Mõnikord ma olen kade teiste inimeste elu peale. Kedagi süüdistada ka ei saa, sest ise ma olen oma valikud teinud ja ei saa niisama pediküüris-maniküüris käies kurta “kui raske päev oli ja nii palju tegemist oli”.
Ise ma olen valinud sellise tempo ja ka elukoha, mis selle tempo kohati tingib. Oktoober näiteks on mul täiesti hullumeelne kuu. Lisaks tööle, mis oktoobris tähendab kaks-kolm korda Norras käimist, peab sinna mahtuma ka Ida sünnipäev. Selles mõttes peab mahtuma, et pidu sõpradega ja pidu perega, iga päev 10-aastaseks ju ei saa. Ja Ida parimate sõprade 10. sünnipäevad, sest nad paganamad kõik otsustasid sündida paaripäevaste vahedega:D
Jõudu. Ma peaaegu tean, mis sa tunned. Mul sai just läbi september kus oli tapselt 3 vaba päeva. Vaba päev on minu jaoks see kus ma ei tule hommikul töölt, ei lähe hommikul tööle/tundi andma/õppima ja ei lähe õhtul tööle. Tunnistan ausalt, oli päevi kus ma ei jaksanud enam ka väsinud olla. Aga… see kõik on mu enda poolt tekitatud. Õpetan sellepärast, et see on fun. Magistrisse läksin ise, sest see tundus vajalik. No ja tööl koormust vähendada ei taha, sest raha on ka ju vaja. Samas ei ole mul väikeseid lapsi, kes minust sõltuks. Maja suutsin enam-vähem korras hoida, aga peamiseks kannatajaks sai aed. Aga juba oktoober on natuke lihtsam ja lõpuks kestavad magistriõpingud meie erialal vaid 1,5 aastat. Me saame hakkama!
No jah, me ise valime oma elutempo ja tegevused ja siis on k[ll natuke naljakas lugeda inimestest, kes on nii väsinud tennisest, sõbrannadega kohtumisest ja koera jalutamisest:D