Ma ei teagi, miks ma hetkel tundsin, et võiks veidike klatšida. Tõsi ju on, et ma võiks õppida oma vigadest ja tean, et ALATI kui ma kedagi kritiseerin või isegi ironiseerin, hammustab see mind ennast tagumikust. Kuid ma ei saa vait olla.
Sest see on nii halb, et on juba naljakas. Me kõik oleme oma elus valetanud. Pisemaid ja suuremaid asju, pole olemas inimest, kes 100% vaid tõtt räägib, või olete te mõnda sellist näinud? Aga kui asi läheb selliseks, et lihtsalt valetamise pärast valetada, siis ma natuke tahan peaga vastu seina joosta. Seda enam kui oma valesid ei mäletata.
Mõni valetab sellepärast,et paista teiste silmis huvitavam.Et näe,kui põnev elu mul on. Ja seda teeb ta suisa süüdimatult.
No jah, aga need siin toodud näited ju ei tee kuidagi põnevamaks🤷♀️ pigem oli selline meh, miks
Patoloogiline valetaja 🙂 mulle kohati tundub, et tal ongi mingi häire ja ta ise usub ka seda soga. Igatahes Itaalias ta käis, olime koos lennul Tallinn-Napoli, aga paneb mingi imestama, et mitte ühtki kajastust tripist polnud. Laps oli tal ka kaasas ja mingi noormees.
Noh ega ju pole kohustust oma reisi kajastada, aga natuke veider see siiski nagu on (mitte et ma oleks kahelnud reisi toimumises). See selleks. Mind paneb pigem imestama just see, et kui niisugused asjad on vaja valeks teha, siis tôesti ei saa ju kôik korras olla môtlemisega.