Mäletate kui mul kunagi oli Lillehammeris Eesti asjade pood ja sinna astus ühel hetkel sisse üks Norra vanamees, kes hakkas kelkima, kuidas tal on miljoeneid ja korter Hispaanias ja maja siin ja maja seal? Esimese hooga ei saanud ma aru, miks see minusse peaks puutuma ja mind üldse huvitama, alles hetk hiljem sain ma aru tema mõttekäigust. Lapsega naine Ida-Euroopast, meest ei paista kõrval olevat (tol hetkel elas Marek ju Rootsis) ehk siis võib olla raudpolt kindel, et selline naine on võimalik kiiresti ära rääkida, sest miks ta muidu üldse peaks Norras olema. Ikka selleks, et endale mees leida. Mul siiani läheb süda pahaks kui mõtlen tolle nilbiku peale, kes kujutas ette, et ma seal poes olen ka müüdav.

Ma ise arvasin, et see stereotüüp, et naine, kes on Eestist pärit, ei taha midagi muud kui Norrast meest leida, on jäänud kuhugi ammustesse aegadesse. Noh umbes sinna aega kui ma Norras koolis/ülikoolis käisin ja mult pidevalt küsiti, et noo, kas jääd nüüd Norra, et sa ju oskad norra keelt, leiad Norra mehe ja kõik mured su elus on murtud. Ehk siis kuhugi 1990-aastate lõppu.