Kammisin hommikul Ida juukseid ja tegin talle täpselt selliseid punupatse nagu ta soovis, ise samal ajal pisaraid tagasi hoides. Kuidagi nii selgelt jõudis mulle kohale, mida tähendab ema armastus. Erinevatel tasanditel. Mõtlesin, et kui ta küsib, miks ma nutan, siis vastan talle, et sellepärast, et ma olen ta üle nii uhke, et ta läheb presidendi vastuvõtule. Ja ma olengi ta üle ühke, loomulikult mitte vaid selle pärast, vaid i-g-a sekund, aga täna oleks ma selle vastusega varjanud ka oma kurbust.
Ma nägin öösel kõige helgemat unenägu. Ma läksin haiglasse vanaema vaatama, mul oli kaasas kõige ilusam kollane lillekimp, võib-olla olid need kullerkupud, aga see kimp oli täpselt nagu päike. Vanaema magas, rahulolev muie ta suul, emme toimetas kõrval voodipesude ja kardinatega, nii nagu tal kombeks on, et oleks täiuslik. Vanaema muigas läbi une. Teises toas sellest kahetoalisest haiglatoast oli suur vanaaegne pliit-ahi, tõmbasin selle lahti ja järgmisel hetkel hakkasime emmega naerma. Andu oli pannud ahju kalad ja need sinna unustanud. Mis nad siis õhtuks söövad, mõtlesime emmega… Uskuge mind, see oli nii ilus unenägu.
Tahaksin kuidagi toeks olla, aga raske on sõnu leida. Mul on hea meel, et saate hüvasti jätta ❤️ Luba endale kurbus, see on täiesti inimlik ja eluline.
Ega sellises olukorras ei saagi tegelikult toeks olla. Me just tegime videokõne, kus mina näitasin vanaemale lillepeenraid, mis tema eeskujul siia tehtud, ja kui ta selle peale rahulolevalt norskas, siis see on omamoodi ilus hüvastijätt. Valus on igal juhul. Ja lohutamatu.
Kallis Eveliis!
Minu ema (78) lahkus eelmise aasta novembris. Ta taastus Keila hooldushaiglas ja ma lootsin et saan ta sealt lõpuks enda juurde meie suurde majja elama tuua. Kahjuks ta oli aastaid keeldunud tulemast. (Vanad inimesed ei taha oma kodust lahkuda, keelita neid kuidas oskad) Meie viimane kohtumine oli selline et ta võttis mul nagu tangidega käest kinni ja küsis kuidas mul läheb. Andsime talle koos abikaasaga positiivse vastuse (mis oli tegelikult vale aga see ei oma hetkel tähtsust) ja peale seda mööda pikka koridori lifti poole minnes ma nii rõõmustasin – “näed, tal tuleb jõud tagasi!”
Kaks päeva hiljem ta lahkus.
See käepigistus oli hüvastijätt.
Teie saate oma kalli-kalli inimesega siiralt hüvasti jätta kui nii peab tõesti minema.
Meil oli kuu aega juba emme juures vanama jaoks tuba valmis ja ootamas, iga pǎev lootsime, et saab (jah mitte oma) koju…Täna tegime talle videokõne, mis sellest et ta ise magas,,et ta näeks, kuidas me teda koju ootame ja kuidas pojengidki tema jaoks õitsele läinud
Eveliis! Mu kohtamata sõber! Tean, et pole sõnu, mis lohutaks. Tean ka seda, et sina tead, et mõistan mida sa tunned ja läbi elad. Kuidas ma ise olen need viimased kuud vastu pidanud – olen tänulik väga paljudele inimestele, aga ilmselt kõige suurem tugi on olnud nendest, kes jättes korraks oma elu pausile on tulnud ja olnud kasvõi paar päeva füüsiliselt mu kõrval. Olen saanud aru, et abikäest keeldumine viiks mind sellisesse kohta, kust tagasitulek oleks raske (kui mitte võimatu). See, et inimesele on antud võime tundeid tunda on nii õnn, kui ka õnnetus. Kui palju on ilmas ilusat ja kui palju valusat! Kallistan sind mõttes ja võta vastu nende kallistused, kes sinu kõrval on. Vahest pole sõnu vajagi.
Tihti võime leida elus tähendusi kasutades “teisi” meetodeid…
https://tulevikuennustus.ee/