Alustuseks ütlen ma kohe, et Katrin Lustist ma suurt ei hooli ega pea. Kunagi kui ta Lust-Buchanan või mis iganes oli lugesin ta lugusid kerge muigega. Kuu-uurijat olen mõned korrad vaadanud. Kindlasti ei ole tegu minu teetassikesega, aga otseselt kehv saade ka ei olnud. Moodsa aja “Võsareporter” või nii. Juhtusin nägema ka lugu kassivabrikust. Ütleme nii, et Katrin Lust oskab draamat teha. Et ikka põnevam oleks. Dramaatilisem. Aga kui ta paljastas kassivabrikuid ja pedofiile, siis pole oluline, milline on tema saatejuhtimise stiil. Oluline on see, et kassivabrikud ja pedofiilid on tülgastavad.

Nüüd loen, et prokoratuur läheb Katrin Lusti vastu kohtusse. See riivab natuke minu õiglustunnet. Jah, ma saan aru, et ei tohi niimoodi sisse tungida. Jah, ma olen nõus, et seaduse rikkumine ei saa saada tavaks. Jah, ma saan aru, et ei ole eetiline. Eetline või mitte, kuid Katrin Lustist on Eestis kindlasti suuremaid kurjategijaid. Kohtuasjad venivad sest prokuratuuril pole ressursse. Mõned menetlused lõpetatakse, sest kohtualuse tervislik seisund ei luba. Aga Katrin Lust tuleb kindlasti vangi panna. Ausalt noh!

Lapsevanemana vihkan ja kardan ma üle kõige pedofiile. Loen uudiseid sellest, kuidas paadunud pedofiilid vanglast vabanevad ja meelitavad sotsiaalmeedias tüdrukuid ning ausõna, mul on p….ui, et nii ei ole ilus ja eetiline, vaid mul on hea meel, et keegi sellistel tegelastel silma peal hoiab ning nende tegevusi paljastab. Isegi kui ei ole otseseid tõendeid, vaid kahtlused.