Kui ma oma uusi makramee-lillekiikusid Instagramis presenteerisin, kommenteeris üks mu sõbranna, et see on üks moeröögatus, mis talle ka meeldib, aga et ta polegi aru saanud, et mis stiil mulle siis meeldib, kas moodne või mammilik. Naersime koos, et ilmselt moekalt mammilik. Aga see selleks. Mul on nii hea meel, et makramee jälle moes on.

Samas ei saa öelda, et ma kunagi oleksin sisukujundustrendides moes olevatest asjadest väga palju end juhinduda lasnud. Makramee on meil tualettruumi seinakaunistus olnud sellest ajast kui me majja kolisime ja Tarbeklaasi vaasid on ka kasutusel olnud samast ajast. Lihtsalt ma armastan käsitööd (mitte ise teha!) ja mul on alati hea meel kui sellised nö vana aja asjad saavad uut tähelepanu. Minule endale seostub makramee eelkätt vanaemaga. Ta oli ikka päris osav selles valdkonnas (milline “vana aja” vanaema ei olnud?) ja sealt on mul see kuidagi hinge pugenud. Käisin talle nüüd pinda juba pikemat aega, et võtku end nüüd kokku ja tehku lapselapsele paar lillekiiku, aga vanaema arvas, et ta enam ei oska. Ma olen kindel, et kui ma talle mõnda aega veel oleks pinda käinud, küll ta oleks pusima ka hakanud, aga õnneks sain Merjelt need kingituseks ja sain vanaema rahule jätta.

Igaks juhuks mainin ka, et selle postituse kirjutan ilma, et keegi oleks mulle selle eest maksnud või reklaami tellinud. Ma saan aru, et piir reklaami ja igapäevapostituste vahel on kohati õhkõrn. See siin on vabatahtlik reklaam;)

• 

• 

Näitasin siis Marekile köögis olevaid kiikesid, küsides, et onju ilusad. Marek nõustus, aga lisas, et seda nööri meil ju on, et hakka ise tegema. “Ei mina ei saa hakkama,” vastasin mina, “ma ei oska”. Selle peale vastas Marek, et tema vist ka enam ei oska. Enam? Mismõttes enam? Kas on asju, mida see mees ei oska? Ehk siis ma võin mürki võtta, et kui ma nüüd väga tahaksin, siis ta võtaks kätte ja makrameetaks mulle selle vannitoakardina ka ära. Vaene mees, et nii saamatu naise pidi endale saama kah.

Aga no onju ilusad? Moekalt mammilikult ilusad?

• 

• 

Ja kui juba moekatest mammidest rääkida, siis mu üks lemmikjope on selline tepitud jope, mida ma hellitavalt kutsun “Skandinaavia keskealise jopeks”. Minu meelest käivad eranditult kõik Skandinaavia keskealised sellistega. Nädalavahetusel Tartus olles avastasin ma, et samasugune jope on mu emal, mu vanaemal, mu tädil, mu onul ja minul. Mind oleks justkui ametlikult võetud vastu keskealiste klubisse. Marekil on ka samasugune jope. Aga ma olen rahuolev keskealine. Teate mis veel, õde kinkis (paned juba posti või ei pane?) mulle sünnipäevaks Marimekko koti. Seega saan ma kevades ringi lipata veel rohkem Skandinaavia keskealise moeka mammina.