Sattusin vaatama seda “Kuuuurijat”, kus noor naine rääkis, kuidas ta kurja ämmaemanda tõttu sattus hullumajja. Õõvastav lugu ja kujutan ette kui kohutav võib olla kui oled äsja sünnitanud ning sinuga tõredad ollakse. Minule endalegi nähvati paar korda ITK-s nii, et mõtlesin ka, et kas see ikka on nüüd aus ja õige. Esimene kord sain ma pahandada, et olin lapsele mähkme valepidi pannud, teinekord sain pahandada, et hilisel õhtutunnil lapsega koridoris jalutasin. Ida ei jäänud magama ja tulin palatist välja, et mitte teisi äratada ning sain pahandada, et no aga koridoris sa ju äratad teised üles, et see on parem vä.
Olid sellised nipsakad remargid ja panid pahasti tundma, seda enam, et tegelikult oled ju väsinud ja kurnatud ning kõik on harjumatu, emotsioonid-hormoonid teevad oma töö ja tundes mind, ma oleksin võinud ka vastu nähvata ning kes teab, kuidas asjad oleks läinud. Politseid vaevalt keegi oleks kutsunud ja hullumajja poleks ka ilmselt saadetud, aga kisa ja kära oskan ma teha küll.
Aga Kuuuurija tase ongi ju sellised ühepoolsed ja dramaatilised kajastused. Muidu seda saadet ei vaata, aga selle loo vaatasin.
Ka minu kogemuste põhjal on Eesti meditsiinis tihti liiga pealiskaudset ja üleolevat suhtumist, aga ei taha ka uskuda, et sünnitusmajas kellegiga tülli minnes topitakakse hullumajja. Need ravimid viitavad kõik, et emal oli psühoos ja see ongi potentsiaalselt ohtlik seisund.Maaniale viitab ka see, et üleväsinud värskel emal ei ole kell 5 hommikul und ja on energiat tegeleda veidrate asjadega. Kindlasti oleks saanud asju ajada inimlikumalt, aga me ei saa kritiseerida, sest faktid olid ühepoolsed. Ämmaemanda avalik lintšimine on kole. Need kommenteerijad võiks mõelda, mis tunne oleks endal saada tümitada, vb ebaõiglaselt ja ilma võimaluseta ennast kaitsta.