Lugesin mõnda aega tagasi ühe kaasblogija postitust, kus ta muuhulgas kirjutas, et talle ei meeldi inimesed, kes “päikest” soovivad. Mulle ka vanasti ei meeldinud, aga mingi hetk avastasin, et olen ise “päikesesoovija”. Kuidagi lihtsalt tundus, et sobib paremini kui “tervitades” või “parimate soovidega” ja nii ma paljudel juhtudel (tõsi, mitte tööalaselt) inimestele “päikest” soovingi. Ja ma täitsa saan sellest aru. Kui on hall ja pime ja kõle november, siis mulle sobib. Ka kui mulle soovitakse. Tekitab sooja tunda. Tunde, et inimene soovib mulle head. Päriselt. Ma muidugi viimasel ajal tunnen end natuke lõhestunud isikuna. Ühtepidi olen ma viimasel ajal kokku puutunud nii paljude ekstreemselt positiivse ellusuhtumisega inimestega, et mulle tundub, et elu ongi üks suur namaste ja päike! Teine osa minust aga ärritub täiesti suvaliste asjade peale.
Näiteks ei suuda ma isegi suhelda inimestega, kes kasutavad teatud väljendeid. Või slängi. Või ühesõnaga ei räägi “minu keeles”. Mäletate seda beebikeeles rääkivat tuttavat? Selgus, et ma ei ole ainus, kel selliseid tuttavaid on. On ka inimesi, kes naise rindade kohta ütlevad “pallud”. watttaaafakkk see on? Miks, jumala eest, miks, peaks täiskasvanud inimene teisele täiskasvanule nii ütlema? Mees naisele? Või siis öelda “ma söödan sõbral kõhu täis”. Ahh? Ise lusikaga söödad või mis asja?
Aga see beebikeel pole ainus, mis mind närvi ajab. Tööalaselt olen ma pidanud suhtlema ühe inimesega, kes sõnumites, messengeris lõpetab vestlused “soovin sulle ilusat ja tegusat (töö)päeva”. Ma ei teagi otseselt miks, aga see ajab mind hulluks. See tundub nii jabur formaalsus ja vanamoodne. Kui see oleks e-maili lõpus, siis ma ei pööraks sellele isegi tähelepanu, aga kui keegi teeb seda sõnumites, siis ma lähen täiesti hulluks. Kes suhtleb nii? Mulle tuleb silme ette 60+ mutt (mitte naine, vaid selline naine, kes 40+ vanuses on mutistunud ja see aina süveneb, nii et 60+ on tegu täieliku mutiga), kes töötab mingis nõukaaegses kantseleis, aga ei, tegu on 40-aastase inimesega. Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et osa inimesi saab vanaks kohe kui 40 ette kukub. Kas see on mingi müstiline number, mille taga seisab vaikimisi kokkulepe, et nüüd tuleb hakata ametlikult täiskasvanuks ja suhtlema formaalselt? Ma ei taha. Minu jaoks on see kordi hullem kui “päikest”. Ma saan aru, et see on subjektiivne arvamus, aga nii täpselt ongi.
Teine asi, mis mulle ei meeldi on muretsemine. Selles mõttes, et istun lennukisse ja kui jõuan sihtkohta, siis keegi küsib, et kas kõik on korras, ma muretsesin su pärast. Okei, ma saan aru, et lennukid aegajalt kukuvad alla, aga see ei ole reegel, et nad pots ja pots alla sajavad nii et muretsema peaks iga kord kui lennukile istun. Õnneks keegi ei ole enam pikka aega muretsenud, ju on aru saanud, et mulle ei meeldi, lihtsalt tuli meelde, et keegi hiljuti ütles, et muretseb oma mehe pärast, kes Tartust Tallinnasse sõidab. Miks muretseda argipäevaste asjade pärast? See tundub mulle nii ajaraiskamisena. Ma saan aru, et muretsed kui inimene läheb Koplisse tüli norima või jalgsimatkale läbi džungli, aga no argipäevased asjad on argipäevased asjad. “Ma muretsen, sest ta läheb mulle korda,” sain ma vastuseks. Mulle läheb ka mu abikaasa ja lapse ja teiste pereliikmete ja sõprade käekäik korda, aga ma ei muretse nende pärast kui nad teevad argiseid asju.
Kui need ülaltoodud näited tunduvad mulle nii vanamoodsad ja ajavad mind närvi kui noored inimesed neid kasutavad, siis hoidke oma piip ja prillid, mind häirivad ka väljendid, mis peaksid justkui olema släng ja kõlama noortepäraselt. Näiteks ei suuda ma kuulata kui keegi ütleb telefoni kohta “sarv”, kõhu kohta “vats” või närvi mineku kohta “kettasse minema”. Lihtsalt häirivad mind. Täiega! Neid väljendeid on veel, mis mind hulluks ajavad, aga need kolm tulid esimesena meelde, sest lugesin mingeid kommentaare, kus selliseid väljendid kasutati. Kananahk tuli peale. Ma ei tea otseselt, miks jällegi, aga kujutasin endale ette, et peaksin suhtlema igapäevaselt inimestega, kes niimoodi “slängis” räägiks. Ma näriks oma käe otsast ära. Haige inimene olen, ma tean, aga ausõna ma ei saaks pikalt suhelda inimestega, kes ei räägiks minuga nö samas keeles.
Ma tean, et minu (eriti kirja)keel ei ole kõige korrektsem ja suhteliselt suvalised asjad, mille pärast ärrituda. Igaks juhuks vahemärkusena ütlen, et ma ei ole nüüd hullumas kui selliseid sõnu, lauseid kuulen ja minu igapäevaelu ei ole otseselt häiritud, aga teil on ju ka kindasti asju, mis suures pildis/maailmamastaabis ei ole üldse olulised, ent siiski häirivad. Nii on minuga ka.
Kas teil on väljendeid, mida te ei talu? Kas teil on ka nii, et ei suuda suhelda inimestega, kes kasutavad teatud väljendeid? Toon näiteks jälle ühe oma tuttava (nüüd muidugi juba endise tuttava), kes kutsus mind mämmima.
Mine pekki! Täitsa pekkis jne. Jubeeee…
minu parasiitsõna:D
Minul on slängiga pigem see mure. Et ei saa aru, mida mõeldakse selle all hoopiski. Aga mul endal on ka neid pigem parasiitväljendeid, mida ma kasutan – selles mõttes, teema on selles jne. Ma kasutan neid nii tihti ja tean, et see on halb. Päikest soovimine mind otseselt ei häiri, aga inimesed panevad kirja lõppu parimat soovides ja lisavad koma, mis on vale. On lihtsalt – Parimat soovides ja nimi alla. Aga no need on väiksed vead.
See koma seal lõpus häirib mind ka:)
See tuletas meelde, et ilgelt nõme on ka, kui kiri algab sõnaga ‘tere’, mille järel on koma. Ei käi sinna – see on inglise keele mõju.
Oi, see on hea postitus, minusuguse keelepede maiuspala (vabandust, kui kedagi see sõnakasutus närvi ajab). Mäletan, et kuskil kunagi selgus, et mina ei või kannatada inimesi, kes ütlevad ‘heiparalla’ ja sina jälle kasutad seda vahel. Sama lugu päikesega – olen kuidagi ära harjunud, aga ise ei soovi ja eriti ei meeldi. Näha ka, et olen Eestis mõnda aega eemal olnud, sest seda, et telefoni kohta võib öelda ‘sarv’ kuulen küll esimest korda. Eh, ma ei saaks arugi, kui keegi sarvest selles kontekstis rääkima hakkaks. ‘Telo’ oli juba nõme küll. ‘Vats’ tundub mulle ok kui rahvapärne väljend ja ‘kettasse minek’ on vähemasti tuttav, aga eriti ei meeldi.
Kogu see titekeel on muidugi õudne, mind keegi küll mämmima pole kutsunud, aga ilmselt sellepärast, et vanuse tõttu on mul vähem tittedega tuttavaid. Titenduse kontekstis on väga ärritavad ka ‘kõhubeebi’ ja ‘beebsu’. See viimane veel eriti. Lugedes erinevaid blogisid, paljud neist noorte inimeste omad, aga samas mitte päris imikute, üle 20 ikka, ärritab pööraselt mõttetu inglise keelsete sõnade vahele toppimine. Mõttetutes kohtades ja olematus kontekstis, see pole kindlalt mitte koht, kus ‘ei leia õiget eestikeelset sõna’. Ma tean, et tegin seda kunagi vanasti ise ka, aga olen õnneks lastehaigusest paranenud, see on väga tore, kui oskame mitut keelt, aga need ei pea kõik ühes lauses koos olema. Puhas keel on ikka hoopis ilusam. Aga mis mind maailmas kõige rohkem ärritab, on lühike sisseütlev sõnades, Eesti, Saksa, tähenduse sinna riiki minema, kohe kui seda kuule-loen, tahaks midagi mürgist röögatada. Olen kõvasti iseendaga tööd teinud, et mitte võitlusse tormata. Veel ärritab, kui ‘raha’ kasutatakse kohatult mitmuses ja veel eriti, kui lühikese osastavaga, näiteks: “ei saanud rahasi kätte”. Oeh, surra tahaks. Ja siis veel kõik need harimatud lühikesed osastavad: majasi, autosi, töösi … neid asju on kindlasti veel, aga praegu ei tule meelde rohkem.
Mutistumise kohta ka, lisaks neile, kes 40-selt üleöö vanaks/täiskasvanuks/keskealiseks saavad, on veel see sort, kes pole kunagi noored ja võib-olla isegi mitte keskealised, on lapsed ja siis kohe hiliskeskealised soliidsed mutid. Nagu kunagi üks sõbranna kokku võttis: lapsena me ikka mängisime temaga, aga siis korraga pani siidipluusi selga ja oli mutt valmis (kõnealune persoon käis tol hetkel gümnaasiumis).
Heiparalla sulle:) Eks ikka on igaühel mingeid jaburaid väljendeid ja mõni ajab rohkem, mõni vähem närvi, aga oi kus ma olen sinuga nõus, et beebsud ja kõhubeebid ja “ei saanud rahasi kätte” on jõhkrad:D
Kirjutan alla! Aga headest näidetest lisan siia veel “ruloosi”. FB sisekujundusgruppides on ports inimesi, kes aeg-ajalt uurivad, kust saaks ometi odavaid ja häid “ruloosi” osta. Ma alati naeran ja nutan samaaegselt, kui seda näen.
Ma suudan üsna külma kõhuga kuulata erinevaid väljendeid, soove ja slängi ja halvimal juhul ei oska ma neile vastatata, kui keegi näiteks vestluse lõpus kirjutab “soovin sulle ilusat ja tegusat (töö)päeva”.
Aga mind tõeliselt häirib, kui see sama või mistahes muu soov öeldakse/kirjutatakse vormis “Olgu sul ilus ja tegus (töö)päev.” Mul tõusevad kõik ihukarvad püsti ja ma tõesti ärritun. See ei ole ju soov, see on korraldus, käsk. Miks keegi arvab, et ta võib mind sedasi käsutada tehes nägu, et ta on head soovinud.
Teine asi, mis tõsiselt häirib on võõrkeelsed väljendid. Üks asi, et ma ei pruugi neist alati aru saada, tõsi minu kõnekeeles on Lõuna-Eestist väljendeid, mida enamik ei tea. Aga see tekitab minus errori, et keegi tahab sellega kuidagi parem välja paista, mis aga ei täida seda rolli minu jaoks.
Mul tekitab ka errori kui keegi võõrkeelseid väljendeid kasutab! Kuld! 😀
Ja veel tuli meelde, et väga nõme on kuulda, kui kõik asjad juhtuvad ‘päeva lõpuks’.
No on sul ikka õrn närvikava et nii kettasse lähed nii kergelt.
Just kirjutasin ju, et mu elu ei jää seisma ja ma ei lähe sellepärast psühholoogi juurde, aga lihtsalt ei meeldi ja arvamust ikka tohib ju avaldada?
Kettasse minemise veel hullem variant on ajab sita keema. No nii rämedalt mõjub. Siis isiklikult ei salli ma seda ma olin nagu… kasutamist. See on nii massiline. Kõik äkitselt on nagu… Ma olin nagu what the fuuuuck! Judinad jooksevad üle keha. Siis (sorry!) käib mulle närvidele kuidas blogijad massiliselt oma jäsemeid otsast närivad. Siis sõnad, mis mulle lihtsalt millegipärast ei meeldi – mahlane ja kreemine. Eriti just see kreemine. Vanasti öeldi kreemjas, see nii ei ärritanud millegipärast.
Kusjuures see on meil, blogijatel, tõesti huvitav fenomen oma jäsemeid närida
See jäsemete närimine ja silma pussitamine jne on konkreetselt küll Malluka mõju kõikidele blogijatele. 😀
Üritan elada nii, et mind asjad närvi ei ajaks… Eriti sellised, et mida keegi selga paneb või milliseid sõnu kasutab…Noh, mõttetud asjad. 😀
Ma ei teagi, võib olla teiste puhul, ma oma jäsemeid olen närinud ikka aastakümneid, tean ka millega seoses ma sellega alustasin, aga pole avalikult kirjutamise teema:D
Silma pussitamist tean vaid Malluka blogist.
Mind ajab närvi kui rase naine on “pakduks pandud/pistetud” “pall on väravas” “arbuusistatud” “täis topitud” jne mis iganes väljendeid ma selle kohta kuulnud olen. See on nii õudne, et tahaks selle inimesega miskit ebasobivat teha tema jubeda sõnakasutuse pärast.
Aga ma tean, et on inimesi keda mina närvi ajan oma lemmik sõna “rüperaal” kasutades 😆
ma armastan sõna “rüperaal”. No ja “suunamuudija” on mu uus lemmik
Kettasse ma läinud ei ole aga lapse keelevääratusest jäi mulle külge “närv tuli peale” ning kasutangi seda nüüd olukordades, mis tigedaks teevad 🙂
Päris hea väljend, mulle meeldib:)
Alljärgnev tekst on osake Lipsukese blogi ühest kommentaarist . Silmadel hakkab valus nii koledat emakeelt lugedes.
Mul kogemusi.
mikronalahiuga..klaasvett peab soojaks minema.. viisin koju ei lähe ,Katki lasin kohapeal testida .. kas läheb? Ei läinud. 😉
oiiiiiii:( nüüd küll tahaks silmi pussitada
Jube lihtsalt, kui lauvärvi asemel öeldakse laovärv ja vale käände kasutamine: “järgmine aasta teeme”, “järgmine nädal kohtume”. JärgmiSEL aastaL teeme ja järgmiSEL nädaLAL kohtume! Tegelikult päris õudne, kuidas tegelikult väiksed pisiasjad võivad niimoodi närvidele käia.. 😀
Oi, laOvärv tekitab mulle lausa füüsilist valu. Samas “järgmine nädal/aasta” patust prii ei ole ka ise, kuigi megalt häirib
https://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=33
Täitsa lubatud on nimetavaline konstruktsioon (järgmine aasta/nädal kohtume jne).
Muretsemisega on see, et hea, kui sa ei muretse, aga ärevushäirega inimene muretsebki üleliia kõige pärast. Ja Tallinn-Tartu maantee on minu silmis ka üks jõledamaid ja ohtlikemaid maanteid Eestis, ma muretseks ka oma lähedaste pärast, kui nad seda teed sõidaks. Sinna ei ole lihtsalt midagi parata. “Ära muretse” on ärevikule sama hea öelda kui depressioonis inimesele, et “Ole rõõmsam.” Nagu OK, you cured me. 😀
Aga ma ei räägi ärevushäirega inimestest siinkohal;) see on arusaadav kui inimesel ongi probleem ning nõus ka Tartu-Tallinn maantee suhtes. Kui aga lennukis oleva inimese pärast muretsetajse, sest “ma hoolin ja su käekäik läheb korda”, siis see on kuidagi imal ja vale ja mind ennast konkreetselt megalt häiriv
Just koolis õppisin, et neurootilisus ehk muretsemine on üks nn suurest viisikust ehk kaasasündinud isiksuseomadusest. Olematuks seda muuta ei saa, küll aga elu jooksul omandada erinevaid muretsemisega toimetulemise tehnikaid.
Oot aga seleta natuke lahti neid mutistumise-tunnuseid. Mis teeb 40+ naisest muti? Ma olen ka tegusat tööpäeva soovinud ja vahel koguni ilusat päeva 😲.
No siis oled mutt😂😂😂 ok, sry, nali, ausalt. Ma hiljem kui rohkem aega, puuan selgitada, mis need tunnused on. Minu jaoks.
Nii kole, kui lapse kohta titt öeldakse. Vastikult häirib, kui keegi räägib, et “ma siin titega” või “titt nutab” vmt. Oma lapsest nii halvustavalt räägib ema?
Jaaaa, amen for that!
Minu jaoks on arusaamatu kui instagrammis inglise ja eesti keeles segamini kirjutatakse. Aeg-ajalt mõjub eriti ärritavalt. 🙂
Aga jah täitsa pekkis ja sita keema on ka kohutavad väljendid.
Mu meelest “vahva” ja “kiiksuga” on eksklusiivselt ainult tädide sõnad. Seda “kiiksuga” olen tihti kuulnud mõne tädi käest väga ootamatus kontekstis – “oh, Liivi, su uus kleit on täiesti sinulik, selline veidike kiiksuga”. Dafaakkk, see ei ole “kiiksuga”, see on taani disain ja maksis pool mu kuupalka. Aga mis seal ikka, naeratan pingutatult ja võtan uue teema.
Muidugi on “kõhubeebi” üks kohutavamaid nähtusi maailmas, samuti “naisuke” jms.
Kettasse minemine mind ei häiri eriti aga need suured muretsejad panevad mind ka silmi pööritama.
Ja veel VIHKAN ma hingepõhjani kui keegi ütleb mu pojale või mõnele teisele väikesele poisile, et mehed ei nuta. Sest see on valetamine ja häbistamine ja soostereotüübi kinnistamine. Jumal teab, et need kolm on mu nõrgad kohad kõik.
Seda viimast VIHKAN ma ka. Ûks mu tuttav ütles nii oma pisikesele pojale kui too kukkus ja ma ei suutnud silmi ära pööritada, et miks? Täpselt nōus – valetamine, häbistamine ja soostereotüüpide kinnistamine
Ma ei salli väljendit “mähkima”. Nagu reaalselt!! Mis väljend see on? Lausesse pandult peaks see siis kõlama : “Ma ei tea, mida nad hommikul seal õues mähkisid”. Ehk siis tegema? Toimetama? Misasi? Ja samas olen kuulnud ka inimesi kasutamas seda sama sõna niimoodi : “Täielik mähkimine käis.”
Ei tea, olen nõutu, et mida see siis täpselt tähendab. Aga ikka nii tobe sõna.
Mõnikord sarkastilises võtmes ma mõnda sõna, millele Sa siin loos oled tähelepanu pööranud, ikka kasutan. Aga kōik oleneb alati seltskonnast.
Njom-njom. Tõsiselt käib närvidele, no mis sindri njom? Ausalt, isegi nämm-nämm oleks parem.
Täpselt sama. Nämm-nämm ei häiriks, aga njom njom ja omnjomnom vms ajavad kananaha peale
Ma ei salli väljendeid “ma olin NAGU” ning “päeva lõpuks” ja… väga kriibib silma viimasel ajal kulutulena leviv sestitamine. Ilma öeldiseta. Stiilis “olin tujust väga ära, sest tühi kõht/ hall ilm” jms. Ikka “ sest kõht oli tühi” või “ilm oli hall”.
Kurvaks teevad ka tarbetud ingliskeelsed fraasid kesk eestikeelset teksti, kui omakeelne sõna/ väljend on olemas. Pea alati on ka. Hiljuti küsiti minult, mida ma weekendil tegin.
Veel ei meeldi mulle -si lõpp mitmuse osastavas -sid asemel (kirjakeele mõttes vales kohas, nt “autosi”), kuid mõneti aitab sellega leppida tõsiasi, et see on murdepärasus.
…”tervitus!”, “tänud!” on ka jubedad. Ma ju ei ütle ometi ruumist lahkudes “hüvastijätt!”, miks siis saabudes “ tervitus!” peaks ütlema!? “ Tänud” on ka puhas inglise mõju ja appi, kui kole! “ Tuhat/ suur tänu”, “tänan väga” jmt on hoopis.
Ja nii edasi 😀
Mina olen ka süüdi selles sestitames ilma öeldiseta. Ma ei tea, kust see tuli, aga täiega on küljes ja ei saa lahti ka enam.
Jaaaa, see öeldiseta sestitamine ajab nii kettasse 🙂 Tegelikult ka. Ja levib kulutulena nagu oma jäsemete järaminegi.
Ainsad, mis hetkel meelde tulevad on samuti beebi keelest ehk siis ‘tibu’, ‘tibuemme’ ning kõik need meie/meil laused lapsest rääkides. A la ‘meil tuli uus hammas’ või ‘meie kaka roheline’. Et nagu..teil mõlemal siis või?! Tunne nagu pärast lapse sündi kaotavad vanemad (eriti emad) oma isiksuse ning muutuvad mingiteks 2-in-1 monstrumiteks, kus üks pool ema ja teine laps 😀 kusjuures endal on mul 1a4k laps kodus, seega teema üsna aktuaalne.
Muidu mitmekeelseid lauseid kasutan ka aeg-ajalt või siis grammatiliselt ebakorrektseid. Aga panen selle igapäevase mitmekeelse (4 erinevat keelt) keskkonna süüks. Kuna olen juba üle 6 aasta Itaalias elanud siis vahel tekib küll küsimus, et kas see eesti keelne sõna on ikka õige või mitte. Mulle hakkab tunduma, et ma üldse ei oska üheski keeles enam õigesti rääkida, v.a võib olla inglise, sest see praegusel hetkel kõige domineerivam (raamatud, meedia, suhtlus). Samas proovin ikka tubli olla ja tavaliselt parandan end.
Ja päikese soovidest nii palju, et mulle endale tundub see.. kõige neutraalsem? Ma muidugi väga palju eesti keelseid kirju ei saada ja kui saadangi siis pigem formaalseid.
Lugesin seda teksti ja mõtlesin, et vist ei olegi mingeid häirivaid sõnu või väljendeid, mis otseselt närvi ajaks. Aga siis lugesin kommentaare ja tuli meelde, et ikka väga pinda käib endalegi see jäsemete närimine/saagimine/pussitamine/põletamine. Tundub ebavajalikult ekstreemne ja võigas 😀 Üritan ise kõnes vältida liialdamist nagu “suren ära” ja “südamest vihkan”.
Pigem on ärritav sisuliselt loll jutt ja igasugune grammatika puudumine. Selle peale tahaks SÕNA OTSESES MÕTTES peaga vastu seina taguda 😀
Sisuliselt loll jutt on JÕHKER
Kõige jubedam on minu meelest kui kasutatakse sõna “õlu” nimetava käände asemel omastavat. On õlu-õlle-õlut ja korrektsed laused nagu “mulle ei meeldi õlle lõhn” või “sõbrad jõid õlut”, aga mingi vahe oli eriti tavaline öelda nt “jõime õllet” või “ulata mulle see õlle” vms. Viimasel ajal pole küll nagu väga kuulnud, aga võib-olla on asi selles, et satun vähem seltskondadesse, kus õlut juuakse ja reaalselt käib see “õlletamine” ikka edasi 😁
Muretsemine ajab mind ka teatud kontekstis närvi ja selleks kontekstiks on põhiliselt mu vanaema. Okei, saan aru, et vanaemad on nagu natuke kõrgem tase selles vallas, aga ikkagi. Elasin neli aastat vanaema juures Viljandis, kuid elurütmist tingituna sõitsin vähemalt kaks korda nädalas Tartusse ja tagasi ning kord nädalas Tallinnasse ja tagasi. Oma autoga ja enamasti üksi ning suurem osa sõitudest toimus ka pigem hilisõhtusel või öisel ajal (osalt ajagraafikust tingituna, aga isegi kui saan valida, valin tihti öise aja sõitmiseks, sest mulle lihtsalt tundub väiksema liiklustihedusega maantee mugavam ja turvalisem, olgugi seal pime) ja ma ei jõudnud seda muretsemise ja minu peale mõtlemise juttu ära kuulata. No tõesti, oleks siis mingi erakordne ettevõtmine, aga igapäevaelu ja igapäevased käigud…. Sellega kaasnes ka lause “Sõida ilusti” kui teele asusin ja ka see ärritab mind alati – nagu ma muidu ei sõidaks või? Õnneks sai vanaema ikka ise ka aru, et paneb veits üle, aga ikka rääkis muiates, et ta ju ei saa muudmoodi. Minu jaoks on selline muretsemine lihtsalt enese kulutamine.
E-kirjadest rääkides häirib mind see mingisugune sotsiaalne norm alustada iga kirja sõnaga “tere”. Saan aru, et kui keegi mulle kirjutab, siis ütleb tere ja mina talle esimesel korral vastates niisamuti, aga kui edasi-tagasi põrgatatakse sama küsimuse üle arutledes neljandat-viiendat kirja ja muu jutt läheb edasi justkui sealt, kus pooleli jäi, on see kirja alguses ilutsev kohustuslik tere või (natuke paremal juhul) “tere jälle” lihtsalt kohtlane.
Juba eelpoolmainitud asjadest rääkides on klassika muidugi need müstilised laovärvid, millega vist kõik laoruumid ära on värvitud 😁 ma isegi ei kujuta ette, miks selline värdsõna tekkinud on. Ja siis need lühikesed sisseütlevad ka – ma saan aru, et on kohanimesid, mille puhul kõik kohalikud kasutavadki lühikest varianti ja see on n-ö üldtunnustatud ja õige, aga enamasti kriibivad kõrva ikkagi need teised no see “sõidan Eesti” näiteks.
LaOvärv om kohutav. Mu meelest on sellest nii palju räägitud, et võiks ometi meeles olla inimestel, ent ometi kuulsin alles paar päeva tagasi üht intervjuud/vlogi vms, kus uued laOvärvid lapse kätte sattusid.
Ära unusta kuidas “küüni” lakkida
Ahjaa ja siis see “telo” ka telefoni kohta. Pole seda küll mujal kuulnud kui umbkaudu kümneaastaste suust, aga siiski. Väljendit “sarv” telefoni kohta loen sinu blogist küll esimest korda 😀
Telo on täiega ökkkk
Mulle ei meeldi printsessitamine. Pigem jääb siis mulje, et see pisike printsess on väga ära hellitatud tüdruk.
Kui Ida sündis, siis ma reaalselt VIHKASIN kui keegi kutsus last printsessiks, ta ei olnud üldse printsess, vaid pigem “sitaratas” (minu lapsepõlve sõna, selle eest sain ka peapesu blogis) ja mina ei ole ju sinivereline, ühesõnaga jubedalt häiris. Mingi hetk, hiljuti hakkasin Idat printsess Herneteraks kutsuma, nüüd on printsess jälle eest kadunud ja alles on jäänud Hernetera, aga kõik saavad ilmselt aru, et vihje on tollele muinasjutule. Ja põhjus ikka ju umbes sama, mis sa ütled, printsess on hellitatud laps. Ida on natuke ärahellitatud laps.
sain just e-maili “Kui lepingu lisasi teha siis võiks olla üldse vähem lünkasi täita” 😀
Naljakas, aga samas ei ole ka 😂
eee… selline inimene sõlmib lepinguid? Püha issand, jeesus ja maria 🙂
see poleks naljakas kuid inimene töötab juhtival kohal ja kõnnib sabasuled puhevil, mina muidugi itsitan pihku… ja mitte vähe 😀
perfektne… öäk, ema anna padruneid
Kohvi. Õudne, kui seda niimoodi nimetavas käändes kasutatakse. Lihtsalt kohv, KOHV.
Veel üks tuli meelde – see kui kasutatakse sõna “absoluutselt” jaatava vastusena. Saan aru, et keeleliselt ei ole see iseenesest vale, kuid vaadates-kuulates meedias intervjuusid, tundub nagu sõnu “jah” või “muidugi” enam ei eksisteerikski, sest igale küsimusele on vaja vastata sõnaga “absoluutselt”.
Ja eelkõnelejaga olen ka nõus, kohv on see jook, mida juuakse 😀
Täiesti nõus!
“Absoluutselt” kriibib kõrvu.
Lausejupike lepingute kohta oli nii jube, et ühinen sitsidsatsidpatsidega ja lisan ka joosepi:)
Lisaks eelpool nimetatud näidetele häirib mu silma väga, kui midagi on vaja “taodelda”. Isegi ajalehest või uudistest võib seda kohati lugeda/kuulda. Ja komade ärajätt põimlausetes on ka silmapussitav nähtus:).
Vabandust aga minu jaoks isiklikult on siinsetes kommentaarides ka palju selliseid häirivaid väljendeid – silmapussitav, ema anna padruneid…
Pisardama! Nii halb!
No peaks olema arusaadav, et minu “silmapussitav” sekundeerib irooniliselt siinsele arutelule silma pussitamisest ning peaks tähendama topelteitust (et kumbki kohe üldse ei meeldi, tõsi, oleksin võinud jutumärkidesse panna). Kuni selle postituseni polnud ma sellisest väljendist teadlikki, sest Malluka blogi ei loe eelkõige just mõtte- ja väljenduslaadi pärast.
Ah jaa, “kellegile” midagi andma/ütlema jne. segab ka väga.
Tundub, et ma olen siis üks väheseid, keda ei häiri need ütlused ja fraasid, mida siin mainitud on. Valesti kirjutamine (rahasi, lisasi jne) on halb küll ja üldiselt üritan ise korralikult kirjutada, ent inglise keele mõju on kahjuks tugev ja tean, et teen vigu, mille algallikaks on liigne inglise keele kasutamine.
Üldiselt samas üritan end mitte segada teiste inimeste kirjutamisoskustest. Kui tegu on kaastöötajaga, siis ei saa talle midagi öelda; kui tegu on võõra inimesega (nt blogija), siis võin alati loobuda kirjutaja kirjutamiste lugemisest. Tuletan endale meelde, et ka minu eesti keel ei ole suurepärane.
“Muretsemine” mind inimeste ei puhul ei häiri, sest osa inimesi tõepoolest muretsevadki, ja teistele tähendab “muretsemine” hoolimist – nad hoolivad ja tahavad, et inimesed turvaliselt koju/sihtkohta jõuaks. Imestan, et paljud sellest aru ei saa, et muretsemine tähendab paljudele (külmas ja välismaalaste poolt tundetuks kuulutatud Eestis) hoolimise väljendamist.
Ma ei kannata kui väliseestlased (enamasti Soomes elavad eestlased) kirjutavad, et tulevad Eesti.
Pluusi, pluuse, teksasi, teksaseid, trussikud, kopsukad (rinnahoidja), küündlajalg, ültse, ingliskeel, uun, peendramaa, noks, tutt, küündranukk, eit, piff, vend (kui jutt ei käi tegelikust vennast), pommid (rinnad), päts ahjus, paksuks pandud, kebo, alkarid, ruska, “Kõike mõnusat soovides…”, vabandan (vabandage asemel), üksteist (teineteist asemel), -ki ja -gi sõnalõppude vale kasutus, ponnistus, riide panema, too (see asemel), nood (nemad asemel), ükstaspuha, pohlad, mõtetu, plika, poiss (poeg asemel), kusel käima, heips, mähkud, mops (musi asemel), läppar, sullis maksma, bandakaru, keski (keegi asemel), tatt (väikelaps), veitsa (veidi), natsa (natuke), süntar (sünnipäev), anna käppa (suru kätt), kombinesoon, kombeniseoon, anektoot, näkku panema, “Nu ladna, davai, pakaa” (eesti keeles rääkimise puhul), Eesti keel, Esmaspäev, kohvi (kohv asemel), pudru (puder asemel), kaendlaalused, loom on rase, keha (kere asemel), kunas (millal asemel) jne.
Kes mõistab, see mõistab. 😅
Käed eemale “tollest” ja “nondest” 😀
https://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=0
“Kunas” (mitte “kuna”!) tähendabki “millal”. “Kuna” = “sest”.
Ehk siis mind häirib just see, kui “kunas” ja “kuna” sassi aetakse ja seega valesti kasutatakse.