Tänase päeva kõige kuumem teema on vist rahvastepall. Et kas see on kiusamine ja kas see tuleks koolis keelata. Ütlen ausalt, minu arvamus ei ole ilmselt objektiivne, sest rahvastepall oli minu üks lemmikmänge lapsepõlves. Ma olen samal arvamusel Romi Hasaga, kes ütles, et tema arvates aitab rahvastepall kaasa lapse kiiruse-  ja koordinatsioonitajule ning taktikalisele mõtlemisele. Ma ise lisaks täna ka tiimitöö, aga lapsena oli rahvastepall minu jaoks eelkätt lõbus sportlik mäng.

Enne kui te mind rahvastepalli palliga mängukastist välja viskate, siis ma ütlen ka, et samas ma püüan aru saada, miks kõik nii ei pruugi arvata. Kuidas saaks keegi pallimängu karta on mu esimene mõte. Ma olen ka selle palliga pihta saanud, sest ma olin üks tugevamaid mängijaid ja vastasvõistkonna taktika oli alati tugevamad kõige pealt välja “peksta” ja siis nõrgemate, kes palli püüda ei julgenud, välja viskamine oli juba kindel tee võiduni. Ma ise tegin ka nii. Puhas mängutaktika. Mis seal karta? Räägib inimene, kes kardab šampanja korke ja õhupalle.

Niisiis kuidas saab palli karta? Kui me pidime poistega koos mängima, siis ma kartsin ka. Okei, ma olin osav eest ära põrkaja, aga poiste palli väga püüda ei tahtnud ja sellega pihta ka ei tahtnud saada, sest äkki nad löövad nii kõvasti, et saab haiget. Krt, mõnikord vist sai ikka ka. Aga tüdrukute mängus ma ei näinud kunagi sellist “peksan sind palliga, sest sa ei näidanud mulle mata kontrolltöö ajal vastuseid ette”. Mitte et ma arvaks, et poisid ka nii arvasid, praegu lihtsalt lõi pähe. Poisid  olid tugevamad.  Tahtsid näidata. Esineda. Tüdrukutega mäng oli megalahe! Minu jaoks. Mul on rahvastepallist vaid lahedad mälestused. See oli osake minu lapsepõlvest. Me mängisime rahvastepalli ka vabal ajal, peale kooli. Kogunesime koolihoovi ja kuna nutiseadmeid polnud, siis pidime me loominguliselt lähenema oma koolivälisele vabale ajale. Trihvaa, luurekas, rahvastepall ja mõned muud (palli)mängud kuulusid meie mängude varasalve.

Üks osa minust tahaks siinkohal öelda, et kuulge, lõpetage ometi lollus. Jätke rahvastepall rahule, Romi Hasa ütles ka tabavalt, et kas elu pole üleüldiselt üks suur rahvastepall, aga teine osa minust jääb mõtlema selle koolikiusamise peale. Mul oli just klassikokkutulek. 20 aastat hiljem. Me arutasime kiusamise üle. Kas me kiusasime kedagi? Kas meil oli pahatahtlikku kiusamist? Koos jõudsime me arusaamale, et see niisama poiste ja tüdrukute omavaheline norimine polnud kiusamine, vaid pubekate  suhtlus. Samas, võib olla mõni mu klassikaaslane tahab teisiti väita? Võib olla minu väljaütlemised võisid kellelegi trauma tekitada. Ma ei tea seda 100%. Kes minuga ühes koolis/klassis käinutest julgeb arvamust avaldada?

Btw,  ka mu kõverate jalgade ja suurte hammaste üle on piisavalt nalja heidetud, aga ma ei osanud seda kunagi võtta kiusamisena (kas see tänapäeva mõistes oli seda siiski?) Ma vist olen terve elu olnud kas ebaadekvaatselt enesekindel või piisavalt juhm, et mitte aru saada. Või oma nohiklikul moel piisavalt popp, et see oligi vaid lõõpimine? Mul on meeles algklassidest kui poisid mind lillade (välismaa!) dressipükste pärast narrisid “ahv, gorilla, p***e lilla”, tänapäeva mõistes see oleks ilmselge vaimne kiusamine , aga ma ei pannud seda tähelegi, sest juba järgmisel hetkel mängisime me nende samade poistega trihvaad ja ka rahvastepalli. Kehalise kasvatuse tunni väliselt ei olnud nad üldse nii agressiivsed ja tüdrukute suhtes vaenulikud. Lihtsalt koolis oli vaja näidata teistele.

Oot, mis ma nüüd tahtsingi öelda? Ah jaa. Ühesõnaga, mina oma kogemusest ei saa öelda, et keegi oleks osanud rahvastepalli kiusamise vahendina võtta, ma ei tuleks selle pealegi, et see on “nõrgemate tümitamine” sest kiusamist sellisel kujul nagu nüüd räägitakse, ei eksisteerinud. Mul ei ole (veel) kokkupuuteid tänapäeva kooliga aga ma olen aru saanud, et kiusamine on koolilastele/laste seas suur probleem ja siis ma võin küll mõista, et rahvastepall võib nö ohtlik olla osadele nõrgematele, kiusatavatele. Ma saan sellest aru, aga mina oma ajuga olen ikka seal Romi Hasaga ühes paadis, et elu ongi üks rahvastepall. Teate kui palju muid asju, minu arvates võiks ka ära keelata, sest need kiusavad mind igapäevaelus? Ma võiksingi jääda neid loetlema, aga keegi ei keela neid ära, sest…elu.

Minule rahvastepall mingit traumat ei jätnud.

Kas rahvastepall võiks olla valikuline? Et kui tunned, et oled nõrk, siis ei pea seda kaasa tegema. Minu küsimus on siit on kohe, et kui palju meie lapsed üldse liiguvad? Rahvastepall on (minu jaoks) ideaalne meeskonnatöö harjutus, mis arendab juba ülalnimetatud liikuvust, paindlikkust ja koordinatsiooni.  Kui mõelda tagasi oma kooliaja peale, siis ma tean, raske uskuda mind vaadates, aga ma olen olnud hästi liikuv ja sportlik, rahvaste pall oli 35428700 korda etem kui ümber koolimaja jooks või korvpall, aga ma pidin need asjad ka kaasa tegema, sest kedagi ei huvitanud, et ma nendes kehv olin. Ma olin kehv ka kunstiõpetuses, matemaatikas ja füüsikas. Keegi ei andnud mulle valikut. Ma saan natukene selle teema mõttest ja murekohast aru, aga ikkagi jääb mu pähe kummitama mõte, et aga mis siis järgmiseks. Kaugele me keelamiste ja laste kaitsmisega läheme? Millised on sellise (vabandust kulunud väljendi pärast) “lumehelbekeste kasvatamise” tegelikud tagajärjed?