Ida on vaheajal mõned päevad olnud koos mõne sõbraga üksinda kodus. No ei viitsi teda tööle kaasa võtta kogu aeg, sest pool ajast läheb siis tema soovidega tegelemisele. A üksi päris ta jääda ei taha, millest ma saan aru, ja nii on tal sõbrad külas olnud.

Ühel õhtul kui sõbranna oli ära läinud ja me Idaga niisama telekat vaatasime, ütles ta, et tead, me jäime Itiga täna päeval magama. Tohoh, vastasin ma, mis siis selle tingis. “Ma ei tea,” kehitas Ida õlgu, “igav oli vist korraks.”