Ma kindlasti ei ole üks neist täiuslikest perenaistest, kes iga päev oma perele täisväärtuslikku toitu valmistaks, seda neile restoraniväärilise kattega serveeriks ja noh igasuguste hoidiste ja asjade tegemisega on ka nii, et ma olen jõudnud faasi, et “peaks ka midagi purki tegema”,kuid päriselt ma muidugi nii kaugele ei jõua, aga siiski julgen ma öelda, et minu jaoks on kummaline kuulda, kui naine ütleb, et ta vapsee, mitte kunagi never ever ei tee süüa.
See tundub mulle nii…ma ei tea, mis see õige sõna on. Vale?
Äkki ei tule toidud välja või kriitika teistelt pereliikmetelt võtab soovi kokata. Sageli ei oska maitsestada ja mis minule soolane on teistele mage. Samas ei saa ju end/lapsi nälga jätta kui meest parasjagu pole ja peab ikka süüa tegema. Mul on ka nädalaid, kus ei taha teha süüa, sest tehtud puder jäi pliidile seisma ja söödi võileibu hoopis. Meil on veidi “süüa teeb see, kellel on parem tuju”.
Ma tegelikult tean ka inimest, kes armastas süüa teha ja tegi VÄGA hästi süüa, aga kuna ta elas koos sitapeaga, kes kiusu pärast kas ei söönud või siis kritiseeris, siis mõistan väga, miks tal nt kadus söögitegemise tuhin. Kahju.
Minu jaoks on söögi tegemise oskus inimese iseseisvalt hakkamasaamise osa. Vahet pole, kas mees, naine, noor või vana või kui kõrgel kulinaarsel tasemel. Kui ise ei oska / tee, sõltud kellestki teisest ja eluks vajaminevates elementaarsetes oskustes ei ole see mõistlik.
Endal on söögitegemisega nii ja naa – kui tuju ja tahtmist, teen heameelega. Aga iga päev ei viitsi küll 😉
Mul on sama. On päevi, kus ma TAHAN teha ja on päevi, kus ma mõtlen, et päriselt praegu peaks veel süüa tegema vä? Aga üldiselt olen sama meelt, et see näitab iseseisvalt hakkasaamise osa. Ma ise olin 16 kui ei osanud veel kartuleidki keeta, helistasin vanatädile ja ta oli minuga 40 minutit telefoni otsas, et õpetada (olin Norras vahetusõpilane ja mulle anti ülesandeks kartulid keeta). Sattusin perre, kes armastas süüa teha ja kaasas ka mind ning sealt sai alguse mu armastus toidu(tegemise) vastu
Olen ka selline imelik, kellele EI MEELDI süüa teha 🙂 Aga loomulikult ma tegin kui lapsed veel kodus elasid, teistmoodi polnud mõeldavgi. Nüüd võtan laisemalt 🙂
tegelikult ma ei pea seda imelikuks, täiesti mõistan. Aga imelikuks pean natuke seda kui naine resoluutselt keeldub. Või mitte isegi imelikuks. Harjumatuks pigem.