See postitus siin on lihtsalt kogu erinevatest lugudest, mis ma vanama kohta oma blogidest leidnud olen. Koondan need enda jaoks siia kokku, et mõtteid koguda ja püüda kokku panna üks jutt ärasaatmiseks.

***

Vaba aja sisustamise eest hoolitses vanaema. Tema vedas meid Maarjamõisasse. Muidu ikka kipuvad lapsed puude otsast alla kukkuma, aga vot meil potsatas vanaema õunapuu otsast alla. Sest on ju täitsa loogiline, et 82-aastane vanaema ronib puu otsas. Ehtne vanaema õunapuu otsast. Kolm tundi traumapunktis ja oligi päev otsas. Vanaema sai käe kipsi. No ehk püsib nüüd rohkem maa peal. Või tuleb ta mullikilesse panna, sest ega see pole esimene kord kui ta puu otsast alla sajab. (2014)

***

“No ja siis ma nägin, et buss tuli ja hakkasin kohe jooksma, et peale jõuda, aga näed, nina ees pani uksed kinni,” jutustas mu 80-aastane vanaema elavalt ja lisas ärritunult. “bussijuht pidi mind nägema küll, aga mis ta arvas, et vanainimene, sellel aega küll, et las istub ja ootab järgmist bussi, no kurat, seda ma ei viitsinud!”

Ma tõstsin vaid hämmingus kulmu. Ei viitsinud niisama istuda?

Ja vanaema jätkas: “No ja siis ma mõtlesingi, et ah, mis ma siin siis niisama istun, et lähen siit üle silla, käin kärmelt turul ära ja siis vaatan, mis bussiga koju saan.”

“Ah et vaid turgu, ma mõtlesin, et sa ikka jala koju hakkasid minema,” norisin mina. Mille peale vanaema vastas: “Eelmine kord mul viskas hinge täis,et jälle buss nina alt uksed kinni pani, läksingi siis Eedenini jala. Vahepeal sõitis kolm bussi mööda, aga vot enam ei tahtnud ma bussiga minna ja kõik. Mul noored jalad ja mis ta siis visata on…”

Need, kes Tartut tunnevad, teavad, et Pärmivabrikust üle silla turule või Pärmivabrikust Eedenini on ikka natuke jagu maad. Aga mitte minu 80-aastase vanaema noortele jalgadele.  Tema jaoks pole probleem isegi Eedeni juurest koju Ihastesse jalutada. ..”
“No viskad mind siis maale ära, jah?” küsis vanaema vestluse lõpuks.
“Aga miks?” itsitasin mina, “sa võid ju jalgsi ka minna, mis see siis minna…”  Vanaemaga ei tasu selliseid nalju teha. Mine tea, pärast, hull, panebki ajama, sel ajal kui mina näiteks wc-s käin. Tõmbab aga seljakoti selga ja lippab.

Vanaemast võib selliseid asju oodata. (2012)

***

Mida teeb Mutrike, kelle on liiga palju vaba aega? Kui tahtsite pakkuda, et läheb ema ja vanaemaga Rootsi, siis on see tõepoolest õige vastus. Ja kui reisile läheb kolm generatsiooni blonde, siis ei saagi kõik minna nii nagu peaks.
“Kus te olete?” küsib Mutrike telefoni teel emalt. Selle asemel, et vastata lühidalt, KUS nad on, andis ema telefoni edasi vanaemale ja SELLE ASEMEL, et minuga rääkida, rääkisid nad hoopis omavahel.
“Küsi kas siin on esimene tund parkimist tasuta?” karjus ema vanaemale.
“Me oleme siin, kus esimene tund parkimist on tasuta,” kordas vanaema läbi telefoni mulle.
“Aga mina küsin ainult, KUS te olete?” küsisin mina uuesti.
“Mitte parkimine pole tasuta, aga sa küsi, kas on tasuta?” kordab ema vanaemale.
“Siin, kus parkimine on tasuta,” kordas vanaema läbi telefoni mulle.
“Aga, KUS te olete?” küsin ma uuesti ja kui ma jälle kord kuulen, kuidas ema ja vanaema omavahel edasi jagelevad, annan alla. Lihtsam on püüda neid loogika järgi leida. Veerand tundi hiljem on nad leitud, Rimi parklast. Ja reis võib alata. (2010)

***

aga eile kui ma voodit tegin, küsis ema, et mida ma vuhvutama või midagi sarnast ja lisas siis, et: “Näe, jälle üks vanaema sõna!”
“Kui mul oleks mingi auhind välja anda, siis ma teeks blogis vanaema sõnade äraarvamismängu,” vastasin mina selle peale ja “vuhvtitasin” linaga edasi. “Siis ma küsiks inimestelt, et kas nemad teavad, mida tähendab trihnuma ja vuhvutama ja jõbisema.”
Aga mul ei ole auhinda. Ma võiks küll välja loosida päeva oma maailma kõige naljakama vanaema seltsis, aga ma ei raatsi. See on liiga suur auhind.

Siiski võin ma teilt küsida, niisama huvi pärast, kas te teate, mida tähendab:
– vuhvutama
– trihnuma
– jõbisema

mis vahe on:
-tsipakesel
-tsutsukesel
-tsortsukesel

kes või mis on:
– nuumajaan
-mutsumoor
-tiitsu

Ma lähen toon vanaema maalt linna, siis tuleb ehk veel huvitavaid sõnu juurde. (2014)

***

Mulle tundubki, et ma olen paljus oma tädi Helju moodi. Vanama on alati naljaga pooleks öelnud, et tema on “matsiplika”, aga tädi on “proua”. Selles ütluses pole mitte midagi halvustavat, need kaks “sestrjoonat” nagu nad üksteist kutsusid, olid väga lähedased, lihtsalt väga erinevad. Tädi armastas süüa teha, kohvitada, peenemat käsitööd teha, tal oli palju sõbrannasid, ta oli väga terava ütlemisega, samal ajal kui vanaema armastab pigem hoida omaette ja tööd teha, on pehme ja armas. Mitte et tädi poleks armas olnud, aga vanaema on meil selline heakene (kuni tõeliselt vihastab, mida juhtub harva harva), tädi aga otsekohene ja selline keda karta.   (2015)

Vanaema juurde maale sai bussiga. Mööda kõige ilusamat alleed. See on siiamaani ilus.

Poest sai jäätist. Kommi. Limonaadi. Emme ostsis sealt raamatuid. Mujal ei olnud nii head valikut. “Kangelane tiigrinahas” on nüüd minu raamaturiiulis. Poe kõrval oli söökla. Kandikud lõhnasid märja pesuräti järele. Poe taga jõid mehed õlut. Kui vanaisa kadunud oli, võis teda sealt leida.

Buss viis küla keskusesse. Mäest üles vanaema majani tuli minna jala. See oli üks kõrge mägi. Ära väsitas.

Vanaema ootas alati värava peal. Telefone siis ei olnud. Ta teadis bussiaegade järgi oodata.

Vanaisa jaoks on alati lilled kõige tähtsamad olnud. Et oleks silmailu. Umbrohi on ka lill.

Neid on alati palju olnud ja igal pool. Ehtsad taluaia lilled. Ma armastan “vana kooli” lilli – murtud südameid, pojenge, astreid, lumepalle. See armastus on vist lapsepõlvest pärit.

Lapsena mulle meeldis maal olla. Seal ei pidanud kogu aeg jalgu ja käsi pesema. Samal ajal kui teised tööd rassisid teha, võisin mina puu otsas raamatut lugeda. Lõunaks tegi vanaema mulle kaneeli ja suhkruga võisaiu. Puberteedieas mulle maal ei meeldinud. Seal ei olnud mugavusi. Kontserte. Pidusid. Sõpru. Nüüd mulle meeldib seal käia. Ringi vaadata ja uneleda. Samal ajal kui vanaema tööd teeb. Mõned asjad ei muutu kunagi.

Seekord maal käies tahtsin ma vanaemale appi kartulipõldu rohima minna. Tegelikult ka. Aga vanaema arvas, et ei tohi oma käsi ära rikkuda. Vanemate inimestega ei ole ilus vaielda. Ma sõitsin linna tagasi. Vanaema jäi rohima, sest kartulipõld olevat nii umbrohtu täis. Ja nii pole ilus. Mida naabrid küll arvavad kui mööda sõidavad.
Minu silm nägi küll kõige umbrohuvabamat põldu, aga vanaema silm nägi midagi muud.

Mida teie silmad näevad? (https://diipkunstiinimene.blogspot.com/2011/06/vaadake-ma-pildistasin-seent-ehk.html, 2011)

***

Andu õpetas mind ujuma. Veel märtsis kui me viimati kohtusime, ütles ta, et mäletad, Liisu, kuidas sa jões ujuma õppisid? Ühel hetkel olla ma hüüdnud, et “Vaata, Andu, ma ujun!”, ma ise ei mäleta, aga ma mäletan, et ta viis meid alati alla jõe äärde ujuma. Vanaema üksi ei lubanud.

Kui ma vanaema värskelt istutatud võõrasemadest lillesuppi keetsin ja vanaema mulle kere peale tahtis anda, pugesin ma Andu selja taha peitu ja näitasin vanaemale keelt. Andu olla vitsaga vastu käsi saanud minu eest.

Kui Andu turul õunu käis müümas, siis alati tuli ta enne maale minekut Kivi tänavast läbi, taskud täis komme. Andul oli alati lauasahtel lutsukomme täis. Ja ta jagas neid lahkelt.

Iga kord kui ma vaheajal maal olin, küsis Andu, mis mu kehalise kasvatuse hinne oli. See oli mul alati “viis”. Andu süda oli uhkust täis, et minust sporditüdruk on kasvamas. 

Kui Andu oli purjus, siis meeldis talle meid kas turjal ratsutada või sülle krabada. Vanaema oli alati pahane ja kartis, et Andu meid maha kukutab. Eks meil oli ka, aga samas oli see lõbus ka.

Andu õpetas mulle salakeelt. “Kole kapp” oli salakeeles “kale kopp”, nii küsis ta ALATI kui külas olime, midagi “salakeeles”. Et kas ma ikka mäletan?

Andu tuli meile alati bussi vastu. Vanasti ei olnud mobiiltelefone ja nii ta käis mõnikord mitu päeva lõunase ja õhtuse bussi vastas, sest ta arvas, et äkki me täna tuleme. (2016)

***

“Ega sul autos pürsti pole?”küsis vanaema Marekilt. “Ei,” vastas Marek. Kui ma Marekilt küsisin, kas ta ka aru sai, mida talt küsiti, raputas Marek pead ja ütles, et ta eeldas, et “pürsti” tal autos küll pole.  Nüüd ta teab, et tal seda tõepoolest autos pole. (https://diipkunstiinimene.blogspot.com/2014/10/anname-tiitsule-vagevat-ja-vuhvtitame.html, 2014)

***

Ja ühe Britt Ida magama panemise nipi leidsime ka. Pôrgusse need voodikarussellid, beebimuusika, turvatoolid, vannitamised. Vaja oli vaid vanaema kätt! Nii kui vanaema Britt Idat silitas, jäi ta magama. Ja nii mitu korda. Nüüd on vaja välja môelda trikk, kuidas vanaema ülejäänud 18 aastaks meie juurde elama saada. 

***

Mulle tuli meelde kui vanaema rääkis oma esimesest laevasõidust Rootsi. Kuuekümnendatel ei avanenud igaühele raudne eesriie ja see oli suur asi. Korraga oli su ees valla välismaa, värviline nagu pildiraamatus ja teistsuguse lõhnaga. Kõik tundsid muret, kuidas üks umbkeelne Venemaa kolhoosnik korraga sellise reisi täiesti üksinda ette võtab, kuidas ta hakkama saab, kuidas ta teab, kuhu minna, mis saab siis, kui keegi teisel pool laevale vastu ei tule. Keelt ei oska ja teed ka ei tea. Lõpuks võttis vanaema vähemalt nii palju targemate, sama vähe reisinud nõukaaja inimeste nõu kuulda ja kirjutas endale märkmikusse venna aadressi ülesse. Igaks juhuks.
Ei olnud ju mobiiltelefone ega muid moodsaid sidevahendeid, reis oli ammu ette planeeritud ja kokku lepitud, kaugejaamast välismaa kõnegi tellitud. Kohale pidi aga vanaema üksinda jõudma. Aga vanaema ei löönud millegi ees põnnama, ega ta siis mingi toalill ei olnud, kes üksinda suures maailmas hakkama ei saa. Teised on meredel seilates laevu röövinud, maid avastanud ja kogemata isegi mandreid, tema ei saa siis korraga Rootsireisiga hakkama. Justkui tegelikult oleks üldse midagi viltu saanud minna. Ega siis laev pole liinibuss, et astud vale laeva peale ja üles ärgates oled Rootsi asemel hoopis Austraalias. Loomulikult jõudis ta kohale ja sadamas ootasid ees tuttavad näod nii nagu kokku lepitud. (2010)

***

Afterparty jäi mu jaoks ära. Mingil hetkel olin ma sunnitud tegema otsuse koju minna. Ma teadsin, et Ida ei halasta ja ei lase mul kauem magada, sest ma olen peol käinud. Ma ei eksinud. 

Koju jõudsin ma kell kaks, vanaema ootas mind. Istus Ida kõrval voodis ja valvas ta und. “Mine magama,” ütlesin ma talle, “ma olen täiesti adekvaatne lapse eest hoolitsema.” Vanaema läks, aga mitte magama, ta istus tuppa diivanile poega ootama. Kui ma kell viis Idale juua käisin tegemas, tukkus ta diivaninurgas pleedi all. Ole sa kui vana tahes, ema jaoks oled sa ikka laps. Kui onu kell seitse hommikul vanaemale helistas, lausus vanaema etteheitvalt:”No kas sa tõepoolest ei saanud Liisuga koos õigel ajal koju tulla!” Mina olin olnud hea laps;) (2014)

***

Ah jaa, koolihoovist paistis meie vana maja. Puud on küll kõrgemaks kasvanud, aga vanasti nägin ma köögiaknast kenasti kõike, mis koolihoovis toimus. Teised kadestasid mind, et ma nii lähedal elasin. Hiljem kui me Annelinna kolisime, elas vanaema ikka selles samas rohelises majas Kivi tänaval. 

Teinekord kutsus ta mind enne või peale kooli pannkooke sööma, lehvitas köögiaknast. Esmaspäeva hommikuti (kui esimene tund oli töö-õpetus) tõi ta mulle ise koolihoovi ära kootud soki, tikitud liniku, pilutatud padjakoti, heegeldatud salli. Näitas ära palju “ma kodus teinud olin”. Mul oli töö-õpetus “viis”. 

Kokkutulekul trügisin ma mingis järjekorras teistest ette. “Susserdis nagu kooliski,” naeris Kärt.

“Ega teisiti kaugele jõua,”vastasin mina. Särav isiksus nii kooliajal kui praegu;)

Ja siis olid veel igasugu muud veidrused, näiteks telefonikõned. Igaühel ju telefoni ei olnud, meil ka mitte, aga tädi naabril oli. Ja kui siis keegi juhtus tädile sinna helistama, oh seda põnevust ja elevust, naaber tormas sõnumiga kohale ja kõik, millega parasjagu tegeleti, jäeti telefonikõne pärast pooleli.

Üldjuhul ei olnud need üldse põnevad kõned, lihtsalt mõni tädi sõbranna oli saanud telefoni lähedale ja helistas siis mõnele neist vähestest, kel juhtus telefon olema või kelle naabril oli telefon olemas. Onu Oskari Rootsist tulevad kõned olid ju kirja teel kokku lepitud: „Olge siis tublid, tervita Koidut ja teisi. Helistan sulle laupäeval, 12.mail, kuue paiku. Loodan, et see Theale ka sobib.”  

Seda, kas aeg ka tädile sobis, ei olnud vaja isegi küsida, onu Oskari kõne järgi seati kogu laupäevaõhtune tegevuskava. Kõps kell kuus oldi Thea juures telefonivalves, mõnikord tuli isegi vanaema kaasa. Üldiselt vanaema ei ole väga jutu – ja sõnameister, aga aeg-ajalt ta siiski mõtles, et oleks tore venna häält kuulda, mina olin ALATI nii piduliku ja suure sündmuse juures kaasas, tähtis tunne tekkis ju, ja nii me siis olime kuue paiku telefonivalves.  (Onu Oskar ei helistanud muidugi kunagi täpselt kell kuus, ta ju oli öelnud kuue paiku, mis ei tähenda sugugi täpselt 18:00, ja nii sai kohvi joodud ja kooki söödud ja tähtsat täiskasvanute juttu ajada,  minul oli selles tähtsas jutuajamises „muidugi” kandev roll). (https://diipkunstiinimene.blogspot.com/2014/03/kaisin-siin-teid-ei-olnud-kodus-ootasin.html 2014)

***

ma ootan täna hommikust varajast ärkamist, sest me lähme Rootsi (seiklused-seiklused?). Minu 84-aastane vanaema otsustas, et tema tahab oma tütrele külla minna. Nii nagu ta eelmisel aastal otsustas, et tuleb mulle Norra külla, et näha, kuidas me siin elame. Jp, selline tragi vanaema on mul. Ma loodan, et minus on kasvõi grammike tema otsusekindlust ja tragidust, huumorisoont ning positiivsust, sest tema suhtumise ja hoiakutega saab hakkama igas olukorras ja alati võitjana väljudes. Isegi kui olukord tundub s…t (on see tuleviku väetis). (2016)

Mu valge seelik on pärit vanaema kapist. Ma olen sealt palju ägedat kraami leidnud. Ei teadnudki, et vanaema nii moekas naine on;) (2014)

“Ah alles kohvi hakkab jooma, no siis ikka lähme magama ära,” jäi vanaema justkui rahule. Arvasin, et see on mõistlik mõte, sest eeldatavasti oleks emme jõudnud poole 11 paiku. Andsin vanaemale ta õhtuse unerohu ära ja hakkasin end magama sättima. Aga vanaema ei kavatsenudki magama minna. Istus ikka oma toolil ja ootas. Kuigi oli hetk tagasi ise öelnud, et on väsinud ja “mis me ikka enam ootame, nüüd on teada, millal ta tuleb.” Mis seal siis ikka. Lasin unisel vanaemal toolil tiksuda:) Kui siis emme pool tundi eeldatud ajast VAREM koju jõudis, lõi vanaema kahte kätt kokku ja hüüatas: “No said aega tulla, mis sa seal väljas NII KAUA tegid!”

Hetk hiljem kobistas end voodisse ja jäi magusalt magama.

Ma sain aru, et vahet pole, kui vana sa oled või kui vanad on su lapsed, ema jääb ikka emaks. Kes ootab last koju. Armas ju? (2023)

Lapsena veetsin ma kõik oma suved vanama juures maal. Siin oli hea olla, sest vanama ei käskinud mul midagi teha, ma sain puu otsas raamatuid lugeda ja pidin sealt alla ronima vaid siis kui oli vaja uue raamatu järele minna või vanama kaneeli-suhkru saia kutsus sööma. See viimane oli mu lapsepõlve lemmikmagustoit. Sest no ega suurt midagi muud saada ka polnud,aegajalt juhtus, et poodi tuli pulgajäätist, aga seda juhtus nii harva, et kes seda jaksas oodata. Kamašokolaadi oli ka, kuid no see ei olnud ju päris see. Kaneeli-suhkru sai oli palju parem.

Telekast ei tulnud enne midagi kui õhtuti pool tundi “Lasteekraani” ja ega siis ka juhtus, et iga päev ei olnud midagi vaadata. Mõnikord näidati “Klaasikillumängu” ja seda kohutavat saarele aerutamise nukufilmi. “Nõiutud saar” vist oli selle nimi? Mul on siiani trauma sellest muusikast seal filmis. Kui “Oota sa” telekast  tuli, siis see oli pidupäev. Muide, kas te teatsite, et Venemaal on nüüd see multikas keelatud. Ma sain seda paar päeva tagasi teada.

Nii mööduski mu lapsepõlv maal raamatute seltsis. Ma ei osanud midagi paremat tahtagi. Isegi kuivkäimla ja see, et pesemisvõimalusi polnud, ei seganud. Wc-s sai kiiruga käidud, vajadusel nina kinni hoides, ja suvel soojade ilmadega viis Andu mind ujuma, nii et pesemisest ei olnudki sooja ega külma. Ja kes see lapsena end ikka nii väga pesta tahab.

Siis tuli puberteet ja ega ikka maale enam väga ei kippunud. Hiljem tulid muud hädad, et  vana ja lagunenud ja ligadi ja logadi ja vett ei ole ja wc on väljas ja netti ei ole ja telekas on vaid kolm kanalit ja… No rohkem hädasid kui jõuan üles lugeda.

Ega siin suurt midagi polegi kirjutada, sest pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, aga me oleme nüüd kolm päeva vanama juures Vasulas olnud. Selline naljakas lapsepõlve tunne tuli peale, sest ega ma pole ju siin Vasulas väga palju ööbinud täiskasvanuna. Kes see puberteedina ikka tahab maale vanma juurde minna ja no hiljem olid juba muud huvid ja tegemised. No ja nüüd me siis olemegi siin olnud. (https://atomic-temporary-106999128.wpcomstaging.com/2016/07/29/camp-grandma/ 2016)

***

Vasula, kus me munadepühi pidasime, on läbi teinud totaalse muutumise. See on nii ilusaks muutumas, et mul tuleb reaalselt kade peale. See on nii ilus ja armas koht. Igaks juhuks mainin, et see on ikka selline hea kade, sest päriselt on mul nii hea meel, et see maja on uue hingamise saanud ning et sellest on saamas koht, kus kogu pere jälle koos käib. Me istusime kaks õhtut järjest poole ööni köögis laua taga, ohtralt veini tarbides (isegi ei kavatse seda varjata!) ja maailmaasjade üle aru pidamas.  Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii toredad munadepühad.