Ma ei ole kunagi loogikaga hiilanud. Üks vana klassivend (see, kellest nüüd on saanud mu sõbranna mees) ikka siiani norib mind, kuidas ma ajalootunnis konspekteerisin: “Valimisõigus oli VAID meestel. Naistel valimisõigust ei olnud.” Tänasel päeval see ehk polegi enam nii naljakas, sest sa võid olla, kes iganes ja ilmselt pole kaugel aeg kui valmisõigus on ka koertel, kassidel, külmkappidel ja punapeedil, aga too konspekteerimise aeg oli veel aeg kui ennast ei saanud identifitseerida mehe, naise, helikopteri, kesksoolisena, olid vaid naised ja mehed. Nii, et ei oleks pidanud täpsustama, kellel valimisõigus oli, aga nagu öeldud – mina ja loogika ei käi kokku.

Ometigi tunnen ma, et aastatega olen ka mina arenenud ja päris rumalaks end ei pea. Peast oskan natuke arvutada, mõõtühikuid oskan teisendada, logistikaga saan hakkama, isegi autopirni saan tanklast ostetud (küll suure vaeva ja abiga, aga ikkagi saan). Mõnda välismaa keelt oskan ka. Arvete maksmise osas olen nagu keskealise naise kehasse vangi jäänud teismeline, aga muus osas tunnen end peaaegu adekvaatse täiskasvanuna, kes asjadega hakkama saab.