kodukontor

Lugu sellest, kuidas karma ja Murphy aitavad mul haige lapsega kodus tööd teha

/ / Leave a comment

Ma mäletan, kuidas ma kunagi mõtlesin, et issand, mis inimesed need on, kellel lapsed kogu aeg haiged on ja kes pidevalt haiguslehel on, et miks meie, kel lapsi pole, peame nende töö ära tegema samal ajal. Jajaa, ma olen tõesti nii mõelnud, aga kammoon, see oli 10+ aastat tagasi. Ma olen arenenud ja noh lapse ka saanud. Seda te ju teate ka, et ma olen alati uhkustanud sellega, et Ida pole kunagi haige olnud. Hahh. Kui ma usuks karmasse, siis ma ütleks siinkohal, et ma olen nüüd ise üks nendest, kes pidevalt haige lapsega kodus on ja kelle peale ma silmi pööritasin.

Muidugi üks asi on tänu koroonale muutunud. Koduse haiguslehe asemel on aksepteeritud ka nö kodukontor ja üldjoontes te ju teate ka, et ma olen kodukontori pooldaja, kuid ma sain nüüd pihta, millal ma selle pooldaja olen. Siis kui ma olen üksinda kodus. Kui ma aga olen juba viis päeva Idaga kodus, nii et ta pole üldse välja saanud, siis ma tunnen, et kodukontoril ei ole mingeid eeliseid. “Võta siis haigusleht nagu normaalsed vanemad,” teatas Ida mulle juba reedel. Ja täna võtsingi.

Lockdown teine nädal – easy peasy!

/ Eveliis / 14 Comments

Easy-peasy, yeah right! Facebookis sai igapäevaselt juba kurdetud kui kurnav see kodukontor koos lapsega on, ei hakka end kordama. Muidu veel keegi jälle kirjutab, et issand, kui negatiivne sa oled. Ja tegelikult kui nüüd lõpuni aus olla, siis ega ikka nii hull ka ei olnud. Ilukirjanduslikud blogija liialdused. Kodukontoril on oma plussid. Minu kõige suurem peavalu tekitaja oli loomulikult hoopiski pisike koerabeebi Dexter (ja mudane ilm), mis tähendas, et ma pesin põrandat ilma liialdamata kaheksa kuni kümme korda päevas. Ilma selle Kärcheri masinata ma ei kujutaks ette, kuidas ma oleks ellu jäänud. See masin on elupäästja!

Teiseks peavaluks oli mõnes mõttes autota olek ehk siis ei olnud nii, et tuleb tahtmine midagi osta, istud autosse ja poodi. Õnneks leidsin ma sellele ka lahenduse. Wolt küll Ussipessa toitu ei too, selle eest teeb seda kohalik Snäx Café. Küsisite mult, kas soovitan, et olete sealt mööda sõitnud, aga pole julgenud/viitsinud sisse astuda, et kas ikka on väärt. Vaadake kui ilus poke-kauss! Ma muidugi olen see tüüp, kes hea meelega katsetab teele jäävaid veidike kummalisena tunduvaid söögikohakesi, kunagi sai nii (vist) Jõgeva maanteelt avastatud “Postipoiss” (huvitav, kas see ikka veel toimib?) ja ma julgustan teid sama tegema. Pärleid võib leida. Harutee Snäx on üks selline koht.

Dexteri sünnipäevatort (whoop whoop, beebi sai 1-aastaseks!) toodi ka kohale. Vat on leidlikud inimesed – tahad oma koera sünnipäeva eriliseks teha, ei leia sobivat torti ja mõeldud-tehtud, hakkad ise koerakooke tegema. Väga tore ettevõtmine! Dexter muidugi hingas oma sünnipäevatordi ühe hingetõmbega sisse, aga kas te olete ka näinud kui suur see koer on? Et tal midagi alles jääks, peaks tort vist 30kilone, mitte 600g olema.

Nojah. Söök ja lockdown käivad kokku. Sellest ka laual see tagasihoidlik kuivatatud liha käntsakas. Kusjuures, ma söön liha aina vähem, aga sellisele kuivatatud/vinnutatud lihale ma vastu veel panna ei suuda.


Kas teil on ka nii, et täiesti kohutav soov on reisida või kuhugi minna? No et nagu keelatud vili. Aga kuhu sa lähed eksju. Spaasse ei lähe. Kinod ja restoranid on kinni. Reisile ei taha. Ok, tahan, aga ei lähe. Muudkui aga panen reisisihtkohti paika ja muudan neid, et kuhu me kohe reisime kui koroona-olukord paraneb. Sihtkohad muutuvad Lätist USAni. Ma lihtsalt tunnen nii puudust reisimisest. Eelmisel aastal lubasin Idale, et muidugi läheme Berliini tagasi ja siis veel sinna ja sinna ja sinna. Siin me siis oleme. Mitte et Ussipesas midagi viga oleks, siin on üsna idülliline ja täitsa petab ära nagu olekski reisil ja/või spaas, aga ikkagi. Mulle tuli meelde, kuidas me viimane kord Idaga läbi Riia Norrasse läksime, Riia vanalinnas aega veetsime ja igatsus tuli peale. Mhm, Riia ei ole kaugel, aga ma täiega fännan seda linna. Meil on Marekiga Riiaga omad mälestused, mul on Idaga Riiaga omad mälestused, meil on sõprade ja kolleegidega omad mälestused Riiast. Ma armastan Riiat. Oot, nüüd läks küll lappama. Ma isegi ei mäleta, millest ma kirjutada tahtsin tegelikult. Ühesõnaga on vist näha, et ma igatsen reisimist.

Eelmise nädala reede oli küll selline päev, kus ma tundsin end kui tühjaks pressitud sidrun. Tööalaselt oli see kodukontori-nädal kurnav tõesti. Ja kui nüüd tagantjärgi mõtlema hakata, siis võib olla mitte vaid lapse ja koerabeebi pärast, aga selle pärast, et oli palju teha, ma tahtsin tulemusi, pidin keskenduma (mida segas pidev käppade puhastamine ühel ja võikude tegemine teisele), aga ei ole veel oma töös piisavalt pädev. Kõik võttis aega ja reedel panin ma ming hetk lihtsalt arvuti kinni, sest mu aju kärsas. Ma oleksin tahtnud terve nädalavahetuse veeta horisontaalis diivanil, nii nagu eelmisel laupäeval, aga seekord ei olnud see võimalik. Me läksime tühjendama Mareki ema korterit.

Korteri tühjendamine ei olnud iseenesest mingi eriliselt rõõmus tegevus, aga kui see osa kõrvale jätta, siis ma ei ole kunagi varem näinud nii korras ja organiseeritud korterit näinud. Seda oli nii lihtne koristada ja tühjendada. Peale tööd tegime sauna ja tünni ning korraga ma mõistsin Marekit – tegelikult on mõnus end esmalt liigutada ja siis lõõgastuda. Kuidagi teine tunne oli. Lisaks vaadake seda postamenti! Ma olen sellega juba igal pool eputanud, aga on olukordi, kus küll küllale liiga ei tee. Ma olen sellist taga ajanud. Leidnud koledamaid ja kallimaid ning siis selline aare. Mareki enda tehtud. Kellu kooli eksamitöö. Krt, see kuldsete käte jutt ei ole ikka üldse vale. A mu uut külmikut olete ju ka juba näinud? Ma nii rahul. 250 eurot hästi kulutatud. Köök ei vaja isegi enam kapiuksi. Piisas ühest väikesest õnnestunud FB Marketplace ostust.

Mareki ema korter läheb müüki. Kindlasti ei ole see lihtne otsus, Marekil ja ta õel on selle kohaga omad mälestused ja emotsioonid, kuid müüki ta läheb siiski. Imearmas Pelgulinna korter. Kel huvi, küsige julgelt lisainfot.

No ja nüüd kui see eelnev kõik kokku võtta ja lisada siia see, et täna sain üle kahe nädala kontorisse minna (nii tore ja lõbus oli!), siis tegelikult ma ikka ei saa üldse kurta. Kuigi kohati on ikka hull deja vu tunne. 2020 vs 2021. Jälle kordub kõik, kordub uuesti. Pisidetailid on muutunud, aga muidu vaatan neid aastase erinevusega tehtud pilte samal kuupäeval ja mõtlen, et sellist aastat (sellist kahte aastat) poleks osanud ette aimata ka oma unenäos.

Kuidas teie end lockdown 2-s tunnete? Millest kõige enam puudust tunnete?

Tahate teada, mis on julm inimõiguste rikkumine?

/ Eveliis / 7 Comments

Mitte maski kandmise kohustus, vaid see, et ma olen kodukontoris. Lapsega. Ja ilma veinita. Alkoholism? Nope. Ellujäämis-moodus. Ma tean, et ma ei ole üksi! Päisepilt eelmisest aastast Kui mul oli veini. Seepärast vist eelmise aasta lock down oligi chill… Kuidas teil kulgeb kodukontor/lasteaed/kool?

Ma tean küll, et osa teist tahab nüüd öelda, et kodukontor ühe lapsega on nagu spaa, aga hei…Hoiame kokku eksju, ei ole vaja arvustada. Mul on Dexter ja Ida kombo viie lapse eest kohati:D

Kuidas pingega toime tulla?

/ Eveliis / 2 Comments
Tegemist on reklaampostitusega, küll aga on tegu tootega, mida ma igapäevaselt päriselt ka kasutan.

Olete näinud filmi “Mida naised tahavad”, kus Mel Gibson oskab naiste mõtteid lugeda? Kui keegi oskaks praegu minu mõtteid lugeda, siis ilmselt tunneks ta end ka nagu Mel Gibson tolles filmis kui ta sattus naisteparve ja igaühe mõtted segamini talle kuuldavad olid. Mu pea on nii paksult mõtteid täis, et ma ei saa enam ise ka aru, millised on adekvaatsed ja millised mitte. Pole siis ime, et mu pea valutab. Pingepeavalud on mu vanad head sõbrad olnud ja umbes nädal-kaks on nad peale suhteliselt pikka pausi jälle tagasi. No, tere, sõbrad, pole ammu näinud! Ma valetaksin kui ütlesin, et mul on neid nähes (tundes) hea meel.

Ma ei varjagi, et ma olen viimased neli kuud olnud  stressis ja isegi paar korda kahetsenud, et antidepressantide tarbimise järele jätsin, ent samas olen ma stressile vaatamata tundnud end kordi elusamana ja õnnelikumana kui aastaid enne seda. Ma tean ise ka, et see kõlab vastuoluliselt, aga täpselt nii see on olnud. Võib olla on põhjus tõesti selles, et ma olen püüdnud mediteerida, keskenduda positiivsele ehk sellele, mis mul on, mitte sellele, mida mul ei ole (ei tule alati välja, tunnistan) ja käinud ka massaažis, mis on pingetest tingitud valusid leevendanud.  Meil on (oli?) töö juures ka massaaživõimalus. Mis te arvate, kas see oli megaboonus? Noh, seda boonust hetkel kasutada ei saa, Marek ei oska mind masserida (või ei viitsi) ja nii pean ma ise hakkama saama, aga mu käed ei ulatu ju selja taha iseend masserima. Ei ole Hinckus “Hukkunud alpinisti hotellist”, et ise tulin endale peale.

Õnneks on mul eelmisest suvest Pranamat massaažimatt, mida ma sellistes olukordades kasutan. Ilmselt niimoodi jopega matil lebotades ei ole see küll kõige efektiivsem, aga mõnus on ikka – vaatad pilvi ja unistad. Ma ei mäleta, kes see oli (Fred Jüssi ehk?), kes ütles, et eestlased molutavad liiga vähe, ma olen nõus, meil on molutamiseks liiga vähe aega. Aga seda aega tasub võtta.

Kui te kahtlete, kas ma matti päriselt ka kasutan, siis absoluutselt, juba vaikuselaagris oli mul see matt kaasas. Suvel tundus veel liiga intensiivne, et seda ilma riieteta kasutada, detsembris kui kuu aega kehval madratsil magamisest seljavalud sain, proovisin ka ilma riieteta (ei olnud enam valus) ja nüüd kasutan seda kohati nagu lebomatti, et niisama telekat vahtida või siis ärgates selleks, et end virgutada. Ja siis ikka palja ülakehaga. Kõige rohkem meeldib mulle neljas kasutusviis. Patja olen ma muidu pigem vähe kasutanud, lihtsalt on meelest läinud ja ma ei tundnud ka vajadust. Nüüd kui peavalud jälle tagasi on ja seda postitust kirjutama hakkasin, tuli padi ka meelde uuesti. Ma ei saa veel öelda, kas see toimib, sest ma olen seda vähem kui nädal kasutanud, aga ühte võin ma küll öelda, et vereringe paneb hästi käima ja kui hommikul 10-15 minutit matil lebada, on kohe tunduvalt värskem tunne. Pilti ma endast ei jaga, sest mul ei ole seda body positivity‘t et ennast paljana näidata.

Aeg, milles me hetkel oleme, on segane ja rohkem kui kunagi varem on minu arvates oluline hoolitseda oma vaimse tervise eest ja leida tasakaal. Argipäev nii nagu me sellega siiani harjunud olime, on saanud hoopis teise vormi ja tähenduse.

img_4996

Me oleme rohkem kodus kui kunagi varem ja stressi on ka ilmselt rohkem kui kunagi varem. Nagu te ilmselt teate on minu töövaldkonnaks eksport, mis hetkel ei ole just kõige lihtsam, aga see ei tähenda, et ma istuksin kodus ja oleksin alla andnud. Mul on oma meetodid pingega hakkama saamiseks Ma alustan hommikut pigem varakult, sel ajal kui Ida on (veel) süvenenud multikatesse, on minu aeg, mida ma kasutangi massaažimatil oma mõtetes olemiseks, peale keha virgutust ja hommikukohvi suundun ma kontorisse (ehk elutuppa tugitooli). Muide, üks soovitus tööalaselt on hetkel webinarid, saab uusi mõtteid ja ideid.  Ida saab minu kodukontori rutiiniga hästi hakkama, ta teab, et mida vähem ta mind töö ajal segab, seda kiiremini tuleb tema aeg. Ühtepidi olen ma tänulik, et mul on hetkel rohkem aega oma lapsele pühenduda, ma ei ole kunagi armastanud diy-projekte, sest ma olen neis kehv, aga hetkel tunnen ma, et see on täitsa lõõgastav vaheldus. Iga päev teeme midagi uut, et püsiks vaheldus.

Seega minu soovitused hetkel – püsige kodus, leidke tasakaal, avastage asju, mida te varem ei ole teinud, molutage, hoolitsege oma keha ja vaimse tervise eest.

51b35db3-f38f-450f-a833-99744420427c

Sooduskoodiga ESTONIAN kehtivad Teile Pranamat ECO veebipoes alati parimad hinnad. Massaažimatt on kindlasti ka üks minu soovitus selleks, kuidas kodus olemisest maksimaalne võtta.

Covidioodid

/ Eveliis / 19 Comments

Alustame algusest. Ma ei tahaks üldse enam koroonast kirjutada, aga tahame me või mitte, on see kahjuks hetkel nii aktuaalne, et sellest ei saa lihtsalt ei üle ega ümber. Võib olla suudaks ka kui meedia ei jagaks debiilseid reportaaže sellest, kuidas inimesed peale neljandat kodupäeva on hullllllumas.  Ennetan kommentaare ja ütlen ära, et jah, hetkel ma tunnen end õnnelikuna, et ei pea kodukoolitama oma lapsi, olen vaid ühe lapse ema ja elan metsas, oma majas, ilma naabriteta. Jah, ma tean seda, seda ei pea mulle nina alla hõõruma hakkama.

Siiski pahandab/ärritab/ajab vihale mind see, et inimesed on lastega kodus olnud ja kodust pidanud tööd tegema umbes nädala jagu, aga virina järgi on tunne nagu oleksime aastaid istunud totaalses isolatsioonis. Appi, kui ma pean veel lapsega kodus olema, siis ma hüppan aknast alla! Saate nüüd ehk aru, millist tööd teevad meie õpetajad igapäevaselt selleks, et “me aknast alla ei hüppaks”? Appi, kui ma ei saa sõbrannadega veinitama, siis ma suren ära!  Tegele vahepeal perega, hinda ümber oma prioriteedid, vaata enda sisse, kui pead nädalas korra kindlasti oma pere juurest minema saama! Appi, kui ma pean püüdma tööd teha kodust, siis ma lähen hulluks! Appi, ole õnnelik, et sul on veel töö, mida teha, tahaks ma vastu karjuda! Siinkohal ütlen ma veelkord, et ma mõistan, et mitme lapsega kodus olla, neid samal ajal panna koolitöid tegema panna ning samal ajal kodust töötada (mõni kangelasema/isa üritab ka veel kodu korras hoida), on keeruline, aga, inimesed, mõtleme nüüd veidike laiemalt.

90584889_3144162712261965_4883659930478837760_o

Esiteks,  palun seletage mulle, mis noortega juhtus? Kas ei ole aastaid olnud probleem, et neid tuleb toast arvuti tagant ja telefonist õue peksta? Nüüd korraga on kõigil vaja õues koguneda? Kui võiks ilma kellegi etteheideteta istuda telefonis/arvutis. Sama tegelikult ka inimestega, kes aastaid ei ole end liigutanud, vaid on rahulikult teleka ees diivanil kulgenud. Miks need inimesed kõik nüüd rappa ronivad? Või Stroomi randa grillima? Okei, Stroomi ranna grillikontingent on vist alati platsis olnud kui vähegi päike soojendab, aga kõik need inimesed, kes ühtäkki on hakanud vaata et tervisesportlasteks, kus nad varem olid? Varem nautisid telekat ja diivanit, aga nüüd saavad pahaseks, et peavad kodus olema? Olgu, jällegi, ma olen ühtepidi eeliseisus, aga korteris elades saab guugeldada ka teisi kohti, kus liikuda, kui see üks õnnetu raba ja üks õnnetu rand. Ärge olge covidioodid*. Ja issand jumal kui palju on tegelikult kodus ka koos teha. Seda ütlen mina, kes üldse ei armasta mängimist nagu teate. Ja-jaa, ma läksin natuke lihtsama vastupanu teed ka ja lubasin kassid tuppa. Guilty as charged. Samas olen mänginud pool hommikut “Aliast”, värvinud ära pool maailmakaardist (vt Instagramist kui rohkem huvi), lugenud “Pipit”, teinud lollusi ja lubanud teha lollusi. Töö kõrvalt. Kodu koristus on kannatanud tõesti, aga õnneks on see teatavasti mul isepuhastuv.

Väike soovitus ka lapsevanematele, kes ei ole kunagi oma lapsega jalutamas käinud, vaid on piirdunud mänguväljakuni jalutamisega: ärge siis kohe võtke ette sajakilomeetrist jalgsimatka igavusest või et peab ju liigutama. Võite muidugi võtta ka, aga siis ärge imestage, et laps ära väsib/tüdib ja jonnima hakkab. Ta ei ole harjunud. Siin ei saa olla lapse peale pahane, vaid tasub peeglisse vaadata. Kui varem ei ole viitsinud liigutada, siis nüüd ei sa üleöö imet loota. Natuke tahaks selliste kohta ka covidioodid öelda.

Ja siis see vingumine, et kodus on raske ja igav ja läheme hulluks ning tööd on raske teha. F…juu, läinud on nädal! Nädal! Naljameemid olukorra kohta on muidugi tõesti vaimukad, aga kui hädapätakad me siis tegelikult oleme, kui nädal- paar meid juba rivist välja lööb (ja me ei tea, mis meid ees oota veel võib olla). Jaa, ühe lapsega on võib olla kodus lärmi vähem ja ma tõesti saan oma asjad tehtud, see tähendab muidugi ka mulle järelandmisi oma nõudmistes ja natuke aja planeerimist, aga üksikul lapsel metsas on ka igav, ta tahaks mängukaaslast, nii et ei ole vaid ühega lihtne, mitmega raske. Pean vist endale siinkohal ka õlale patsutama, et olen nii laisk ema olnud, et Ida on pidanud ka ilma 24/7 seltsiliseta hakkama saama. Hetkel tuleb kasuks. Tema leidlikkusel ei ole piire ning tahes tahtmata tunnen ma kerget uhkust selle üle kui näen, mida ta suudab korda saata vaid paari puutoika, käbi ja teiste kättejuhtuvate vahenditega. “Oskar ja asjad” raamat tuleb vägisi silme ette.

Õnneks on ka kodukontori mõistes Ida nii mõistlik laps, et ta saab aru kui mind segada ei tohi, ma pean ütlema, et Ida ei ole vist kunagi nii mõistlik ja arvestav ja arusaaja olnud kui praegu. Jonnihooge tuleb ikka ette, millisel lapsel ei tuleks, aga neid on umbes 80% (muidugi ma ei ole tegelikult seda % välja arvutanud) vähem kui muidu. Sülitan ka kolm korda üle õla kohe. Preemiaks superkäitumise (või peaks supper kirjutama, et te ikka saaks aru kui super laps on olnud?) eest käisime ka täna küla peale rattaga sõitmas. Pean ütlema, et ma ei olnud seda lubadust täiesti läbi mõelnud, ja tundsin end ka nagu covidioot, kes aru ei saa, et kodus peab püsima,  Idale olid sõnad peale loetud, et kedagi ei kallista, kui on rohkem inimesi, läheme kohe ära, pärast peseme kohe käsi jne jne, aga ikka oli covidioodi tunne. Rohkem ei lähe, mis sellest, et inimesi nägime me küla peal kokku vähem kui kümme. Isegi kui tahaks minna. Ma ei taha olla üks neist covidiootidest, keda ma näen ikka veel itsitamas, et ahh yolo, suva.

Mis tei inimesed viga on, et te ei suuda aru saada, mida meilt palutakse, et me ei kannataks kauem ja rohkem? Oma tervis ei huvita – hea küll. Teiste tervis ei huvita – hea küll, oled sitapea. Aga kas see huvitab, kuidas me (jah, sina ka!) lõpuks kodus ilma sissetulekuteta elame? Kas see paneb mõtlema, et me ei räägi enam sellest, et peame ägeda kodumaise kreemitootja  toodangu välja vahetama, vaid sellest, et raha ei kasva puu otsas, seda ei kasva juurde, isegi kui seda unes väga paluda. Kui see sulle just ei ole seadusega ette nähtud, olukorrast hoolimata, sest “juhtus nii, on kohatu, aga mis sa teed, seadus on selline”. Õnneks saab selle palgalisa õilsalt ära annetada. Palun ärge olge covidioodid, ärge ronige kogunema, sest jumala eest, mida rohkem me eirame, sest igav, seda kauem see “kodus istumise põrgu” kestab. Ilma seadusega ettenähtud palgatõusuta. Läinud on vaid nädal! Mida me nädala, kuu, paari pärast teeme? Ärme nüüd kasuta kõiki ressursse selle üle vingumiseks, et kodus peame olema! Veel.

Ida võttis olukorra kokku filosoofiliselt: “Need, kes ei sure keroonaviiruse** kätte ära – neil läheb hästi, aga need, kes surevad – nendel ei lähe!”

Niisama muuseas küsin, et kui mul on tekkinud kuiv köha, siis kas ma pean eeldama (nii nagu ma tavaliselt teen), et see on tingitud sellest,et ma käin kevadel esimeste soojade ilmadega kohe suht paljalt riides või ma võiksin (peaksin?) helistama perearstile, lootes, et mind ei naerda välja? *covidioot (kui te aru ei saanud)= Covid19+ idioot ehk inimene, kes ei võta kuulda soovitusi ja käitub nagu oleks täiesti suvaline argipäev ning soovitused/nõuanded on nõrkadele. **ma ei suuda teda parandada, sest see on natuke armas, kuidas ta seda valesti ütleb

2019 detsember: 2020 tuleb i-m-e-l-i-n-e! 2020 märts: LOL

/ Eveliis / 12 Comments
Hmm… Mis ma muud oskan öelda praeguse olukorra kohta kui see, mis juba pealkirjas öeldud sai. Ma jätkuvalt ei tunne otsest hirmu ja kuigi inimesed jagavad pilte ja uudiseid Itaaliast, mis on kergelt öeldes kohutavad, elame me oma Ussipesas pooltavalist elu. Veel kõigest paar aastat tagasi ma töötasin niikuinii kodukontorist ja sellepärast ei ole siin midagi keerulist, pigem on lihtsam, sest Ida on suurem ja temaga on lihtsam läbi rääkida. Muidugi võiksin ma talle üldse kohe kaheksaks tunniks iPadi kätte anda ja lasta youtube’is hulluks minna, aga see on mu põhimõtete vastu. Mu meelest on ta niigi liiga palju youtube’is. Olgu see minu mugavusest, laiskusest või on see paratamatus. Ma ei tea, igatahes fulltime-youtube-ema must ei saa ning nii jagan ma oma päeva lihtsalt Ida ja töö vahel nii nagu vanasti. Ausalt öeldes on see isegi endale täitsa hea vaheldus. Teed tööd, paratamatult jooksed hetkel ummikusse mingite mõtetega (mida ja kuidas, kellele ja mis kanalist müüa saab, et ei oleks kohatu ja agressiivne, aga tooks tulemusi?) ja siis on täitsa hea teha lapsega mängimise paus. Nagu te teate, siis ma ei ole suuremat sorti mängija, aga isegi mina leian lapse jaoks n+1 tegevust, mis meile mõlemale sobib. Näiteks see maailmakaart on megalõbus ja hariv ka. Parem kui puslede kokkupanemine, milles ma sakin sajaga.  Meie saime selle kaarti Rootsist, aga tänu Mutukamoosi-Evelile sain teada, et see on Rahva Raamatus ka täitsa olemas. 
Eile kui mul natuke rohkem keskenduda oli vaja ilma, et Ida pidevalt spaasse kutsuks, olin ma yolo-ema ja lasin kõik koduloomad tuppa. Kõlab nagu oleks ma lehmad, lambad ja kitsed tuppa lasknud, tegelikult on juttu siiski vaid kassidest. Laps oli rahul, mina sain tööd teha täiesti ilma segamata. Hea on, et toidupoed ikka lahti on, sest täna hommikul kappi vaadates selgus, et selle kõige käigus on sink kadunud. No jah. 
Enne kui loomaarmastajad (sest mina kui vana hea loomavihkaja lisaks muudele tiitlitele) mind virtuaalselt oksa tõmbavad, siis ma selgitan, et meie kassid on armastatud ja hoitud kuigi nad peavad õues kassimajas elama. Põhjus selleks on väga lihtne – Skype, meie emane kass ei tee oma hädasid liivakasti ning mille peale ka Orkut, meie isane kass, hakkas liivakasti suhtuma teatud suvaga. Skype’iga on proovitud erinevaid liivasid (õnneks üks tõesti on selline, mis 90% ajast pani teda liivakasti kasutama), käidud arstil ja proovitud igasugu spreisid, ta lihtsalt võib mingil hetkel otsustada, et teeb oma häda diivani taha, miks, me ei tea. Kui “number kahe” leiab haisu järgi kohe üles ja selle koristamine on küll ebameeldiv, kuid siiski saab see ära koristatud, siis kassipissiga on teised lood, seda ei pruugi kohe leida. Vanasti algasid meie hommikud sellega, et vaatasime kõik toanurgad üle, ent ometigi jäi nii mõnigi loik kohe avastamata ja seisnud kassipissi hais ei ole teab mis meeldib aroom kodus. Kui me nüüd remonti tegime ja köögis põrandat vahetasime, siis osade metalltalad olid kassipissist läbi roostetanud. Seega, tõesti, nii palju ka kui ma ei tunne toakassist puudust, ma eelistan kassipissivaba majapidamist. Ja naudime neid hetki kui nad toas on. 50/60 on alati võimalus, et see toaspidamine läheb ilma probleemideta. 
img_4588
Mis mulle selle kohustusliku kodukontori juures meeldib on see, et ma hoian päris palju aega kokku. Laias laastus kulub mul tööle sõiduks kaks tundi päevas, nüüd on mul mõnel hommikul asjad tehtud juba enne seda kui ma muidu tööle jõuaks, või siis olen ma kauem üleval ja teen need asjad ära hiljem, sest ma tean, et ma ei pea enne kukke ja koitu ärkama. Ikka ärkan seitse – pool kaheksa (saan  isegi tunnikese kauem magada!), aga ma ei pea tormama hakkama. Istun oma hommikukohviga arvutis ja teen omi asju samal ajal kui Ida multikaid vaatab. Ida ärkab ikka enne mind – pool seitse, seitse, aga juba kaks hommikut on ta mulle hommikusöögi valmis teinud, eile oli tahtnud kohvi ka teha, aga takerdus selle taha, et kohvisahtel vajas tühjendamist. 
Marek on meie hommiku alguseks juba tööle läinud (jumala eest, ei saa ma aru, kuidas saab üks inimene pool kuus ärgata vabatahtlikult!) Miks tema kodus ei ole? Tootmisjuhid vist päris kaugtööd teha ei saa hetkel. Hommikud on tänu sellele, et Ida ei taha koos Marekiga ärgata, tunduvalt rahulikumad. Ma küll (ei oleks uskunud et seda ütlen isegi) tunnen puudust oma töökohast kui sellisest, aga kodukontoris suudan ma olla sama produktiivne kui tööl. Mulle sobib ja ma oskan kodust töötada. Mul tekib kohe oma rutiin ja mulle meeldib. Tööpäev kellaajaliselt on vist küll kaheksast kaheteiskümneni, aga see on ka loogiline kui ma päeval ka muid asju teen. Aga võib olla saab kodus tööd teha vaid siis kui oma töö tõesti meeldib? Selles mõttes, et teedki seda kirega (issand kui tobe väljend see tegelikult on, aga saate aru, mida ma mõtlen?) 
Töna vedas Ida mu rattaga sõitma (“Ise sa ju tahad peenikeseks saada!”ütles ta ja “peksis” mu ratta selga). Imeilus ilm oli. Selles mõttes meil tõesti on vedanud, et elame inimtühjas kohas ja ei pea vabas õhus olemiseks “laulupiduliste” hordidega ühinema. Mul on nii hea meel (kohati), et Ida aktiivne laps on. Pole mingit probleemi temaga ette võtta retke, mis nii mõnegi täiskasvanu võhmale võtab. Meie tänase rattamatka pikkuseks tuli 15,8 kilomeetrit. Arvake, kumb meist koju jõudes rohkem väsinud oli? 
img_4635

Kodukontoris töötamise parim lapsehoidja üldse on triigitavad helmed. Need vist Eestis ei ole nii laialdaselt popid veel, aga ma soovitan neid sajaga. Ilmselt saab neid ka mujalt osta, aga Ikeast kindlasti. Ida on mulle vist juba sada kaelaehet teinud ja oma tädi tulevasele beebile samapalju mänguasju (ei, ma ei ole loll, ma tean, et beebile ei tohi selliseid asju anda, aga las laps meisterdab). “Onju beebil on kohe siis sünnipäev kui ta sünnib?” küsis ta, “sest minul ju oli kohe sünnipäev kui ma sündisin?” Mõnikord on laste loogika samasugune Trumpi loogikaga (jagasin FB-s hommikul Trumpi geniaalset väljaütlemist, et hetkel surevad ka need, kes varem surnud ei ole). Kaelaehetest rääkides tuli meelde, et mu lemmikehtepoes on allahindlus, aga ei julge siia linkida. Pärast mõni geenius arvab jälle, et kogu see (mõttetu) postitus oli reklaampostitus hoopis.  

Homseks lapsehoidjaks on Pipi“broneeritud”. Kuigi nats juba vaatasin ja hakkasin mõtlema, kas ma ise ei taha ka samal ajal hoopis vaadata? Lapsemeelne ja Pipi ja balleti fänn nagu ma olen. Pigem vist vaatame koos. Ma parem teen õhtul mõned tööd ette ära. Veider olukord, ühtepidi olen ma stressis ja ärev, teistpidi tunnen ma, et see on nagu põnev  väljakutse mõelda välja uusi lähenemisi. 

#kodukontorlapsega päev 4 

Unistustetöö

/ Eveliis / 8 Comments

Mõnikord mul ei olegi muud öelda kui, et pilt räägib rohkem kui sada sõna. Hea, et aknapesija köiega kinni oli ja ilmselt on nüüd iga kord rebimine, et kes kuttidest just selle kontori aknaid pesema saab, sest noh…Mõnes kontoris on tavapärased sellised tööpäevad, sellised naised ja sellised outfitid. Sähh sulle minu arvamust, et 9-5 kontoritöö on igav ja minu vabakutselise elu on palju põnevam. Minu akna taga ei kõlgu ei aknapuhastajaid ega kõnni keegi ka aluspesu väel mu “kontoris”  ringi.

Well, talk about dreamjob for some people. Probably for him. Think about cleaning your windows and then seeing an office full of women dressed in bikinis. Must be a dream job. I guess I have been wrong when I´ve said 9-5 office work is boring compared to my home office freelancer job. Now windowscleaners and bikinis in my home office. 

18308774_1379210858784121_1666190830_n

18302362_1379210748784132_1912375576_n