikute päevi.

“Sellepärast ma paks olengi, et mulle meeldivad pirukad!”

/ Eveliis / 1 Comment

“Kas ma tohin seda lauset artiklis kasutada?” küsis minuga koos Sibulatee puhvetite päeva pirukavõistluse züriis koos olnud Tartu Postimehe ajakirjanik. “Muidugi,” vastasin ma. Siis saavad kõik huvilised lõpuks ometi ausa vastuse, miks ma paks olen. Ei pea spekuleerima. Tegelikult on tõde kusagil vahepeal. Ma pean ausalt ütlema, et kuigi mulle meeldivad pirukad, siis igapäevaselt ma neid siiski ei söö, salaja Marekit Narva kohvikusse neid ostma ei saada ja kui lõpuni aus olla, siis sibulapirukat ei olnud ma kuni eilseni üldse mitte kunagi söönud.  Ometigi juhtus nii, et sattusin  žüriisse, mis pidi hindama just sibulapirukaid. See oli nii huvitav kogemus. Me pidime ära hindama 18 piruka välimuse, lõhna, maitse ja tekstuuri. See ei olnud sugugi nii lihtne kui tunduda võiks, kuigi lõppkokkuvõttes selgus, et kõik züriiliikmed olid võitja suhtes ühel meelel ning ka teise ja kolmanda koha piruka suhtes olime me suhteliselt ühel meelel. Kas teie olete sibulapirukaid söönud? Ma ei osanud pirukatest midagi arvata rohkem kui, et need on sibulased, aga kui palju erinevaid nüansse nendes 18 pirukas oli. Kui ma oleks neid eraldi söönud, siis suurem osa nendest oleks mu käest kõrged punktid saanud ja ma ei oleks osanud millegi kallal nuriseda, aga kui oli võrdlusmoment, oli hoopis teine tera. Paar pirukat üllatasid ikka täielikult!

thumbnail_PUHV_PAEVAD_2019_valik_1__MG_6110.jpg

Foto: Ahto Sooaru

Sibulapirukate hindamisest saate rohkem lugeda Tartu Postimehest.

Capture.JPG

Foto: Laila Kaasik

Kuna ma osalesin Sibulatee puhvetite päeval esimest korda, siis oli mul plaanis läbi käia nii palju erinevaid puhveteid kui võimalik. Hommikul kell seitse startisime Idaga Ussipesast Peipsi poole, et hindamise ajaks kohal olla,  igasugu väikeste peatustega venis meie reis 3,5 tunni pikkuseks ja loomulikult ei jäänud meile ette ühtegi sularahaautomaati, et ma saaksin sularaha ka varuda. Mul oli seekord plaan (esimest korda elus) minna kohale korralikult sularahaga varustatuna, et saaksin ära minna kohalike hõrgutiste laariga. Ah, pole hullu, mõtlesin ma, Kolkja poole kihutades, hindame pirukad ära ja siis lähme Alatskivilt võtame raha. Sularahaautomaati seal loomulikult enam ei olnud, oli vaid uus popp võimalus poest/tanklast 1eurose ostu + 0,69eurose teenusega raha väljavõtmise teenus. Ma proovisin nii tanklas kui poes, seisin pikad järjekorrad ära, aga see pagana süsteem ei töötanud. “Lähim ATM on Kallastel,” öeldi mulle. Eks ole. 25 kilomeetrit sõitu, selleks, et sularaha saada. Ma olin natuke pettunud ja jätsin seepärast osad puhvetid, mis plaanis olid, ka külastamata. Mida ma seal ilma sularahata ikka teen? Nii seadsime me (Ida nõudmisel, sest seal on nukumaja!) esimesena sammud vanasse lemmikusse. Jah, te arvasite õigesti. Ikka Voronja galeriisse.

69959586_2945281602165136_961180437797928960_o.jpg

Kui muidu on Kolkjas ja Voronjas ikka pigem vaikne, siis seekord õnnestus meil seal päris mitu korda ummikus istuda. Omaette huvitav kogemus. Muidugi eelistan ma iseenesest veidike rahulikumat olustikku, aga samas oli vahva tõdeda, et Sibulatee puhvetite päev nii menukas on. Ma muidugi saan sellest täiesti aru. Vat see on (Hiiumaa kõrval) üks selline üritus, mis tõesti tutvustab kohalikku kultuuri, toitu, piirkonda. Müts maha korraldajate ja osalejate ees!

70620060_2945279828831980_30342376283176960_o.jpg

Voronja võttis meid vastu vanas tuntud headuses. Rahvast oli murdu. Võib olla isegi liiga palju mõne jaoks, aga mulle see melu meeldis. Tomatisuppi, rabarberiveini ja köömneteed nautides, trips-traps-trulli mängides, ülemisel korrusel mõnuledes möödus 2,5 tundi nii, et me ei saanud arugi. Kui me uuesti nina välja pistsime, avastasime, et vahepeal oli vihma sadanud. Vat kui hea, et me sel ajal siis mõnusalt hubaselt Voronja teisel korrusel aega veetsime.

69909733_2945281342165162_2067484217050136576_o69997689_2945270108832952_1405414626119647232_o70557521_2945280432165253_5358322287055470592_o70591509_2945283128831650_3923331785991127040_o

Ilmselt ei tule teile üllatusena, et järgmiseks peatuspaigaks sai Mesi Tare. See oli nüüd lõpuks koht, kus ma lisaks lõbusale meeleolule, sain lõpuks ka Mesi Tare perenaist sularahaautomaadina kasutada (ikka see sama moodne võimalus 1 eurone ost + teenustasu). Halleluuja! Taskud raha täis, saime me asuda Mesi Tare melu nautima. Olgugi, et ilm oli läinud tiba tuuliseks ja kiskus vihmale, ei jätnud Ida kasutamata võimalust süüa jäätist. Nostalgilisest nõukaaegsest pokaalist. Mäletate neid valge jalaga plekist pokaale? Issand, kus mulle tuli lapsepõlv meelde! Oh need pidupäevad, kui tädi Helju viis kohvikusse jäätist nautima. Kui te olete tunduvalt noorem kui mina, siis te ilmselt ei tea, et jäätist ei olnud teps mitte poeletist kogu aeg kui hing ihkas võtta.

69212677_2945246288835334_7525347778554232832_o70085885_2945246988835264_2346773553623334912_o
70459748_2945242022169094_868663161455116288_o

Mesi tare ja Voronja Galerii fotod: Viktoria Arro. Rohkem saate vaadata Sibulatee puhvetite päeva galeriist Facebookis. 

Kas te teate kui kiiresti läheb aeg kui heas seltskonnas, mõnusa melu sees olla? Me olime Idaga kolmes puhvetis veetnud ära suurema osa päevast ja oli ilmselge, et ega me palju enam ei jõua. “Issand, need pannkoogid seal Kolkjas, need paksud ja tillukesed,” hüüatas mu sugulane, kellega poolootamatult kokku saime Mesi Tares, kui kuulis, et me seal polnudki veel käinud. Ma nägin reklaami küll, aga suurem pannkoogisõber ma ei ole ja nii ma sellest mööda läksingi ilma igasugu suurema emotsioonita. Oi see oleks viga olnud kui ma ei oleks neid pannkooke söömata ära läinud. Mõnikord peitub lihtsuses võlu. Vanaema oma koduaia ees pannkooke küpsetamas ja rohkem pole vajagi, et tekiks järjekord nagu nõukaajal. “Ei tea kui suur ports on, ei tea, mis need maksavad,” arutlesid minu selja taga looklevas järjekorras seisvad inimesed. “Nagu nõukaajal,” naersimegi, “keegi ei tea, mida täpselt pakutakse, aga järjekord on ja tuleb ka seisma tulla.” No ja kui reklaam juba külade vahel levib, siis peavad head koogid olema. Nii head olid, et Ida palus pärast mul veel tagasi minna ja kaks portsjonit kaasa osta. Uskuge, Ida ei söö midagi ja kui tema ütleb, et asi on hea, siis peab see effing fenomenaalne olema.

Vaid mõnikümmend meetrit pannkookidest  asus Aljonushka Puhvet. Reklaam käis jälle kaugele ette. “Kas sa seal oled käinud?” küsiti minult kui ma alles Voronjas aega veetsin. “Vaata, et sa sinna jõuad!” öeldi mulle. Jõudsime. See oli suur viga. Naljaga muidugi, sest kuigi mu kõht oli kõike head ja paremat juba ammmmmmmmu täis, ei saanud sealt ära minna ilma kondentspiimapähkleid, pirukaid, vahvleid maitsmata.
71211264_582736135593237_1031424735298191360_n.jpg

Aljonushka puhveti fotod: Julia Kurm

Kas te olete kusagil päris kohvikus selliseid lette näinud? Ja see koduaed ise. Nagu väike Peipsiääre muinasjutumaa. Lopsakad lillepõõsad, maitseainete peenrad, laste mänguväljak, loomingulised istumiskohad, romantilised kaunistused. Võrratu, võrratu, võrratu! Ida ei olnud sellest aiast nõus lahkuma.

70401861_582737095593141_4686644291643113472_o70458281_582736928926491_5018138191195013120_o70476310_582737078926476_2226826094982463488_o70506216_582736795593171_1762460278252896256_o

Kui me lõpuks siiski lahkuda saime ja otsustasime veel läbi käia Latika puhveti, Kostja sibulatalu puhveti ja vaino dvori puhveti avastasime me, et kell on ootamatult kohe kuus saamas. Otsustasime, et sel korral ei hakka enam jooksma, eks me olime natuke väsinud ja 18 natuke näritud sibulapirukavõistluse pirukat ootas autos vanamale külakostiks viimist.

69912721_456208091771851_8868247321729564672_n.jpg

Kui küsida, kas tasus kell kuus ärgata ja kokku 482 kilomeetrit sõita, siis ma vastan teile, et absoluutselt ja rohkemgi veel. 23st kohvikust jäi meie saagiks seekord vaid viis, aga järgmisel aastal ma planeerin aega natuke paremini ja võtan sularaha kaasa juba Tallinnast, ehk siin ikka veel on selleks ajaks mõned automaadid alles jäänud. Näete, alles ma kirjutasin, et kodukohvikutest on kopp ees (siin), aga just Sibulatee puhvetid tooksin ma Hiiumaa kohvikute kõrval heaks näiteks selle kohta, milline see üritus peaks olema. Ma arvan, et ma ei eksi kui ma ütlen, et kodukohvikute algne idee oligi tutvustada kohalikku toitu, kultuuri ja piirkonda. Sibulatee teeb selles mõttes suurepärast tööd. Aitäh selle eest!

pirukas.jpg Hoidke Sibulatee tegemistel silma peal, seal toimub nii palju põnevat.    

Minul ei ole reklaamist kõrini, minul on kõrini hoopis millestki muust

/ Eveliis / 9 Comments

Eelmisel nädalal käis blogidest läbi teema brändidest, millest on (lugejatel) kopp ees. Eks minul on ka mõnest reklaamist kõrini, mõnest brändist ka ja minu arvates ka teevad osad ettevõtted oma (blogi)turundust valesti, aga kes olen mina seda neile ütlema.  Või no, ma võin siin blogis oma arvamust avaldada, aga mida see muudab? Teevad, kuidas tahavad ja ju siis töötab kui midagi ei muudeta. Nii lihtne ongi. Laias laastus olen ma ka nõus, et pigem pidevalt pildis olla kui pildilt ära, sest tahame me seda tunnistada või mitte, siis alateadvus on üks isemoodi värk ja kui te ütlete, et reklaam teid üldse ei mõjuta, siis te natuke ikka valetate ka. Kui üks näide tuua, siis mulle käib aastaid juba närvidele “carglass parandaaab, carglass vahetaaaaab” reklaam, aga kuhu ma esimesena pöördun kui mu autoesiklaasis on mõra?

Reklaamist, turundusest, blogimisest, strateegiatest võiks nii palju rääkida, arutada. Mitte et ma end eksperdiks peaks, vaid mulle lihtsalt pakub see huvi. Huvitav on rääkida oma nägemusest, huvitav on kuulata teiste nägemust, huvitav on kuulata blogijate arvamust, huvitav on kuulata turundajate arvamust, mõnikord need klapivad, mõnikord on need arvamused erinevad. See on põnev teema. Aga ma ei viitsi sel teemal rääkida, sest jällegi. Kui Eestis toimivad asjad nii nagu nad toimivad, siis jumala eest.

Küll aga on üks asi, mis mind häirima on hakanud. Või ei saa ka öelda, et häirima, pigem jätavad külmaks. Need on kodukohvikud. Ma näen nende reklaami, kuid 99% jätavad need mind külmaks ja on ammendanud. Ma ei saa nende mõttele enam väga pihta. Mu meelest on nende fookus kuidagi kadunud ja eesmärk pakkuda inimestele midagi teistsugust, on asendunud eesmärgiga teenida. Võimalikult lihtsalt ja vähe pingutades. Oodake! Enne kui te mu väljaütlemist kritiseerite, siis laske mul edasi rääkida. Ma tean, et on erandeid, ma olen neid kohti külastanud, ma tean, milline töö ja vaev ja pühendumus seal taga on. Seda enam mul ongi kahju, et neid kodukohvikuid on juba iga nurga peal ja päris palju väga kehva (toidu)elamust pakkuvaid, nii et need lahedad pärlid, mida iga-aastaselt oodata, jäävadki lõpuks kaotajaks.

Ma mäletan kui kunagi hakkas toimuma Kärdla kohvikutepäev. See oli midagi nii erilist ja teistsugust. Mäletate? Ma igal aastal mõtlesin, et issand peaks ka jõudma sinna, aga läks nii, et ei jõudnud. Vaatasin pilte ja imestasin kui äge asi on välja mõeldud. Saate ju siis aru mu elevusest kui mul ühel aastal õnnestus olla mutrike nende korraldustiimist. Muidugi ma pean ausalt ütlema, et ka sellel üritusel oli mõnes mõttes minu jaoks liigne kommertsimaik juures (just linna kohvikutel), aga sellest hoolimata pakkus Hiiumaa ikka veel kogemust, mis oli ehe ja selline nagu üks kohvikutepäev peaks olema. Pakkuma lisaks toidule ka naudingut silmale ja vaimule.

Hiiumaa kohvikutepäev on üks neist vähestest kohvikutepäevadest, millele ma alati kaasa elan ja loodan, et nad ikka jätkavad võimalikult ehedate kodukohvikutega, kus liigne reklaam ei varjuta kohviku olemust.

DSC_8749DSC_7920DSC_7751

Teine kohvikute/puhvetiteteemaline üritus, millele ma 110% kaasa elan, on Sibulatee puhvetite päev ja toidutänav. Miks? Üks põhjus on väga lihtne. Minust on aastatega saanud tõeline Sibulatee fänn, mulle meeldivad sealsed inimesed, nende ellusuhtumine, nende töösse suhtumine, sealne kultuur, vaatamisväärsused ja toit. Teine põhjus on loomulikult see, et nad pakuvad midagi teistsugust, midagi hingele, kõhule ja vaimule. See ei ole üksluine. Vähemalt need üritused, kus mul on õnnestunud käia. Neid ei ole palju olnud, sest ajad lihtsalt ei ole klappinud, aga sotsiaalmeedia vahendusel elan ma nendele üritustele alati kaasa. Ma olen kuulnud kommentaare, et hinnad on kallid. Otseselt ei oska ma seda kommenteerida, aga mõtlen niiviisi, et kui küla X suvalises valges kiletelgis maksab saiake kaks eurot ja kohv teine kaks eurot, siis pigem jätan ma eurod Peipsi tindi eest sinna ääremaale. Üks asi, mida ma üleüldiselt kohvikute päevi silmas pidades, mõtlen, et ehk ma olen valesti aru saanud, aga kas sellise ürituse mõte ei peaks olema see, et igalt poolt saaks midagi proovida. Selles mõttes, et kui on 65 kohvikut, siis tahaks ju igast midagi maitsta, aga kui valikus on vaid 9-eurosed praed, siis palju inimene jaksab ja palju see maksma läheks? Kas ei võiks kohvikud pakkuda väikesemaid suupistevalikuid oma parimatest paladest? Lihtsalt minu kui külastaja silmade läbi oleks see hea mõte. Samas kui eesmärk ei ole lõbu ja kogemus, vaid teenimine, siis ma muidugi saan aru. Igatahes Sibulatee hoiab minu arvates Kärdla kohvikutepäevast alguse saanud traditsiooni lippu kõrgel, on sellele andnud oma näo. Sel nädalavahetusel ootab mind ees uus vahva kogemus Sibulatee puhvetite päeval sibulapirukaid hinnates. Ootan põnevusega!

DSC09024

Kolmas üritus, mida ma olen kaks korda külastanud, on Tammelinna kodukohvikute päev. Esimesel korral tundus see mulle nii lahe, oli ka nagu selline omanäoline, sel aastal aga olin ma täiesti pettunud. Kolm-neli kohvikut tekitasid vau-efekti, ülejäänud olid tõeline lati alt minek. Igav, nähtud, kallis ja absoluutselt mitte midagi pakkuv. Põhimõtteliselt täpselt sama näoga nagu kõik need teised 372648329 üle Eesti korraldatavad kohvikute päevad mulle tunduvad. Need niisama-pakun-kiluvõileiba-Caesari-salatit-hoovikohvikud, kus inimesed pole viitsinud isegi silmailule rõhku panna on minu jaoks ennast ammendanud. Kohvikud, kus toitu pakutakse plastnõudelt ja letid-lauad pole üldse kaunistatud, on minu jaoks nii big no. Ammendanud. Nii nagu ka paljud laadad ja festivalid. Neid kõiki on liiga palju. Tekib selline deja-vu tunne ja ei ole enam seda elevust, et ahh, läheks sinna laadale, kohvikusse, festivalile, sest sealt saab midagi uut ja huvitavat soetada. Kõik uus ja huvitav on aastaid nähtud sama vana või jõhkralt kallis. Ühes kodukohvikus, mida ma sel aastal külastasin, pakuti koduveini 20 eurot pudel. 20 eurot?! Ja kuna kõike seda on nii palju juba, siis ei teki ka tunnet, et tahaks rahakotirauad valla teha.

Kohvikutele/laatadele/festivalidele oleks vaja “refresh” nuppu ja nö kvaliteedikontrolli.  

175 kilomeetrit Peipsi toitu// They’ve enchanted me!

/ Eveliis / 2 Comments

Veel aasta alguses tegutsesin ma selle nimel, et täna Hiiumaale kohvikupäevadele põrutada, aga läks teisiti. Ega ma ei kurda, sest elu. Asju juhtub ja minu puhul on ju vaid loomulik, et plaanid ja asjaolud muutuvad. Paar kohvikut on küll, mis kripeldama jäävad hinge, aga igale poole ka ei jõua. Tartus on ka nädalavahetusel toidu- ja veinifestival. Sinna ka ei jõua.

IMG_1418

Kui veel Hiiumaast rääkida, siis mul on õudselt hea meel, et ilmselt ikka Hiiumaa kohvikutepäevad on aluse pannud nii ulatuslikule kodukohvikute traditsioonile. Ja veel rohkem, et leidub inimesi, kes viitsivad ja tahavad ja oskavad seda mõtet edasi arendada, isegi teisele tasandile viia. On nunnumaid ja lihtsamaid üritusi ja on originaalsemaid. Eelmisel aastal külastasin ma esimest korda Tammelinna kodukohvikute päeva. Läksin ausalt eelarvamusega, et no mida nad ikka pakkuda suudavad. Veetsime terve lõbusa päeva koos sugulastega.

1

Mõnikord ma mõtlen küll, et kas inimesed juba ära ei tüdine nendest kohvikutepäevadest, aga ju siis mitte, sest minu arvates tukeb neid igal aastal aina juurde. Ju me siis oleme ikka ühed suured kohvitanted. Äge! Ma ei tea, kas Peipsi Toidu Tänavat – 175 kilomeetrit pop up restorane Vasknarvast Saaboldani –  saab nimetada kohvikutepäevaks, aga üks üliäge mõte on see küll. Kui sellest kuulsin, käis peast läbi mõte, et peaks ikka sinna minema ja kui sõbranna sõnasabast kinni võttis, oli plaan sündinud. Lähme! Aga kuhu ja kuidas? Vasknarvat ma tean, aga pean ausalt tunnistama, et Saaboldast ei olnud ma midagi kuulnud. Ja kuidas ma need restoranid üles leian? Ma tunnen küll Kauksi, Rannapungerja, Kallaste, Mustvee kanti, aga kus on Atsalama küla? Kuidas leida Peramaa torniresto?

38190255_444808755922859_175967430047170560_n

Pop-up restoran Tare, Atsalama küla.
Rahvuslikus kastmes maitseelamused Tagavälja talu perenaiselt. Serveerituna talu tarekeses looduslike helide taustal.
FB: Tagavälja talu
Foto: Tagavälja talu

Tegin siis Google´is endale ülevaate võimalikust marsruudist. Pilt läks kohe selgemaks. Esimesel päeval keskenduks sellele poolele, mis jääb Vasknarvani, ja teisel päeval sellele poolele, mis jõuab Värska poolele. Broneerisin meile isegi Kuremäe Hostelis toa juba ära. Nii naljakas, et alles paar nädalat tagasi mõtlesin ma, et oh tahaks Kuremäe kloostrisse minna, aga no kuna ma sinna jõuan. Ja Setomaale. Voila! Elu jälle.

Muidugi ei ole niipidi marsruut kõige loogilisem, sest pühapäeval tuleb ju tagasi Tallinnasse ka põrutada ja läheb hirmsaks uhamiseks sealt Saaboldast, aga pole hullu. Kõik on teostatav. Aega on veel ka, nii et kes teab võib olla organiseerin ma marsruudi veel kuus korda ümber. Oleks minulik.

Toidutänav Küll küllale liiga ei tee ja kui teine sõbranna hakkas sõnasabast kinni, et kuule lähme 15.09 Sibulatee Puhvetite Päevale, siis mõtlesin ma, et aga miks ka mitte. Mis see siis sõita on.
38122954_2131968943512187_5193490517500887040_n

Aljonushka puhvet. Foto: Sibulatee FB

Näete, mis need Peipsiääre inimesed minuga teinud on. Ära on nõidunud, mis muud. Aga tegelikult kui ma vaatasin neid kohanimesid – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – tuli mulle täiega nostalgia peale. Tartus elades ei ole need kohad mulle võõrad. Kauksi oli nagu välismaa, kuhu suvitama mindi, ja kuna see oli niiiiiii kaugel, siis ikka mitmeks päevaks ja telkidega. Hiljem käisime emmega Peipsi ääres päevitamas ja ujumas, Emajõgi meile ei meeldinud, Peipsi pettis ära nagu oleks mere ääres puhkamas. Kauksi oli ju niiiiii kaugel ja nii said meie lemmkrandadeks kohad Rannapungerjas ja Kallastel. Võib olla on ka need mälestused üks põhjus, miks Peipsi kant mulle nii hingelähedane on? 

// It was not so long ago, in the beginning of this year actually, when I was working towards on going to Day of Cafes in Hiiumaa today. But things change. I’m not complaining, because this is life. Things happen and in my case it is only natural that plans and conditions change. There are couple of cafes, that don’t seem to want to leave my mind, but I can’t be everywhere. There is also a food and wine festival in Tartu this weekend. I have to miss that event too. If there was anything to say about Hiiumaa, then I am really happy that most likely Day of Cafes in Hiiumaa have started a long term home cafe tradition everywhere in Estonia. Even more so that there are people, who want to and can develop this concept, take it to another level.  There are cuter and simpler events, and then there are more original ones. Last year I went to Tammelinna Home Cafes’ day for the first time. I was prejudice when going there as I really didn’t think there is something new they could offer. Instead, we spent a really fun day with our relatives. Sometimes I wonder if people are not getting tired of it all already. Apparently not, because seems like there are new events happening every year. We, Estonians, must very big café fans. Cool. I am not sure if you can call “Peipsi Food Street – 175 kilometers of pop up restaurants from Vasknarva to Saabolda” a day of cafes, but it is an awesome idea. When I heard about it, I did think on maybe going, but when my friend decided to go, that was it. We are going! But where and how? I know where is Vasknarva, but I must admit I had never heard of Saabolda. And how do I find all these restaurants? I am familiar with the surroundings of Kauksi, Rannapungerja, Kallaste and Mustvee, but where is the village of Atsalama? How do I locate the Peramaa Tower Restaurant? So I opened Googlemaps to set up a possible route. Everything made sense immediately. On the first day we would stay more around Vasknarva and the second day explore the area of Värska. I even booked a room in Kuremäe hostel for us. It’s so funny how it was only couple of weeks ago, when I thought of visiting the Kuremäe monastery, but who knows when I get there. And Setomaa. Voila! This is life, again. Of course it is not the most logical to start the journey from north and move to south as it will be a lot of kilometers to drive back to Tallinn on Sunday, but everything is doable. We still have time, so who knows, I might re-route us few times. That would be so me. If that wasn’t enough, my other friend invited me to go along to the Day of Cafes in Sibulatee (onion road) on the 15th of September. Well, why not. What is another couple of hundred kilometers. See what these people near Peipsi have done to me, they’ve enchanted me. To be fare, looking at these place names – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – I felt really nostalgic. When I was still living in Tartu, I knew those places very well. Kauksi was like a resort you went for summer holiday, and because it was sooo far away, you went there at least for couple of nights and took your tent with you. Years later, we used to drive to Peipsi lake for a swim with my mum as we didn’t like the local river. Peipsi made us feel like we were at seaside. As Kauksi was too far to drive, Rannapungerja and Kallaste became our new favorite beaches. Maybe these memories are the reason why I feel so close with Peipsi area?