Ma tean, et olen oma arvamusega hiljaks jäänud, kõik on juba ära räägitud ja ausalt, ega mul esimese hooga ei olnudki plaanis oma suud lahti teha, sest 1) Kuidas kasvatada inimest on selle teema väga hästi kokku võtnud, 2) ma kipun sellistes teemades minema liiga emotsionaalseks ja 3)mu sees on lihtsalt jõuetu viha ja oskamatus midagi teha riigis lokkava lolluse vastu. Aga nagu te aru saate, siis ma ikka avaldan arvamust ja loomulikult räägin ma sellest, et ca 140 000 eurot läheb aborivastaste MTÜ-le. 140 000 eurot? Abortide vastu võitlemiseks?
Mulle ei mahu see pähe. Mulle ei mahu pähe kaks asja. Esiteks see, kuidas abortide vastane võitlus lahendab sisulise probleemi. “Näiteks ma saaks abordivastasusest aru siis kui needsamad inimesed propageeriks korralikku ja head seksuaaltervise õpetust koolis ja näiteks õpetust lastele kuidas lapsed saaksid aru, et keegi tahab neid ära kasutada. Või kui nad toetaks seda, et igaüks kes tahab, saaks odavalt ja igal ajal kätte näiteks kondoome, antibeebipille jms., et igal juhul oleks enne arstide ja üldse abortide juurde tulemist juba eos võimalikult palju juhuste kokkulangemist ja abortide vajalikkust tekitavaid olukordi ära neutraliseeritud.
Aga nad ei tee seda! Ei – selle asemel tahetakse need ka ära keelata, sest neid nähakse ainult perverssusena, mida tohib lastele õpetada või tutvustada ainult lapsevanem. Teate, kui meie ühiskond oleks utoopia ja ideaalne, siis see toimiks nii, aga paraku me ei ela Ideaalses Utoopias. Me elame täiesti tavalises riigis, kus inimesed kasutavad lapsi ära ning kus noored inimesed kipuvad ka mõnikord seksima ning sellel kõigel on tagajärjed, mida tuleb meditsiiniliselt ravida – kas näiteks psühhiaatrilise raviga või jah, mõnikord kahjuks ka tablettide ja abortidega. Täiskasvanute puhul näiteks samamoodi – see lihtsalt paraku on nii.” (Võtsin selle lõigu “Kuidas kasvatada inimest” ülalingitud postitusest, sest nii lihtsalt ja loogiliselt kokku võetud
Ja teine asi, mis mulle pähe ei mahu, on inimeste naiivsus, lollus ja ma isegi ei tea, kuidas seda nimetada, aga mis tuleb välja seda teemat puudutavates kommentaarides. See paneb mind küll appi karjuma ja mõtlema, et jumal hoidku, need inimesed käivad minuga ühes poes, sõidavad minuga ühes rongis, võib olla isegi töötavad minuga ühes majas. Ma ei taha nii rumalate inimeste keskel elada. Ma toon vaid mõned näited kommentaaridest – rohkem ei suutnud lugeda, sest ma päriselt läksin liiga närvi.
“Mis vahet seal on kui isa tõmbas uttu ja ema oli materiaalselt kehvas seisus ja psüühiliselt murtud. Inimene kasvab suureks, teeb omale karjäärivalikud ning tagab endale meelepärase elu. Keda siis enam huvitab, mida ema ja isa omal ajal tegid? Kah asi, mille pärast surma pooldada.” Milline inimene suudab nii naiivselt mõelda? Et ümbritsev keskkond ei ole üldse oluline, et sünnid soovimatu lapsena ja ei saa tunda kunagi vanemate armastust, aga pole hullu – kui tahad, siis täiskasvanuna saad ise elada unistuste elu ja lapsepõlv ei jäta ühtegi haava? Alles hiljuti oli lehes lugu noorest tüdrukust, kes vanemate armastuse kompenseermiseks astus suhtesse vanema mehega, jäi rasedaks, sai peksa, sest ei suutnud raseda alaealisena mehe vajadusi rahuldada ja sattus tänavale (või turvakodusse). Kas sellises olukorras alaealisel on parem lasta teha abort ja saada oma elu ehk järje peale või sünnitada üks laps vaesusesse ja viletsusse, emotsinaalselt katkise lapse(vanema) juurde. Kes omakorda ehk ei saa tunda armastust ja nõiaring kordub.
“Lapsel on õigus elule. Nii nagu igal inimesel on. Abordi pooldaja pooldab sisuliselt ema õigust oma laps tappa. Isegi ravimatut haiget pole kellelgi õigust tappa, miks peaks kellelgi olema õigus tappa täiesti terve ja elujõuline inimene? Eriti tänapäeval, kus soovimatu rasedus saab olla ainult hoolimatusest põhjustatud.” Loode ei ole veel laps. Ja kui ei ole täiesti eluterve ja elujõuline laps? Vaid on teada, et sünnib tugeva puudega? On siis parem elus vegeteerida, sest E-L-U? Maailm ei ole must ja valge, et kõik lapsed sünnivad armastusest ja soovimatu rasedus on vaid hoolimatusest põhjustatud. Kas sellise kommentaari kirjutanud inimene tegelikust elust teab midagi? Statistika ütleb, et Eestis väärkoheldakse seksuaalselt IGA PÄEV ühte last, aastas VÄGISTATAKSE Eestis 100 last, keskmine vanus on üheksa-aastat.
Varro Vooglaidi sõnavõtud, et “raha kasutatakse kõige süütumatute ja kaitsetumate inimeste eluõiguse kaitseks” on lihtsalt nii absurdsed, et ma ei suuda isegi neid kommenteerida. Kuidas on võimalik, et me elame riigis, kus mingid inimesed (eeldan, et keskealised mehed?) otsustavad selle üle, mida naine võib teha ja mida mitte? Me räägime mittesündinud laste õigustest ja korraldame abordivastaseid idiootseid rongkäike, aga kus on need laste õiguste eest seisjad siis kui neid lapsi seksuaalselt väärkoheldakse, kui nad vajaksid tuge ja abi? Mis eluõiguse toetajad? Häbiväärsed klounid, kes elavad mingis paralleelmaailmas.
Kõige parem abordivastane vahend on erinevatel teemadel (ka rasketel teemadel) rääkimine ja seksuaalharidus ning et igaüks kes tahab, saaks odavalt ja igal ajal kätte näiteks kondoome, antibeebipille jms., et igal juhul oleks enne arstide ja üldse abortide juurde tulemist juba eos võimalikult palju juhuste kokkulangemist ja abortide vajalikkust tekitavaid olukordi ära neutraliseeritud. Lihtne. Abordi keelamine ei ole mingi lahendus! Ja aborditegijate halvustamine veelgi vähem.
Abort ei ole kellegi jaoks rasedusvastane vahend, vaid väga keeruline personaalne otsus, mille üle ei peaks otsustama riik, vaid iga indiviid ise – õigus oma keha eest ise otsustada on inimõigus. Eesti liigub tänu senistele seksuaalharidusprogrammidele õiges suunas: kui aastal 1992 tehti 25803 aborti, siis 2018 juba vaid 3741. Erinevate riikide kogemused näitavad, et abortide keelustamine toob kaasa nn aborditurismi ning meditsiiniliselt ohtlikud “põrandaalused” abordid, mis seavad ohtu naiste tervise. Abortide vähendamise saavutamiseks on kõige efektiivsem viis suunata raha seksuaalharidusse.
Anna ka oma allkiri kui sulle tundub, et abordivastane liikumine EI PEAKS saama riigilt katuseraha. Seda saad teha SIIN.
PS: Mina ei ole kunagi ühtegi aborti teinud, mul ei ole selle teemaga ühtegi isiklikku emotsionaalset kogemust, aga mul on hea meel, et mul naisena on ÕIGUS ja VÕIMALUS vajadusel ISE otsustada!
Ma olen sinuga nõus. See on minig, ma ei tea…fassaaditeema? Päris probleemidega ei tegele keegi. Näide tänasest. 80aastane memmeke istub teist hooaega kõtmiseks kõlbmatute kolletega korteris, kütmine on keelatud. Aknad kukuvad kaela. Katus, mis ära vahetati majal, laseb läbi, sest katusevahetajad olid, andke andeks, jobud ja petised. Ja kohalik omavalitsus ei tee midagi. Sest raha pole. Ma ei ole selle asja tuumani veel jõudnud, et kus, kes, mis, miks ja millal, kuid ehe näide sellest, et raha ei ole, aga vot teatud asjade jaoks ikka on ka. Varro Vooglaid äkki annetab või läheb appi? Vaevalt.
Ma kuulan neid õigustusi, et miks see liikumine raha sai ja lihtsalt ei suuda seda uskuda, fassaaditeema absoluutselt, aga nii kuradi vihaseks teeb, et ma isegi ei jaksa nii vihane olla.
Mina lähen ka emotsionaalseks, sest minu jaoks on mitmeid asju, mille puhul ma leian, et inimene, kes ise ei ole ja kes mitte iialgi ei saa olla selles olukorras, et kõnealust valikut teha, peaks oma suu koomal hoidma. Mina ei ole teinud, ma ei tea kas ma teeksin, ma ei taha sellist väljavaadet. Ma ei anna hinnangut inimestele, kes on aborti teinud, põhjuseid on erinevaid. Minu parimal sõbrannal oli peaaegu vajadus seda valikut teha, kui loode oleks päriselt olnud väärarenguga. Mina olin need nädalad murest murtud, ma ei tahtnud, et ta peaks selles olukorras olema, ma olen kindel, et see oli vaid imepisike murdosa sellest, mida tundsid nemad mehega. Õnneks tähistas see laps just täie tervise juures ja absoluutselt ideaalsena oma neljandat sünnipäeva. Aga vabandage väga, kes kurat on Varro Vooglaid (oi olen selle perekonna kohta kuulnud lugusid, ideaalpere my ass) või mõni teine “mees”, et öelda haiget last ootavale emale, et ta peab selle lapse, kes ilmselt iial ei saa ELADA, maailma sünnitama??? Või et inimene peab sünnitama lapse, keda ta kunagi ei ole soovinud? Aastas on rohkem kui üks laps, kes jõuab haiglasse raputatud lapse sündroomiga, on lapsed, kelle eest vanemad ei hoolitse, kes ongi täiesti katki, kellest ei tule kahjuks täisväärtuslikud täiskasvanud ja ühiskonna liikmed. Aga nende olukordadega ei tegeleta. Kui teeme näo, et probleemi ei ole, siis see kaob ju ära! Ei? Esimene kommenteerija ütles väga õigesti, tegemist on fassaaditeemaga, tegelikud probleemid on hoopis sügavamal. Aga abordi seljas on hea ratsutada, sest see on jõhker sekkumine, aga mis selle sekkumise taga on, see ei huvita neid kraaksujaid. Saaks ainult odavat populaarsust.
Kirjutasin siis kui Kuidas kasvatada inimest oma postituse tegi ka tema blogisse kommentaari, aga see kustus õnneks ära, seal ma nii viisakaks ei suutnud jääda. 🙂
No täpselt! Probleemid on tunduvalt sügavamal ja nende olukordadega mia sa kirjeldasid ei tegele keegi. Kuidas saab nii pime olla, et ei näha, et neid katkisi inimesi on nii palju, et nende põhjal saaks juba öelda, mis nõiaringi satuvad soovimatult sündinud ja armastust mitte kogenud lapsed. Ma lihtsalt ei mõista ja mida rohkem loen ja kuulan ja mõtlen nende “eluväärtustajate” selgitustele, seda rohkem mõtlen ka, et tahaks maha astuda sellelt karusselilt.
Amen!
Oeh, kust alustada.. Esiteks, rasedus on naise jaoks üsnagi eluohtlik seisund ning tihti kaasnevad sellega jäädavad muutused kehale ja tervisele. Ka vabatahtlikud lapse saajad ei oska alati nendega arvestada, aga SUNDIDA kedagi oma tervist teise inimese nimel ohtu seadma.. ma ei tea. Igasugune doonorlus on täiesti vabatahtlik, keegi ei tule isegi verd käsu korras laenuks võtma , aga lootele emakat “rentida” on justkui okei.
Need argumendid muidugi abordivastaseid ei veena, sest rase naine on nagunii ise süüdi, et jalgu koos ei hoidnud. (Vägistatud alaealisi ideaalses maailmas ei eksisteeri, ja kui neid ongi, siis on nad kindlasti ise pahad lapsed olnud. Jep.)
Teiseks, miks keegi ei mõtle nendele inimestele, kes soovimatutena armastuseta ja hoolimiseta peredesse sünnivad? Või kes sünnivad siia ränga puudega? Kas keegi on neilt küsinud, milline elukvaliteet neil on? Kas nad tahavad sellist elu? Abordivastased kindlasti ei mõtle, sest teise käega võtavad nad nendeltsamadelt lastelt võimaluse ilma vanema loata psühhiaatrilist abi saada.
Ma pikalt arvasin, et tegemist on mingit sorti dissonantsiga, et abordivastased päriselt ei näe seoseid soovimatute raseduste/laste ja katkiste hingede vahel, aga mul on järjest raskem uskuda, et ikka veel on võimalik nii pime olla. Aina enam tundub, et püha on ainult sündimata laps, ülejäänud on ikka ise kuidagi oma kannatustest süüdi.
Kuhu jääb empaatia?
Mõtlen sama, et kas keegi on mõelnud sellele, milline on elukvaliteet kui sünnid ränga puudega või peresse, kus sust ei hoolita ja sind ei taheta, kuidas saab ometi nii pime ja empaatiavõimetu olla!
Kõige õigem on lehvitada loosungitega, a la “Abordi pooldaja ahju”, “Aborti teinu tuleriidale”, “Naise keha peale viljastavat akti ei ole enam tema keha” jne jne.
Ekstra peaks veel siia juurde rõhutama, kuidas need naised oma mõtlematusest, isekusest ja millest veel, laristavad meie, ausate ja eeskujulike maksumaksjate raske tööga tasutud maksuraha.
Mis iganes ka pole abordi põhjuseks, kui see otsus on tehtud, siis nii on. Olgu see kas või mitu korda, kuigi usun, et selliseid juhtumeid on kaduv väike osa. Mul ei ole kahju, et abort on ka osaliselt või täielikult minu “taskust” makstud. Ja taas, kas või mitu korda.
Mis iganes on see põhjus, et hoiduda soovimatust rasedusest abordiga, kas või korduvalt. Kas mul tekib soov näidata kellelegi näpuga, et ta hoidub soovimatust rasedusest abordiga? Võib olla isegi korduvalt ja omades tervisekindlustust, siis maksumaksja “maksab selle kõik kinni”. Minu poolest kas või korduvalt. Jah, see ei ole õige, hea, vastutustundlik jne, aga siiski on see palju parem ja mõistlikum võimalikust youtube järgi kodus abordi tegemisest, mille tulemusena läheb minu “taskust” kordades suurem summa.
Julgen öelda, et enamus paraadil “Ei abordile” osalejast vitsutavad mõnuga hõrku talle-, vasika-, põrsapraadi. See loomakene on sündinud, kui juba minut hiljem veetakse ta minema, lõigatakse kõri läbi ja visatakse pannile, sest liha on nii hõrk, nii hõrk. Emal pole veel päramisedki ära tulnud, kui talleke on juba paraaditajal kahvli otsas. Kuigi selline stsenaarium on isega leebe variant, sest hõrgumast hõrgum talleliha on see, mis vahetult enne sünniteedesse minemist kistakse emast välja, et õrn liha muljuda ei saaks.
No ja reklaam “Kumm on seks”… oh jeever, see on puhas pühaduse teotus, sest väikene inimene võib näha ja hakata uurima vanematelt, et mis see seks veel on ja miks koos kummiga. Kogu raseduse, seksi jmt õpetus on nii kaldu, kui kaldu. Rasedusest ei pea hoiduma üksinda tüdruk/naine, vaid ka poiss/mees. Nõustamine ja õpetus, et kuidas, peab olema suunatud mõlemale sugupoolele ja mitte alates 16 eluaastast vaid juba algklassidest. Siit koorub järgmine probleem, et väikene laps ja seks ja pere loomine, no see ei lähe…
Ja siis ollaksegi lõpuks alguses tagasi lippude ja plakatitega lehvitamas ja nõudmas ei tea mida, nägemata suuremat pilti. Aga selline asi vist tekibki siis, kui enam ei osata ise elada või ei juleta ning kindluse annab koos prõõkamine ja vehkimine.
Kurat, lugesin alles nüüd uudist, et rahanduskomisjon kiitis eelarve heaks sellisena, nagu ta oli. Olin kindel, et see hääletatakse maha. Olin üks nendest paljudest, kes saatis otse meili kõikidele rahanduskomisjoni liikmetele hääletuspäeva hommikul. Ainsana vastas Riina Sikkut väga armsa kirjaga, et kunagi pole saanud nii palju pöördumisi rahvalt poliitilise otsuse rahulolematuse osas. Kinnitas, et hääletab vastu ning ei nõustu samuti hämara rahajaotamisega. Sain juba lootuse, et vaevalt see asiläbi läheb.
Ja nüüd näen, et eelarve kinnitati enamusega 6:5. Tõesti, enamusega? Tundub nagu korralikud võimumängud. Aga abordivastaste teema puhul pole mõtet lamenti lüüa, see on ilmselge suitsukate. Kui nimekirja süveneda, on seal paljude heade algatuste kõrval palju shady businessit. Nii et viskame rahvale kondi hambusse – nii suur summa kütab ju kahtlemata kirgi – ja saame rahulikult väljamõeldud MTÜdega kantida raha oma erakonnakaaslastele ja pereliikmetele. Elagu Nõukogude Eesti 🙂