“Minu Hispaania” läbi minu Norra

Andke mulle andeks see egoistlik lähenemine Marju “Minu Hispaania” raamatule, aga mingil põhjusel tekkis mul tema raamatut lugedes nii palju seoseid oma Norraga. Kaks erinevat maad, täiesti erinevad inimesed ja elud, ent ometigi samastusin ma nii paljus Marju teekonnaga. Kui ma hakkasin raamatut lugema, mõtlesin, et saab olla huvitav vaadada, kuidas mind kõnetab maa, millest ma suurt midagi ei tea ja kui aus olla isegi ole huvitunud. Mingil põhjusel on Hispaania mind kuidagi külmaks jätnud ja ma pole seal isegi käinud. See tähendab Kanaarisaartel olen, aga mu jaoks ei ole see kunagi olnud Hispaania-Hispaania. Ma ei oska seda seletada, aga mu jaoks võrdub Hispaania Madriid, Barcelona ja teised linnad ning siis on Kanaarisaared. Kõige suurem side on mul Hispaaniaga ilmselt onu Oskari poolt saadetud postkaartidega. Ma pead ei anna, aga millegi pärast on mul tunne, et nad puhkasid just Malagas. Vahet ka tegelikult ei ole, üheksakümnendatel kui me elasime vaeselt kui kirikurotid, tundus Hispaania midagi nii kauget ja kättesaamatut, et mulle tundus, et seal kaugel kaugel, seitsme maa ja mere taga, saavad puhata vaid Rootsi sugulased. Onu Oskari postkaardid olid alati oodatud killuke päikest hallidesse argipäevadesse, kus tuli hommikul poes piima ja saia sabas seista.

Tuleme tagasi tänapäeva ja Marju raamatu juurde. Võtsin raamatu paar õhtut tagasi kätte ja oleksin selle ühe hooga läbi lugenud, see on kirjutatud nii hoogsalt ja kaasahaaravalt, tunned kohe, kuidas tahad edasi lugeda, pakid koos Marju ja tema perega kohvrid, maandud Hispaania öös, otsid koos tema perega korterit ja tahad teada, mis edasi. Marju oskab läbi sõnade endaga reisile kaasa kutsuda. Ma siiski taltsutasin ennast ja lugesin raamatut mitu õhtut, nautisin seda hetke kui Idale oli õhtujutt loetud, ta nohises minu kõrval magada ja mina sain reisile minna. Vaid klaasike Riojat oli täiuslikkusest puudu. Ma lugesin ja mõtlesin samal ajal oma Norra peale. Kuidas me Idaga maikuus õhukeste riietega Lillehammerisse jõudsime ja seal sadas lund, meil ei olnud talveriideid kaasas, sest no kuulge, isegi Norras peaks ju maikuus kevad tulema ja pealegi ei plaaninud me ju kauaks jääda. Kevad tuli küll, aga maikuu lõpus, me saime piisavalt külmetada, sest lisaks sellele, et õues oli külm, oli külm ka meie elamises, kuna ma ei raatsinud raatsinud radikaid sisse keerata. Mis ei raatsinud, oleme ausad, mul ei olnud selleks lihtsalt raha. Planeeritud kuu asemel jäime me Norrasse pea kaheks aastaks. Need kaks aastat erinesid totaalselt kõikidest minu varasematest Norradest. Ma olin 20 aastat Eesti ja Norra vahet jõlkunud, kuid alati oli mind seal keegi oodanud – vahetuspered, Rotary liikmed, kolleegid, seekord olime me Idaga kahekesi. Külmas ja kõledas majas, mille ainsaks plussiks oli tibatilluke poeke esimesel korrusel. Poeke, mis kuulus mulle. Kui ma lugesin, kuidas Marju lihtsalt otsustas, et ta läheb Hispaaniasse, teadmata täpselt, kuidas seal hakkama saadakse ja mida täpselt tegema, mõtlesin ma, et issand, milline hull naine, kes teeb nii. Järgmisel hetkel vaatasin ma kujutlevasse peeglisse ja nägin seal veel ühte hullu, kes nii teeks. Ja ma elasin kaasa tema pere Airbnb tegemistele, kitarrimängule mäenõlval, fotostuudio avamisele, matkadele.

Mulle nii meeldis, kuidas Marju oskab kirjeldada kohalikku eluolu ja loodust, nii et see ei ole igav kirjeldus, millest tahaks üle kerida nagu mõne raamatu puhul juhtub, ta võtab lugeja endaga igale poole kaasa nii, et silme ette tekivad värvikad pildid ja Hispaania tänavad ning loodus tärkavad ellu, ka inimesed ärkavad ellu – mõlemad Antoniod, see, kes Marju pildile laigi viskab ja see, kelle eest end varjatakse. Ma saan aru, et oma koha otsimine Hispaanias ei saanud olla lihtne, ma mõistsin neid hetki, kus tunded keesid üle, kus pisarad tulid silma ja tekkis läbipõlemine. Ma elasin kõik selle ise üle Norras. Läbipõlenud ja sügavas depressioonis, kuid siiski piisavalt kange, et mingite aurude peal masinlikult edasi toimetada. Kui ma vaatan viis aastat tagasi Norrasse, siis ma tõesti kohati ei suuda uskuda, et ma (ja hiljem me kogu perega) hakkama saime. See vaesus ja teistelt pidev abisaamine. Hiljem sürreaalne kombinatsioon vaesusest ja tänu Satule luksusest ning kohati ekstravagantsusest. Marimekko, krabid, šampanja, hytta ja jälle viinerid ning odav kartulisalat. Kui me ei joonud šampanjat,sõime me kõige odavamat kartulisalatit. Marju perele saatis ema söögiraha, minu ema sõitis Rootsist söögiga kohale. Need olid parimad hetked, sest ma pääsesin korraks nende odavate viinerite ja näkileiva söömisest. Viinereid ei taha ma just Norra pärast enam süüa. Mu meelest sõime me esimesed paar kuud vaid viinereid, mis maitsesid nagu saepuru. Idale keetsin ma putru nii, et keetsin kuuma vett läbi kohvimasina. Mul ei olnud veekeetjat ega pliiti, kuniks emme need meile tõi. Samas ei olnud elu teisalt üldsegi nii kole, sest meid ümbritsev loodus tegi pildi nii palju ilusamaks. Me käisime palju matkamas, me jalutasime palju parkides, mul õnnestus mõned korrad hankida meile tasuta piletid nii ujulasse, lõbustusparkidesse. Maihaugen, Sigrid Undseti muuseum ja paljud teised kohad said läbi käidud, eks ma enda kõhu kõrvalt näpistasin muuseumipiletite raha, aga ilma selle meelelahutuseta oleks ma hulluks läinud. Kõik need vahvad väljasõidud, hiljem kui ka Marek meiega ühines, muutsid meie Norra ilusaks. Nii et viinerid läksid meelest ja tekkisid mälestused, millele tagasi mõeldes tekib soe tunne.

Marju viib meid palju matkama ja loodusesse, ma millegi pärast arvan, et neil oli umbes sama lugu nagu meil. Imeline loodus, vaated, päikeseloojang- ja tõus, mererand tõid ellu tasakaalu ja rahu. See on nii veider, kuidas “Minu Hispaania” on üheaegselt nii kirglik kui ka rahulik. Tundub võimatu, kuid raamatut lugedes te saate ise sellest aru. Mulle tundub, et rahu toob sellesse eluenergiast pakatavasse raamatusse just loodus. Mäed, orud, oliivid, mäed, orud, oliivid. Hispaania, mis mind ei ole kunagi kutsunud, tekitab minus nüüd huvi ja panen mõttes järgmiseks reisisihtkohaks just Hispaania. Miks mitte Malaga. Või Granada. Või teha road trip? See tundub nii põnev. Peaasi on oma asjadel silm peal hoida, et paljaks ei varastata. Issand, kuidas ma tundsin kaasa, kui neid paljaks varastati ja ma peatüki lõpus lootsin, et nad siiski saavad oma asjad tagasi. Ei saanud. Aga elu ei jäänud seisma, vastupidi, ikka edasi ja flamenko saatel. Ma tahan Hispaaniasse. Saaks see paganama koroona läbi.

Oh jaa, koroona, mis Marju ja ta pere elu peapeale pööras. Kui ma olin raamatuga umbes poole peale jõudnud lugesin ma tagakaanelt tutvustust, et raamatus on “ohtralt kurve, pimedaid kohti, tühje külmkappe ja hoogsaid mäest allasõite”, ma ei saanud sellest üldse aru. Ma olin jõudnud lugemisega sinna, kus kõik tundus just minevat ülesmäge ja elu täpiline nagu flamenkokleit. Ilus.Valust ja raskustest ei olnud haisugi, või noh natuke oli ehk aimata, et kõik ei olnud alati täpiline, ent siiski tundus mulle, et Marju ja ta pere elavad unistuste elus. Valu alles tuli. Julgus ausalt ja intiimselt rääkida raskustest teeb selle raamatu veel omakorda ilusaks. Mitte et mulle meeldiks, et kellelgi on raske, vaid see lisab raamatule ja muinasjutuelule teise mõõtme. Nii nagu Anna-Maria Penu raamatu tutvustuses kirjutab – on suur privileeg elada kaasa nii ilusa hinge teele. Täpselt nii ongi. Marju on ilus. Väljast (ah kui kaunis!) ja seest. See kumab igast raamatus kirjutatud sõnast läbi.

Aitäh meid oma teekonnale kaasa võtmast! Ma võiksin pikemalt kirjutada, ma võiksin veel ja veel tuua näiteid, kus ma samastusin Marjuga, kuid ma arvan, et olen selles “arvustuses” juba piisavalt egoistlik olnud. Teekond kulgeb edasi Marju blogis – https://seitsmemaajameretaga.com/

A eto iskusstvo ili prosto mjortvõi pauk?

Minu Peipsiveer on:

  • Mesi Tare saunapaat koos üllatusesinejatega. Küll on selleks paadikatusel keksiv rebane, või romantiline luigepaar või lausa ei tea, kust välja ilmuvad hobused ning “tiburee-ema” nagu Ida pärast salaja ütles kui ühe  telenäo ära tundis;
  • Herlingu nakatav naer. See lihtsalt on selline naer, mis haarab kaasa ja paneb tundma, et Peipsi ääres elavad eesti kõige õnnelikumad inimesed;
  • Mesi-pere soojus ja külalislahkus. Vaata eelmist punkti;
  • Sibulateelised, kes on kokku kui üks suur pere, kelle toredasse haardesse nad on meid perega tahtmatult (või tahtlikult?) võrgutanud;
  • Saunafest;
  • Puhvetid ja sibulapirukad, ohtralt ohtralt sibulapirukaid. Jah, süües oma elu esimesi sibulapirukaid on mul olnud au samal ajal ka kõige kõigemat pirukameistrit hinnata;
  • Voronja galerii, kuhu isegi kui plaanid vaid korraks sisse astuda, unustad end ära, nii et tunnid kaovad kui iseenesest;
  • Vahvlid ja rabarberivein;
  • Keedusuhkur ja samovarid;
  • Romantika

See on minu Peipsiveer. Ma usun, et igaühel on oma Peipsiveer. Raulil näiteks on oma Peipsiveer.

 

Rauli Peipsiveer on Voronja galerii, ägedate naabriprouade ja värvikate külaliste nägu. Ja minu jaoks nüüd natuke ka Chrysler PT Cruiseri näoga. Ma sõidan sellise mudeliga. Kõik muudkui püüavad mulle selgeks teha kui nõme see auto on. Ma vaidlen vastu. Argumendid ei ole siiani just väga tugevad olnud. Aga nüüd on mul argument. Kõik ägedad inimesed on ühel või teisel hetkel PT Cruiseriga ringi kruiisinud. Respekt! Rauli (ja Kaili) Peipsiveer on romantiline, kaasahaarav, tegus ja lõbus. See koosneb:

  • Punkaritest, endistest punkaritest ja vanausulistest;
  • Legendidest, madam Voronjast ja musjöö Voroninist;
  • Sibulatest, saunapäevadest;
  • Narniast, vahvlirauast ja kilakolalaadast;
  • Ilvesepaarist

“Ilvesed on küla peal!” teatab Kaili tuppa astudes. 

“Presidendipaar?” olen üllatunud. 

“Metsilvesed. Öösel olla nad surnuaias kõva häält teinud,” ütleb Kaili ootamatult rahulikult.

  • Skulptuurideaiast
  • Printsessist ja merikarust
  • Mullahunnikust ja kohvikutepäevadest
  • Kunstist ja/või surnud ämblikust

Esimest korda küsib ka Kaili ühel hommikul: “Kas see on kunst?!”, osutades kraanikausi kõrval olevale rätiga kaetud purgile, mille sees laiutab surnud ämblik. “Seda ma ei tea, aga need kolm seal,” viipan laua alla ritta seatud purkidele, mis on täidetud aiast leitud orgaanilise materjaliga, “on küll Sergei katsetus kohaliku materjaliga.” Ning lisan:”Sellest võib saada kunst, veel ei ole kindel.”

“Ei tea, kas ma võin selle ämbliku siis ära koristada või?” kaalutleb Kaili. 

“Kohe küsin,” ütlen ja jooksen purgiga paadikuuri. “Sergei, a eto iskusstvo ili prosto mjortvõi pauk?” (Sergei, kas see on kunst või lihtsalt surnud ämblik, vene keeles)

300 lehekülge Peipsiveert saab neelatud ühe õhtupoolikuga. Mõnus lugemine oli. Loen ühe korra veel, sest kas ma Matrjona mehe nime sain siis lõpuks teada? Ei saanudki vist. Kiiruga lugedes jäi võib olla kahe silma vahele. Aga “Dolce & Gabbana” kummitas natukest aega peas. Miks? Selleks tuleb raamat läbi lugeda.

Päisefoto: Ekvilibrist