Kui ma oma “diip kunstiinimesest” nimest loobusin, küsiti mult ikka, et miks. Ega ma täpselt ei osanudki vastata, lihtsalt tundsin, et on aeg edasi liikuda. Olles nüüd vaadanud kolm korda järjest (ja ikka ei saa küll) Marju Lepajõe dokumetaali “Päevade sõnad”, oskaksin ma sellele vastata. Vahetasin nime, sest ma ei ole ei piisavalt diip ega piisavalt tark, et olla diip kunstiinimene. Marju Lepajõe oli. Nii sügav, nii tark, nii teravmeelne, nii aukartustäratavalt lihtne, et tegelikult ma ei suuda seda filmi isegi arvustada. Ma tunnen, et mu jääb sõnadest puudu. Kaja Kann ja Madis Kolk on “Sirbis” öelnud ära suure osa sellest, mida ma tahaksin öelda. Kui oskaksin. Lugege seda arvustust, siis saate aru minu postituse pealkirjast. Või veel parem – vaadake filmi. Kui te olete samasugused nagu mina ja ei ole veel seda vaadanud, siis vaadake kohe. Ma ei liialda, aga see dokumentaal on elumuutev.
“Filmi kestus on viiskümmend kaheksa minutit, selle lõppedes tahaks vihastada ja heita ette lühidust. Tahaks, et filmil oleks järg, et saaks iga päev panna uue osa peale, et see avardaks ja inspireeriks, et kapitalistlikust edukultuse ühiskonnast taandudes ja oma maakodu köögi üksindusse sulgudes leida taas lohutust. Järgmisel päeval filmi uuesti vaadates saab selgeks, et ei pea tegema ei teist ega ka kolmandat osa. Täpselt nii, nagu eile, võib seda filmi vaadata ka homme, täpselt samasugusena, ikka uuesti ja uuena. Nii nagu munkadelt päritud palveid saab lugeda iga päev, kordusena, aga taas uuena. Seda filmi ei pea vaatama suurelt kinoekraanilt, seda filmi peab kasutama, praktiseerima. Nii nagu peab jooma vett, et kustutada janu.”
Ja täpselt nii ongi. Seda filmi peab kasutama, praktiseerima, jooma nagu vett.
Dokumentaal on täis huvitavaid mõttekäike, vaateid elule, mõtisklusi, analüüsi, vist ei ole ühtegi tema lauset ja mõtet, mis ei kõnetaks, aga üks neist pani mind eriti muigama. Just tänapäeva edukultuse valguses, kus me kogu aeg mõtleme, et me oleme juba nii ja nii vanad, aga mida me saavutanud oleme, kas me oleme edukad. Ta ütles midagi sellist, et pole jõudnud Cicerot korralikult lugeda, et juba üle viiekümne aasta elanud, aga pole Cicerot lugenud, no mis elu see on. Kas te olete lugenud? Ei ole. No vot, mina ka ei ole. Mis elu see on? Ma olen ka selle asemel edu taga ajanud. Ei peaks, peaks suhtuma elusse nii nagu Marju Lepajõe.
Tark naine. Eeskuju. Kas olete nõus tema mõtetega? (need pole küll filmist, aga film pani mind tema kohta ohkem lugema)
- Edujutt lapsepõlves tähendab sageli raskeid psüühilisi probleeme hilisemas elus. Edu on meeldiv ja innustav, aga see peaks olema seotud iseenda ületamisega mingis heas suunas, mida on hiljem võimalik nautida – tunda, et oled parem kui varem ja et sa tegelikult teostasid seda, mis sinus juba oli. Edu on avardumine.
- Peaks tegema vahet, mis on elu ja mis on sport. Kui elada ainult saavutusest saavutuseni ja mõttest, et peab kellestki teisest parem olema, siis on elu võrdlemisi surnud, sest sõltub välisest. Inimese isikupära ei pruugi üldse välja kujuneda, kui ta võtab mõõtkava teistest inimestest. Lapsevanemate mõõtkava on ju teatud moel minevik aga elu on alati uus.
- Kahtlemata võib ilmneda varakult näiteks ärivaist, aga lapsele peaks selgeks tegema, et äris on oluline selline nähtus nagu isiklik sarm, millele aitab kindlasti kaasa prantsuse kirjanduse põhjalik tundmine, mõne muusikainstrumendi valdamine oma lõbuks vms. Ka hea majandusteadlane peaks tajuma elu irratsionaalset külge, mille tundmaõppimiseks pole paremat vahendit kui kirjandusklassika lugemine.
On targad sõnad, eksju? Ma ju ütlesin, et see film on elumuutev. Muudab suhtumist ellu. Peaks olema kohustuslik vaatamine. Mind pani väga mõtlema. Ta on muuseas öelnud ka – eesti keeles on hea sõna “elukutse” — seda elu kutset olengi järginud. Kui midagi ette ei kavanda ja sihte ei sea, on elu äärmiselt huvitav. Ma olen jõudnud oma elus samasse punkti. Ja mõistnud, et minu jaoks ongi nii õige, et olla elu ja iseendaga rahul. Teate mis veel? Mul tekkis soov teoloogiat õppima minna. Kas see oleks imelik?
Filmi olulisim sõnum minu jaoks. Maiustage! Kohe ja praegu. Et ei jääks need Pariisi trepid kõndimata.
“Päevade sõnad” ongi selline film mida vaadates iga kord avastad midagi uut. Film Fred Jüssist meeldis ka väga, “Õlimäe õied” oli ka selline film mis mõnele küsimusele andis vastuse ja samas tekitas jälle uusi vastamata küsimusi. Välismaistest dokumentaalidest jättis viimati sügava mulje film Leonard Cohenist ja tema muusast Mariannest – Marianne & Leonard: Words of Love. Ühe ajastu ja inimeste lood kogu oma alastuses.
Õlimäe õied” on mul nüüd järgmisena plaanis ära vaadata:)
Ma kahe käega kirjutan alla sellele kõigele. Ootasingi huviga, mis Marjust kirjutad:)
Veel üks tark naine on siin, kui jaksad kuulata:
https://vikerraadio.err.ee/812850/ooulikool-heili-sepp-hinge-pime-oo
Kuulan kindlasti, aitäh soovituse eest!
Ma kahe käega kirjutan alla sellele kõigele. Ootasingi huviga, mis Marjust kirjutad:)
Veel üks tark naine on siin, kui jaksad kuulata:
https://vikerraadio.err.ee/812850/ooulikool-heili-sepp-hinge-pime-oo
Eveliis, aitäh, olin seda postitust lugenud paar rida, siis panin filmi peale ja sattusin tõesti vaimustusse, seejuures pole ma ise üldse selle ala inimene. See ,,Maiustage” koht jäi ka meelde. Pole küll filoloog, aga mõtlesin, et lisaks futuurumile võiks seda võtta ka kui teie-vormi.
Hiljuti sain veel kaks head kultuurielamust. Mõlemad ,,Plekktrummi” saatest: Naatan Haameri intervjuu ning ka hiljutine intervjuu Kristiina Ehiniga.
Aitäh Ingridele jagamast Heili Sepa intervjuud. Olen teda isiklikult saanud kuulamas käia ja jättis üdini positiivse mulje. Nüüd ootan huviga õhtut, et saaks ,,Ööülikooli” kuulata.
Jagage (futurum propheticum) veel ilusaid kultuurielamusi, mis hingele pai on teinud 🙂
Ma olen filmi vaadanud kolm korda suhteliselt lühikese aja jooksul, tundub, et see jõudis minuni just õigel hetkel ja kui seda vajasin, sest no nii inspireeriv:)
Ta on olnud minu õppejõud ja loomulikult oli ta väga tark inimene. Aga alati ma olen teda vaadanud ja mõelnud, et ta on tark inimene, kes tegelikult päris ellu ei sobitu. Filmis oli minumeelest selle kohta hea koht, kus ta ütles, et minu ema oli hästi asjalik naine, võttis kulbi ja koti ja sai mesilastega kõik toimetatud, ma ise poleks iialgi selle peale tulnud. Ja ta vist ei tulnudki enda elu jooksul väga paljude nö. päris elu asjade peale. Ta teadis palju ja oskas mõelda ja filosofeerida (olen isegi temaga nendel veini ja folosoofiaõhtutel olnud), aga üks oluline koht, et kuidas seda päris elus kasutada ja rakendada, see koht ei avanenud tema jaoks päriselt mitte kunagi. Teine koht filmis, et terves kehas terve meel. Ta kõhkles, kas ikka on nii… 🙂 Tema meel oli väga terve ja oleks ta veidi ka maistemate asjadega suutnud ennast motiveerida, siis ehk oleks ta ka enda kehas ja ühiskonnas tervikuna hoopis rohkem suutnud kõnetada ja hoopis rohkem ka ennast hästi tundnud ja leidnud. Inimene, kelle sees oli hästi palju, aga see ei jõudnud minu hinnangul nii paljudeni, nagu oleks võinud ja saanud. Kahju.