Ma tean, et olen oma arvamusega hiljaks jäänud, kõik on juba ära räägitud ja ausalt, ega mul esimese hooga ei olnudki plaanis oma suud lahti teha, sest 1) Kuidas kasvatada inimest on selle teema väga hästi kokku võtnud, 2) ma kipun sellistes teemades minema liiga emotsionaalseks ja 3)mu sees on lihtsalt jõuetu viha ja oskamatus midagi teha riigis lokkava lolluse vastu. Aga nagu te aru saate, siis ma ikka avaldan arvamust ja loomulikult räägin ma sellest, et ca 140 000 eurot läheb aborivastaste MTÜ-le. 140 000 eurot? Abortide vastu võitlemiseks?
Mulle ei mahu see pähe. Mulle ei mahu pähe kaks asja. Esiteks see, kuidas abortide vastane võitlus lahendab sisulise probleemi. “Näiteks ma saaks abordivastasusest aru siis kui needsamad inimesed propageeriks korralikku ja head seksuaaltervise õpetust koolis ja näiteks õpetust lastele kuidas lapsed saaksid aru, et keegi tahab neid ära kasutada. Või kui nad toetaks seda, et igaüks kes tahab, saaks odavalt ja igal ajal kätte näiteks kondoome, antibeebipille jms., et igal juhul oleks enne arstide ja üldse abortide juurde tulemist juba eos võimalikult palju juhuste kokkulangemist ja abortide vajalikkust tekitavaid olukordi ära neutraliseeritud.
Aga nad ei tee seda! Ei – selle asemel tahetakse need ka ära keelata, sest neid nähakse ainult perverssusena, mida tohib lastele õpetada või tutvustada ainult lapsevanem. Teate, kui meie ühiskond oleks utoopia ja ideaalne, siis see toimiks nii, aga paraku me ei ela Ideaalses Utoopias. Me elame täiesti tavalises riigis, kus inimesed kasutavad lapsi ära ning kus noored inimesed kipuvad ka mõnikord seksima ning sellel kõigel on tagajärjed, mida tuleb meditsiiniliselt ravida – kas näiteks psühhiaatrilise raviga või jah, mõnikord kahjuks ka tablettide ja abortidega. Täiskasvanute puhul näiteks samamoodi – see lihtsalt paraku on nii.” (Võtsin selle lõigu “Kuidas kasvatada inimest” ülalingitud postitusest, sest nii lihtsalt ja loogiliselt kokku võetud
Ja teine asi, mis mulle pähe ei mahu, on inimeste naiivsus, lollus ja ma isegi ei tea, kuidas seda nimetada, aga mis tuleb välja seda teemat puudutavates kommentaarides. See paneb mind küll appi karjuma ja mõtlema, et jumal hoidku, need inimesed käivad minuga ühes poes, sõidavad minuga ühes rongis, võib olla isegi töötavad minuga ühes majas. Ma ei taha nii rumalate inimeste keskel elada. Ma toon vaid mõned näited kommentaaridest – rohkem ei suutnud lugeda, sest ma päriselt läksin liiga närvi.
“Mis vahet seal on kui isa tõmbas uttu ja ema oli materiaalselt kehvas seisus ja psüühiliselt murtud. Inimene kasvab suureks, teeb omale karjäärivalikud ning tagab endale meelepärase elu. Keda siis enam huvitab, mida ema ja isa omal ajal tegid? Kah asi, mille pärast surma pooldada.” Milline inimene suudab nii naiivselt mõelda? Et ümbritsev keskkond ei ole üldse oluline, et sünnid soovimatu lapsena ja ei saa tunda kunagi vanemate armastust, aga pole hullu – kui tahad, siis täiskasvanuna saad ise elada unistuste elu ja lapsepõlv ei jäta ühtegi haava? Alles hiljuti oli lehes lugu noorest tüdrukust, kes vanemate armastuse kompenseermiseks astus suhtesse vanema mehega, jäi rasedaks, sai peksa, sest ei suutnud raseda alaealisena mehe vajadusi rahuldada ja sattus tänavale (või turvakodusse). Kas sellises olukorras alaealisel on parem lasta teha abort ja saada oma elu ehk järje peale või sünnitada üks laps vaesusesse ja viletsusse, emotsinaalselt katkise lapse(vanema) juurde. Kes omakorda ehk ei saa tunda armastust ja nõiaring kordub.
“Lapsel on õigus elule. Nii nagu igal inimesel on. Abordi pooldaja pooldab sisuliselt ema õigust oma laps tappa. Isegi ravimatut haiget pole kellelgi õigust tappa, miks peaks kellelgi olema õigus tappa täiesti terve ja elujõuline inimene? Eriti tänapäeval, kus soovimatu rasedus saab olla ainult hoolimatusest põhjustatud.” Loode ei ole veel laps. Ja kui ei ole täiesti eluterve ja elujõuline laps? Vaid on teada, et sünnib tugeva puudega? On siis parem elus vegeteerida, sest E-L-U? Maailm ei ole must ja valge, et kõik lapsed sünnivad armastusest ja soovimatu rasedus on vaid hoolimatusest põhjustatud. Kas sellise kommentaari kirjutanud inimene tegelikust elust teab midagi? Statistika ütleb, et Eestis väärkoheldakse seksuaalselt IGA PÄEV ühte last, aastas VÄGISTATAKSE Eestis 100 last, keskmine vanus on üheksa-aastat.
Varro Vooglaidi sõnavõtud, et “raha kasutatakse kõige süütumatute ja kaitsetumate inimeste eluõiguse kaitseks” on lihtsalt nii absurdsed, et ma ei suuda isegi neid kommenteerida. Kuidas on võimalik, et me elame riigis, kus mingid inimesed (eeldan, et keskealised mehed?) otsustavad selle üle, mida naine võib teha ja mida mitte? Me räägime mittesündinud laste õigustest ja korraldame abordivastaseid idiootseid rongkäike, aga kus on need laste õiguste eest seisjad siis kui neid lapsi seksuaalselt väärkoheldakse, kui nad vajaksid tuge ja abi? Mis eluõiguse toetajad? Häbiväärsed klounid, kes elavad mingis paralleelmaailmas.
Kõige parem abordivastane vahend on erinevatel teemadel (ka rasketel teemadel) rääkimine ja seksuaalharidus ning et igaüks kes tahab, saaks odavalt ja igal ajal kätte näiteks kondoome, antibeebipille jms., et igal juhul oleks enne arstide ja üldse abortide juurde tulemist juba eos võimalikult palju juhuste kokkulangemist ja abortide vajalikkust tekitavaid olukordi ära neutraliseeritud. Lihtne. Abordi keelamine ei ole mingi lahendus! Ja aborditegijate halvustamine veelgi vähem.
Abort ei ole kellegi jaoks rasedusvastane vahend, vaid väga keeruline personaalne otsus, mille üle ei peaks otsustama riik, vaid iga indiviid ise – õigus oma keha eest ise otsustada on inimõigus. Eesti liigub tänu senistele seksuaalharidusprogrammidele õiges suunas: kui aastal 1992 tehti 25803 aborti, siis 2018 juba vaid 3741. Erinevate riikide kogemused näitavad, et abortide keelustamine toob kaasa nn aborditurismi ning meditsiiniliselt ohtlikud “põrandaalused” abordid, mis seavad ohtu naiste tervise. Abortide vähendamise saavutamiseks on kõige efektiivsem viis suunata raha seksuaalharidusse.
Anna ka oma allkiri kui sulle tundub, et abordivastane liikumine EI PEAKS saama riigilt katuseraha. Seda saad teha SIIN.
PS: Mina ei ole kunagi ühtegi aborti teinud, mul ei ole selle teemaga ühtegi isiklikku emotsionaalset kogemust, aga mul on hea meel, et mul naisena on ÕIGUS ja VÕIMALUS vajadusel ISE otsustada!