Tänase päeva kõige kuumem teema on vist rahvastepall. Et kas see on kiusamine ja kas see tuleks koolis keelata. Ütlen ausalt, minu arvamus ei ole ilmselt objektiivne, sest rahvastepall oli minu üks lemmikmänge lapsepõlves. Ma olen samal arvamusel Romi Hasaga, kes ütles, et tema arvates aitab rahvastepall kaasa lapse kiiruse- ja koordinatsioonitajule ning taktikalisele mõtlemisele. Ma ise lisaks täna ka tiimitöö, aga lapsena oli rahvastepall minu jaoks eelkätt lõbus sportlik mäng.
Enne kui te mind rahvastepalli palliga mängukastist välja viskate, siis ma ütlen ka, et samas ma püüan aru saada, miks kõik nii ei pruugi arvata. Kuidas saaks keegi pallimängu karta on mu esimene mõte. Ma olen ka selle palliga pihta saanud, sest ma olin üks tugevamaid mängijaid ja vastasvõistkonna taktika oli alati tugevamad kõige pealt välja “peksta” ja siis nõrgemate, kes palli püüda ei julgenud, välja viskamine oli juba kindel tee võiduni. Ma ise tegin ka nii. Puhas mängutaktika. Mis seal karta? Räägib inimene, kes kardab šampanja korke ja õhupalle.
Niisiis kuidas saab palli karta? Kui me pidime poistega koos mängima, siis ma kartsin ka. Okei, ma olin osav eest ära põrkaja, aga poiste palli väga püüda ei tahtnud ja sellega pihta ka ei tahtnud saada, sest äkki nad löövad nii kõvasti, et saab haiget. Krt, mõnikord vist sai ikka ka. Aga tüdrukute mängus ma ei näinud kunagi sellist “peksan sind palliga, sest sa ei näidanud mulle mata kontrolltöö ajal vastuseid ette”. Mitte et ma arvaks, et poisid ka nii arvasid, praegu lihtsalt lõi pähe. Poisid olid tugevamad. Tahtsid näidata. Esineda. Tüdrukutega mäng oli megalahe! Minu jaoks. Mul on rahvastepallist vaid lahedad mälestused. See oli osake minu lapsepõlvest. Me mängisime rahvastepalli ka vabal ajal, peale kooli. Kogunesime koolihoovi ja kuna nutiseadmeid polnud, siis pidime me loominguliselt lähenema oma koolivälisele vabale ajale. Trihvaa, luurekas, rahvastepall ja mõned muud (palli)mängud kuulusid meie mängude varasalve.
Üks osa minust tahaks siinkohal öelda, et kuulge, lõpetage ometi lollus. Jätke rahvastepall rahule, Romi Hasa ütles ka tabavalt, et kas elu pole üleüldiselt üks suur rahvastepall, aga teine osa minust jääb mõtlema selle koolikiusamise peale. Mul oli just klassikokkutulek. 20 aastat hiljem. Me arutasime kiusamise üle. Kas me kiusasime kedagi? Kas meil oli pahatahtlikku kiusamist? Koos jõudsime me arusaamale, et see niisama poiste ja tüdrukute omavaheline norimine polnud kiusamine, vaid pubekate suhtlus. Samas, võib olla mõni mu klassikaaslane tahab teisiti väita? Võib olla minu väljaütlemised võisid kellelegi trauma tekitada. Ma ei tea seda 100%. Kes minuga ühes koolis/klassis käinutest julgeb arvamust avaldada?
Btw, ka mu kõverate jalgade ja suurte hammaste üle on piisavalt nalja heidetud, aga ma ei osanud seda kunagi võtta kiusamisena (kas see tänapäeva mõistes oli seda siiski?) Ma vist olen terve elu olnud kas ebaadekvaatselt enesekindel või piisavalt juhm, et mitte aru saada. Või oma nohiklikul moel piisavalt popp, et see oligi vaid lõõpimine? Mul on meeles algklassidest kui poisid mind lillade (välismaa!) dressipükste pärast narrisid “ahv, gorilla, p***e lilla”, tänapäeva mõistes see oleks ilmselge vaimne kiusamine , aga ma ei pannud seda tähelegi, sest juba järgmisel hetkel mängisime me nende samade poistega trihvaad ja ka rahvastepalli. Kehalise kasvatuse tunni väliselt ei olnud nad üldse nii agressiivsed ja tüdrukute suhtes vaenulikud. Lihtsalt koolis oli vaja näidata teistele.
Oot, mis ma nüüd tahtsingi öelda? Ah jaa. Ühesõnaga, mina oma kogemusest ei saa öelda, et keegi oleks osanud rahvastepalli kiusamise vahendina võtta, ma ei tuleks selle pealegi, et see on “nõrgemate tümitamine” sest kiusamist sellisel kujul nagu nüüd räägitakse, ei eksisteerinud. Mul ei ole (veel) kokkupuuteid tänapäeva kooliga aga ma olen aru saanud, et kiusamine on koolilastele/laste seas suur probleem ja siis ma võin küll mõista, et rahvastepall võib nö ohtlik olla osadele nõrgematele, kiusatavatele. Ma saan sellest aru, aga mina oma ajuga olen ikka seal Romi Hasaga ühes paadis, et elu ongi üks rahvastepall. Teate kui palju muid asju, minu arvates võiks ka ära keelata, sest need kiusavad mind igapäevaelus? Ma võiksingi jääda neid loetlema, aga keegi ei keela neid ära, sest…elu.
Minule rahvastepall mingit traumat ei jätnud.
Kas rahvastepall võiks olla valikuline? Et kui tunned, et oled nõrk, siis ei pea seda kaasa tegema. Minu küsimus on siit on kohe, et kui palju meie lapsed üldse liiguvad? Rahvastepall on (minu jaoks) ideaalne meeskonnatöö harjutus, mis arendab juba ülalnimetatud liikuvust, paindlikkust ja koordinatsiooni. Kui mõelda tagasi oma kooliaja peale, siis ma tean, raske uskuda mind vaadates, aga ma olen olnud hästi liikuv ja sportlik, rahvaste pall oli 35428700 korda etem kui ümber koolimaja jooks või korvpall, aga ma pidin need asjad ka kaasa tegema, sest kedagi ei huvitanud, et ma nendes kehv olin. Ma olin kehv ka kunstiõpetuses, matemaatikas ja füüsikas. Keegi ei andnud mulle valikut. Ma saan natukene selle teema mõttest ja murekohast aru, aga ikkagi jääb mu pähe kummitama mõte, et aga mis siis järgmiseks. Kaugele me keelamiste ja laste kaitsmisega läheme? Millised on sellise (vabandust kulunud väljendi pärast) “lumehelbekeste kasvatamise” tegelikud tagajärjed?
Ma pole end meedia teemaga kurssi viinud. Tundub olema selline 1. maailma probleem, kui elu on juba nii hea, et enam millegi muu üle viriseda ei ole. See selleks.
Mina olin koolis kiusatav, väga hull ja tõsine üle kooliline tõrjumine, mõnitamine, asjade ära võtmine, füüsiline terroreerimine jne.
Rahvastepalli juures ei mäleta ma ühtki nüanssi, mis oleks olnud kiusamiseks. No äärmisel juhul võistkondade valimisel jäin alati viimaseks, aga keegi peab ju viimaseks ka jääma. Mäng ise, mitte üldse! See oli äge, põnev!
Pole Romi Hasa arvamust lugenud, aga ma arvan, et kordinatsiooni ja taktikat ja mida iganes arendavad ka paljud teised leebemad pallimängud. Ja minu meelest pole Romi Hasa ütluses, et kas elu üleüldiselt pole üks suur rahvastepall, midagi tabavat, sest kas me tõesti peaksime rahvastepalliga harjutama juba varakult mõtet, et elu ongi üks rahvastepall – saad pidevalt elus füüsiliselt peksa?
Aga muidugi on väga äge, et osadele siiski rahvastepall koolis meeldis, nagu ma blogis kirjutasin – see on normaalsete inimeste mäng. Me ka sõpradega mängisime ja oli tore, sst me olime sõbrad ja ei tahtnud üksteisele haiget teha ega eluks ette valmistada, vaid lihtsalt lõbutseda.
Kindasti ei ole see mõeldud nii, et harjutame maast madalast füüsliselt peksa saamist, vaid seda, et alati on keegi, kes on nõrgem ka tavaeelus ja me ei saa ju kõike muuta, et keegi ei tunneks end nõrgemana või et kõik oleks võrdsed.
Jah, teised mängud arendavad ka kindlasti, aga rahvastepall on üks väga hea näide sellest. Mina näiteks ütlen, et jalgpall on palju kohutavam mäng. Korvpall oli mulle totaalne piin, ma ei saanud sellega hakkama. Ometi ei tule ju keegi selle peale, et neid mänge ära keelata või on need järgmised pallimängud, mis ohtlike mängude nimekirjas on?
Aga miks korvpall või jalgpall Sulle piin oli – tekitas see füüsilist valu või lihtsalt ei meeldinud? Üks asi on isiklik eelistus, teine asi mängu mõte – keda kõvasti palliga lüüa. Korvpalli ja jalgpalli mängu mõte ei ole kedagi palliga taguda, vaid see väravasse või korvi saada, mitte inimese pihta. Ma mõtlen, et selles on vahe. Sportmängudes haiget tegemise eest antakse päris spordis disklahv.
Jalgpallis saab ka täiega haiget teha, PÄRISspordis saad jah disklahvi, aga kui kehalise tunnis õpetaja samal ajal kohvi joob, siis võin kehalise jalgpall olla sama “õudus” kui rahvstepall.
Ma olen nõus nende kommenteerijatega, kes ütlevad, et kui mäng muutub pahatahtlikuks, siis see on tegelikult õpetaja asi seal juures olla ja jälgida, et mäng oleks lihtsalt lõbus sportmäng. Täpselt nii mina seda lapsena nägin ja see, et seal on ka kasulikke “lisasid” mõtlesin ma hetkel juurde kui analüüsisin mängu.
No asi ei ole õpetaja kohvijoomises ju. Kogu rahvastepalli idee ongi võimalikult kiirelt ja ootamatult visata, et teisele pihta saada. Mida rohkem jõudu on viskes, seda tugevam see on. Kui see on mängu kogu idee teisi palliga tümitada, siis see on vägivaldne mäng ju. Jalgpallis saab ka haiget teha, kuid see trgija on siis juba ka võimalik nö pihtide vahele võtta. See on erinev asi.
Sõpradega õues rahvastepalli mängida oli lõbus, koolis kûll mitte. Poisid panid ikka täiega hullu, mäletan, et ise sain luumurru, klassiõde peapôrutuse. Lapse koolis vahepeal muud ei tehtudki kekas, kui vaid mängiti rahvastepalli. Ôps läks ise minema ja nii nad seal siis teineteist ühe tõsise vigastuseni tagusid. Selle haiget saanud lapse isa siis suundus kooli, koos kehalise õppekavaga. Lapsed polnud sellest täitnud midagi peale hüpitsate ja rahvastepalli. Kuba täiskasvanut kõrval ei viibin7d, siis läks tunni ajal tihti madinaks. Mis omakorda pingestas suhteid klassis.
Rahvastepalli ära keelata kindlasti ei tuleks, ega siis mäng pole süüdi, kui lapsed seda kurjasti ära kasutavad. Ja tõesti, vahel kasutavad ka – kui üks laps on koolis juba valitud kiusatavaks, siis tegelikult võivad olla lapsed väga-väga õelad ning nende tugevate pallivisete taha peitudes tegelikult õelalt muiata. On tegelikult õpetaja asi vahet teha ja lapsi jälgida, kuna mängu kiusamine ja õel kahemõttelisus sisse tuleb. Mängu ära seetõttu kindlasti keelama ei peaks, ning millegi ärakeelamine, kellegi/millegi väljaviskamine ei lahenda ka kiusamist kui laiemat probleemi (rahvastepall on lihtsalt üks koht kuhu kiusaminegi võib kanduda).
Jah, olen sinuga nõus 100%. On õpetaja asi MITTE KOHVITADA samal ajal, vaid jälgida, et mängu ei mängita nii et see võib muutuda kellegi kiusamiseks.
Mulle ka kooli ajal tohutult meeldis rahvaste pall, mängisime seda algklassides väga tihti (ikka VÄGA tihti, saaliveerandil ikka 90% kordadest kindlasti), sest õpetajale tundus see ka meeldivat 🙂 Lihtsalt praegu täiskasvanuna vaatan ma seda mängu ja mõtlen, et see ääretult ebaloogiline mäng kehalise kasvatuse tunnis, sest kui palliga pihta saad, siis lähed ju mängust välja ja oled kaptenile abiks (suuremalt jaolt ei tee midagi). Ja vabalt võib olla, et mängid aastaid koolis palli, aga ainsad hetked, mil pali puutuda saad, on need, kui sind välja pommitatakse. Et siis asi taandub sellele, et igaüks teeb seda, milles ta nagunii juba osav on – kes püüab, see püüab, kes põikleb, see põikleb. Aga mis point siis tunnil on?
Eveliis, õnnitlen, sa ei ole koolikiusamist selle kõige hullemas mustris tunda saanud.
Mina alguses sain, sest kolisime mu koolitee algupoole kohta, kus võõraid ei sallitud. Uskumatu, aga kiusati nii õpetajate kui ka osade õpilaste poolt. Olin arg ja kohmakas laps, liiga pikk, liiga ninapidi raamatutes, reaalsest elust eemal. Jah, ma ei ütle, et rahvastepall oleks olnud õuduste tipp, aga midagi meeldivat selles ka ei olnud. Tõenäoliselt mõnda ei puuduta see, et teda järjepidevalt viimasena meeskonda valitakse. Mina polnud tegelikult teab, mis õrnuke, aga neli aastat sihilikku viimaseks jätmist andis ikka paraja signaali küll. Ma oskasin rahvastepalli, aga selles koolis seda mängides olingi kui halvatud. Jah, meelega visati valusasti pihta. Jah, ainult tüdrukute poolt. Pole vaja küsida, miks õpetajad ei sekkunud. Osad ei näe, osad ei taha näha, osade nägemisest ja kuulmisest pole mingit tolku, sest nad on tegelikult nagu sa isegi – tõrjutud ja võõrad.
Mina lõpuks olingi ainult põikleja ja minu hirmu nähes jäeti mind meelega platsile võimalikult kauaks. Ega see palliga pihtasaamine ju hirmus olnudki, aga just see löögi ootus on valus. Tunne, et oled kui jänes sõiduteel, autotulede vihus.
Mind kiusas rahvastepallis ainult kaks sporditüdrukut, teised tulid vastutahtsi kaasa, sest ega ju nemadki tahtnud need “jänesed” olla. Parem mina, kui nemad, nii nad mõtlesid.
Mina ei olnud lumehelbeke. Võimalik, et mu tundeskaala oli teelusikast laiem ja seetõttu tegid mõned halvad asjad rohkem haiget. Ma jäängi imetlema, kuidas osad inimesed pealiskaudselt läbi elu libisevad, seda kunsti mina tõesti ei oska.
Küll aga oskasin ma selja sirgu lüüa ja enda eest seisma hakata. Alustuseks hakkasin seisma nende eest, kes minustki nõrgemad. Tead, teiste eest on kergem seista, kui enda eest.
Hiljem tuli mulle kasuks see, et puberteet tuli mulle koos ilusa näo ja kehaga. Tõrjutust sai tänu teravale keelele alguses keskmik, tänu välimusele tõusin kooli kõige popimaks tüdrukuks ja jäingi selleks kuni kooli lõpuni. Nii popp tüdruk sai endale lubada tõrjutute eest seismistki.
Rohkem elus ei ole mul kiusamise või tõrjutusega pistmist olnud, aga need neli kooliaastat õpetasid nii mõndagi. Juba sedagi, et kui keegi ütleb, et midagi on tema jaoks ületamatult raske, siis see võibki nii olla. Ei ole mõtet üle õla plähmata: “Harju ära, maailm ongi selline, va lumehelbeke!”. Ei ole. Maailm on just selline, nagu on tema kõige nõrgem lüli. Vähemalt selle nõrgima lüli jaoks.
Võin ka öelda, et mind see teema eriti ei puuduta, sest mina tulin kiusamisest üsna terve nahaga välja, ainukeseks tõsisemaks haavaks see, et meeskonnatööd teha ei suuda ega teegi. Mälestus just nimelt rahvastepallist ja muudest sarnastest kohustuslikest mängudest. Aga kindlasti on inimesi, keda see teema puudutab palju valusamalt ja just nende arvamus on tähtis. Eriti just selles valguses, et kergemaid autismispektrihäired on üha rohkem (või siis julgetakse neist rohkem rääkida) ja just nende inimeste jaoks on osad teemad valusamad ja olulisemad. Ja tegelikult on ju ainult positiivne, kui nõrk lüli julgeb välja öelda, kui midagi ei ole tema jaoks enam okei.
Viimaseks vabandan, kui väga vasakule ära kaldusin, sest kuidagi on minust see rahvastepall muus meedias täiesti mööda läinud, su blogist loetu on esmatutvumine teemaga 🙂
Olen Triinuga üliväga ühte meelt. Ja fakt, et palliga pihtasaamine ei meeldi, et tee kellestki lumehelbekest mu meelest. See on normaalne inimlik reakstioon hirmule ja valule.
Lisaks, miks ei võiks inimkonna elu ja olemine igas mõttes kergemaks, meeldivamaks minna? Miks peab kogu aeg sihuke „oh teid õrnakesi, vot minu koolitee oli viiskümmend versta pikk, mõlemas suunas ülesmäge, käisin paljajalu, sest saapaid polnud“ attitude valitsema??
Peale selle, olen täitsa shokeeritud, et rahvaste palli siiani koolis sunnikorras mängitakse. Arvasin, et see piinamisviis vajus unustuse hõlma koos (vene) ajaga, mil mina koolis käisin (viiskümmend versta ja paljajalu, nagu mainitud =)
Mina olin koolis selline paksuke ja kehalist ei armastanud. Aga sellest olen küll hämmingus, et rahvastepallis võiks midagi kohutavat olla. Me mängisime seda vabatahtlikult õues ka. Koolis vist meeskonnad moodustati rohkem nii, et rivi jagati ühtedeks ja kahtedeks. Kindlasti sai vahel kõvemini ka pihta, aga see polnud tahtlik. Kehalise õudsed asjad olid minu jaoks hoopis muud – kõrgushüpe, kitsehüpe, köiel ronimine, kätekõverdused… Korvpallis ja jalgpallis polnud must midagi kasu, võistkonna seisukohast parem, kui see pall kuidagi minu poole ei lennanud. Rahvastepallis võid vähemalt elu eest põigelda, ja kui sa selle palli suudad kinni püüda, ei pea temaga midagi keerulist tegema, nt põrgatades teiste vahelt korvi alla põiklema vms, piisab lihtsalt viskamisest, kasvõi üle, oma kaptenile. Lapse kevadisel klassiüritusel just vaatasin nostalgiliselt, kuidas lapsed täiesti ise rahvastepalli hakkasid mängima. Unes ka ei oleks osanud selles mängus midagi halba näha. Aga eks muidugi kui on kiusajad, kes mängu kiusamiseks ära kasutavad, siis saab iga asja kohutavaks teha, iseasi, kas see tähendab, et see asi siis ära tuleb keelata.
Mälestused rahvastepallust on vähesed. Oli halb valik ja veel halvem valik, pall kinni püüda ja haiget saada või pihta saads ja ikka haiget saada. Ja no põiklemine lõpuks kasu ei toond. Kuna iseloomus puudus nii siis kui ka praegu soov rünnata, see mäng mulle ei sobinud. Asi muutus paremaks peale pehmema palli mängu toomist, mis nii palju valu enam ei teinud. Ma ei saa tegelikult aru, miks räägitakse rahvastepallist kui meeskonnatööd õpetavast mängust, teiste pallimängudega võrreldes pole siin ju koostööd ollagi. Lihtsalt 2 eri meeskonda, kuid muus osas väga individualistlik mäng.
Mängu mõte on pigem arendada ja lihvida ründamist ja mäng on oma olumuselt agressiivne.
Rahvaste palli eesmärk on teised mängijad platsilt välja pommitada, samas kui teiste tuntud pallimängude puhul tuleb palliga tabada objekti. Ehk siis rahvastepall on juba oma olemuselt vägivaldsem kui teised pallimängud. Kiirust ja koordinatsiooni arendavad ka paljud muud mängud. Mulle rahvastepall ei meeldinud, kuigi olin sportlik laps. Samas ningit traumat ka pole. Oma lapse puhul eelistaksin teisi mänge.
Mina tean, et tänasel päeval mängitakse hoopis Jahimeest. Selles loobitakse ka üksteist palliga mängust välja (mingi pehmema palliga) ja mäng käib üle välja mitte kindlatel pooltel. Ja nii palju kui mina olen näinud, siis on see alati laste lemmikmäng erinevates trennides (kus seda tihti kasutataks soendusharjutusena). Sisu järgi kõlab ka kui mingi vägivalda ja kiusamist soosiv mäng aga ma tõesti olen alati näinud lapsi seda mängu rõõmsalt mängimas.