Mitmes nädal see siis nüüd on? Kolmas või neljas? Selles mõttes on ajaarvestus ikka sassi läinud juba. Kohati pean ka ütlema, et ei ole lihtne. Tahaks keskenduda, süveneda, mõelda, analüüsida, aga no sada küsimust minutis ja siis lisaks nende hetkede ära kasutamine kui ma Skype’is või telefonis olen, et kassidele ja Hugole kapist sinki vedada. Selleks ajaks kui ma olin täna lõuna ajal ühe kõne lõpetanud, oli Ida kogu külmkapis oleva salaami kassidele söötnud. Aga kõne sain tehtud.
Ei, tegelikult ma üldse ei kurda. Kui siis vaid selles osas, et Marek on kodus jalus ja sööb meid vaeseks. Okei, poolenisti nali see ka. Mitte vaeseks söömise osa, sest vahet ei ole kui suure potiga ma süüa teeks, ta ei lõpeta enne kui see on tühi. Reaalselt tegin kolmapäeval suuuuuuuure potitäie frikadellisuppi, et jagub mitmeks päevaks, kui õhtul vaatama läksin kööki, oli pott tühi nagu oleks ahjualune kallal käinud. Idal kindlasti on kohati igav, aga mu meelest peaksime me talle ikka täitsa medali tegema, sest päriselt kui suur on tõenäosus, et laps aastal 2020 suudab juba kolmandat nädalat poole ajast leida endale nii palju iseseisvaid ja loomingulisi tegevusi väljaspool nutiseadmeid või Kidszone´i? Eile kui ta jälle genereeris välja uue idee tekkis meil kohe küsimus, et kust tal need ideed tulevad? Mitte et ma kõiki heaks kiidaks ja kohati silmi ei pööritaks, pead ei vangutaks ja isegi karjuks, aga need ei ole üldse pahad lollused, vaid sellised lapsikult leidlikud. Näiteks hakkas ta eile tegema samblast ja veest looduslikku lõhnaõli, aga et oleks natuke rohkem lõhna, otsustas ta sinna sisse kallata ka naaaaatuke minu lõhnaõli. See on ka vist ainus nö suurem lollus, mida ta teinud on. Muidu on mul kohati tunne, et oleme ajamasinas tagasi läinud ja elame selles ajas kui mina veel laps olin. Elu ilma nutiseadmeteta. Ja et oleks ikka päris ehe tunne tuletab Marek mulle meelde aegajalt, et ma meenutan liiga palju oma ema kui ma pahandan ja õiendan. Tegelikult ma tunnen seda ise ka, aga eks ma olengi parimatelt õppinud:)
Aga tagasi praegusesse olukorda.
Kui jätame välja selle osa elust, mis meenutab ulmefilmi, siis on mul tõesti tunne, et ma elan oma lapsepõlves. Ainult 39-aastasena. Kui ma püüan olukorda vaadata läbi Ida silmade, siis tuleb mulle meelde, et maal oli küll tore, aga seal ei olnud teisi lapsi kellega mängida ja aegajalt tundusid kõik täiskasvanud nii igavad ja tüütud, kes mitte millestki aru ei saanud ja iga lõbusa asja peale pahandama hakkasid. Siis meenub mulle jälle seik, kus ma vanaemale pidasin botaanikaloengu välja mõeldud taimenimedega ja mõtlesin ise, et kuidas vanaema aru ei saa, et tegelikult ei tea ma ühegi taime nime. Ida on oma loenguid pidades samasugune. Maal olles oli nädala tipphetkeks oli poodi minek ja heal juhul jäätise saamine. Nüüd on poodiminek samuti nädala tipphetk, ainult et poodi ei lähe me rattaga ja Ida peab ootama autos seni kuni mina või Marek poes käime piima ja saia-leiba ostmas. Ka lapsepõlves mäletan ma ostukorvist kõige enam piima ja saia-leiba. Päevad tuli mööda saata ise endale tegevusi leides. Nii teeb ka Ida. Ta mängib kodu, kooli, teatrit, käib matkamas, ehitab, kasvatab midagi/kedagi, kleebib, voldib, korjab kive, kiigub, ronib puudel, sõidab rattaga. Erinevus on küll selles, et tal on erinevalt minu lapsepõlvest tunduvalt rohkem mänguasju, kuid fakt on see, et kõige põnevamateks mänguasjadeks on ikka need asjad, mis otseselt mänguasjad ei ole. Aga kummikeks, tavaline keks ja teised “retromängud”, mida me ilmselt kunagi ei oleks õppima hakanud kui poleks koroonakriis tulnud, on päevakorras. Mul endalgi on põnev meenutada ja Idale õpetada.
Õhtu lõpeb unejutuga. Isegi tegelased on samad, mis minu lapsepõlves. Sipsik ja Pipi Pikksukk. Õhtujutt tuleb Vikerraadiost (hea küll, äpist, aga ikkagi) või raamatust, mille kaaned näitavad, et tegu on üsna vana eksemplariga.
Ajamasin ma räägin.
