Mu ema töötas kunagi kriminaalhoolduses ja oli (on vist siiani) totaalne maailmaparandaja. Minu meelest püüdis ta kõikides inimestes head näha, neid mõista ja aidata ja uskus, et inimestele tuleb teine võimalus anda. Ma mäletan kui ta kunagi tõi umbisikulise näite, et täitsa tore poiss, aga ema tappis ära. Ühesõnaga tema uskus/usub, et inimesed muutuvad.

Mina seda nii väga ei usu. Kuigi ma võib olla tahaks ja mingil määral ma saan täiesti aru, et inimestele tuleb teine võimalus anda, sest kõik ei pruugi tõesti olla nii must ja valge ning ehk ongi 10+ aastat tagasi tehtud kuritegu asjade kokkulangevus ja halb otsus, aga siiski jäävad mu jaoks mingid agad.