Et see Varnja ja Peipsäär ja sealsed inimesed. Ega ma ei oskagi tegelikult midagi uut öelda, sest kõik justkui nagu juba öeldud ja sõnad ei annagi seda õiget tunnet ilmselt edasi. Või noh annavad ka, aga mitte minu omad. Lugege näiteks Herlingu enda blogi (aga te ju loete seda juba niikuinii?), tema oskab kohaliku elu ja olu ja melu ja võlu sõnadesse ka panna. Mina käin lihtsalt kohal, ahmin seda kõike endasse, imestan, et nii idülliline koht olemas on, kadestan (vist ikka heas mõttes) seal toimetavaid inimesi, unustan külakosti kaasa võtta (ja saan alati Marekilt selle eest sugeda, samas võiks ta ju mind juba teada ja siis ise selle eest vastutada) ja püüan mõne pildiklõpsuga natukenegi edasi anda seda, mida seal kogeda saab.

Kui tundub, et kõik ongi juba nähtud ja kogetud, mitte et MINUL küllalt saaks (oi, ei, see on selline paik, millest ei saa küllalt saada!), mul on lihtsalt kohati tunne, et ma ahistan oma lugejat nende Peipsi lugudega (öelge, et ei ahista, onju), siis suudab perekond Mesi meid jälle üllatada ja ma ei saa teisiti kui jälle pean oma muljeid jagama. Esiteks karakatisafari. Kes teab palju sellist talve üldse enam tuleb ja mul on nii hea meel, et selle ära teha saime. Veel rohkem on mul hea meel, et see juhtus mitte päevake hiljem, sest no Peipsi VEEL autolaadse asjaga sõita tundub ikka naaaatukene hirmus. Ma saan aru, et karakatirehviremonditrall ei pruukinud asjaosalistele just kõige meelelahutuslikum olla, kuid mina ei kurda. Meie saime sel ajal nautida Samovarimaja.

See on nüüd jälle üks selline koht, kus aeg peatub. Peale väikest maja ja samovaride ajaloo tutvustust jääd teetassi taha mõtisklema. Isegi ei räägi teistega, vaid jääd üht ja teist detaili vaatama ning unistama, kaod kuhugi teise reaalsusesse ära. Vahepeal kallad endale jälle tassikese samovariteed, räägid paar lauset juttu ning jääd jälle unistama, sest detailid ja selle maja imeline aura tõmbavad su endasse. Täielik zen paik. Hoopis teise vaibiga kui Mesi Tare. Ma siiani olen Mesi Taret kõige romantilisemaks paigaks pidanud, aga Samovarimaja trumpab selle üle. Aeg päriselt jääb seisma.

Meil oli Tallinnast ära sõites korraks väikene dilemma, et kas võtta tagasihoidlik koerapoiss Dexter kaasa või mitte. Ida arvas, et nii tobe on ku Dexter peab vabariigi aastapäeval üksinda kodus olema, aga Marek arvas, et ta ei pruugi just kõige eeskujulikum külaline olla, noh et tirib ja hüppab ja tahab mängida ning siis on jälle nii, et kogu tähelepanu keskendub koerale ja me ei saagi päeva nautida. Õudusega mõtlesime me Samovarimajas istudes, mis sellest majast oleks järele jäänud kui koerapoiss seal ringi oleks saanud joosta nii nagu ta ise oleks tahtnud. Ilmselt oleks Varnja piiri peale pandud meie nägudega silt, millel juures tekst “mitte sisse lubada, lammutavad kõik maatasa”. Okei, okei, ma teen muidugi Dexterile liiga ja liialdan, et oleks põnevam, aga te vaadake seda I-M-E-L-I-S-T kapitäit täpilisi teetassikesi. Mis oleks neist saanud kui Dexter oleks kogemata sinna riiulile hüpanud, et midagi hambusse haarata. Ei jaksa rohkem sellele mõelda, valus hakkab. Umbes sama valus kui eelmisel aastal Ida ronis köögikapile, et sealt klaas võtta ja kukutas maha kümme (!) Tarbeklaasi klaasi. Praeguse hulluse juures terve väike varandus lendas kildudeks. Ühesõnaga. Vaadake seda kollektsiooni! Ükski kord saan ma õhata, et nii minu teetassike, ilma et keegi saaks ärrituda, et nii tobe väljend.

Lõpetuseks tegi Ida meist perepildi. Dexter ja Skype näivat hästi läbi saavat. Mulle tundus, et ma nii memm veel ei ole (13. märtsil võib olla saan, kes teab, mis see 4.0 uuendus kaasa toob endaga) ja otsustasin perepildi pigem muinasjutuks ümber vesta. Mäletate seda muinasjuttu? Ida küsis, kuidas nii, et väikesel hiirel nii palju jõudu on. No vot. Alati välimus ei loe. Väikeses hiirekeses võib sees peidus olla võimas jõud. Selliste tarkuseteradega ekskursioon läbi saigi.