Huhh…teate, vahepeal on nii palju juhtunud, et ma isegi ei tea, kust alustada. Aeg lendab reaalselt käest ja samas ei saa ma mitte midagi tehtud. Ülesanded kuhjuvad, aga tunde jääb tööpäevas justkui vähemaks. No kuidas saab olla, et ma teadsin vaimusilmas, et kui enam iga päev kontoris ei käi, on mul aega rohkem kodu ja pere jaoks, tegelikkus on aga olnud see, et mul on veel vähem aega olnud. Suure tõenäosusega on siin põhjuseks ka see, et ma püüan teha mitut asja korraga ning kiiresti, et end tõestada, aga lõppkokkuvõttes mõjub see vastupidiselt, aga sinna ma alles jõuan.

Või mis. Mida mul veel rohkem öelda on?

Kas on kedagi, keda tegelikult ka huvitaks, mida ma oma nädalaga teinud olen, kus käinud ja kellega kohtunud? Suure tõenäosusega mitte. Igapäevane tegin-nägin-olin on nii argine, erinevalt Elton Johni “argisele”, kes lõpetas päeviku pidamise, sest kõik olid vaid “kohtusin Ringo Starriga, ostsin Rolls-Royce´i, blaa, blaa, blaa”. Minu argine on totaalselt argine. Ma võiksin teile rääkida sellest, et käisin üles aja aasta (poolkogemata) naistearstil. No läks nii, et üks jutt viis teiseni ning nii ma neljapäeval arstile sattusingi. Meesarstile. Kas teil on ka mingi tõrge meesoost günekoloogi vastu? Minul ei ole absoluutselt, samas rääkisin sõbrannadega, kes arvasid, et ma olen hull, et kuidas sa mehe ees oma jalad laiali ajad. Võib olla kui oleks esimene mees ja esimene kord oma jalgu hargitada, aga pole ju. Okei, ilma naljata, mu jaoks ei ole seal üldse midagi veidrat. Ainus veider ja tibake ebameeldiv kogemus meessoost naistearstiga on mul sünnitusmajas kui üks tuntud kena meessoost arst mu veed avas. Oled seal pikali nagu kaldaleuhutud vaal ja siis…oehh! seekordne kogemus oli aga maksimaalselt meeldiv, super arst ja võrratu huumorisoon. Natuke nalja ka. See sama meessoost arst on võtnud vastu minu õe, kes on megakonservatiivne ja ütles, et never ei läheks mees-günekoloogi juurde, sünni. Hahhaa! Kui väike on maailm.

Oot, aga miks ma sellest üldse räägin? Ma ausalt ei mäleta, kuhu selle jutuga jõuda tahtsin, aga kustutama ka enam ei hakka. Ühesõnaga, aeg on läinud nii kiiresti, et ma ei ole jõudnud isegi blogida. Ja kui juba blogida ka ei jõua, siis kui kiire mul olema peab? Või mida ma oma ajaga teen, et on kiire, aga midagi tehtud ka ei saa? Kuhu see kaob?

Osa ajast on kindlasti kadunud edasi-tagasi sõitmistele  ja igasugu autojamadele. Facebookist juba lugesite ja kuigi osaliselt naljakas, siis tegelikult kaotasin ma täna oma päevast kolm tundi lihtsalt auto probleemidele ja ega see nüüd nii väga naljakas ei olnudki. Eriti see osa, kus ma püüdsin õhtul KOLMANDAT KORDA autot krokodillidega käivitades appi tulnud mehi juhendada, et teate, ma teen seda täna JUBA KOLMANDAT KORDA, ma tean, mis ma räägin, aga nende jaoks olin ma naine ja nendel õigus, nii et ma hakkasin ise ka juba kahtlema ning vaatasin lihtsalt pealt. Kuniks selgus, et mul siiski OLI õigus aga noh… Ennetades küsimusi, et miks ma uut autot ei liisi, siis ma võin nalja küll teha, et meinstriim ja blaadiblaa, aga eks sellel on ikka mingid muud põhjused ka olnud. Jällegi argised ja igavad, aga ega ma ikka nii rumal ka ei ole, et ei liisiks autot kui võimalus oleks. On põhjuseid, miks ma seda teinud ei ole. Paar kuud tagasi hakkasin tegelikult juba vaatama ja maad uurima ning võin ka ausalt öelda, et tundsin, et olen üsna lähedal, aga…

Pagan, see kuradi Opeli-needus hakkab tagasi tulema. Ma pikemalt ei viisti seletada, aga ütleme nii, et ma tahtsin oma UUT Opel Zafirat välja vahetada, aga kogu aeg juhtus midagi, kuniks ma lõpuks selle sodiks sõitsin. Näide sellest, et olge ettevaatlikud oma soovidega, need kipuvad täide minema, aga mitte alati nii nagu te tahate.

Minu tänane must reede oli nii must, et te ei oska isegi aimata KUI must. Automured ja “black fry day edition” friikad on alles algus kõigele sellele, mis elul mulle täna veel varuks oli. Üks mu sõber ütles selle peale, et sa oled kass, kes kukub alati käppadele, ja küll sa lahenduse leiad, ja ma saan siiralt aru, et ta mõtles, mind lohutada, aga teate, ega ei lohutanud. Ma ei taha see kass olla. Ma tahaks vahelduseks, et asjad sujuks ja läheks nii nagu peavad ilma kohutava vaevanägemiseta. Mõni asi võiks lihtsalt sülle ka kukkuda. Nii vahelduse mõttes. Ma olen väsinud nii oma rumalusest kui igasugu takistustest. Mõistukõne? On. Andke andeks, et ma otse välja ei kirjuta, mis juhtus. Mul ei ole vaja parastajaid, oli lihtsalt vaja endast natuke auru välja saada.

Happy Black Fry Day, motherf….s.

Sincerely,

Teie kass, kes kukub alati käppadele