minu imelised aastad

Kuidas “rahumeelse vanemluse” väljakutse mu pere juba esimese kahe päevaga närvi ajas

/ / Leave a comment

Ilmselt ebapopulaarne arvamus, aga ma ei saa igasugustest rahumeelse vanemluse/partnerluse/parema mina/parema enesemõistmise koolitustelt kasu. Mul on probleem. Ma tahan probleemile lahendust. Ma ei saa seda. Ma saan teooria, millega mul pole mitte midagi peale hakata.

Ma olen teoorias megatugev. Ma võiksin ise neid koolitusi teha. Praktika on hoopis teine teema. Nagu mis kasu on mulle soovitusest “sa pead jääma rahulikuks, sa pead oskama oma emotsioone reguleerida” kui ma tean seda ise ka. Mul on vaja teada, kuidas seda teha, sest ma ei oska seda teha.

Diplomeeritud lapsepeksja…vabandust…teadlik vanem

/ Eveliis / 3 Comments

Minu jaoks on olemas kolme tüüpi emasid (ja isasid). Esimesed on need, kes laste saamisega muutuvad emaks. Sellised elavad entsüklopeediad, kes teavad lastekasvatusest kõike, kellel on iga probleemi jaoks lahendus, kel on kodus olemas kõik võimalikud rohud, igaks elujuhtumiks,  kes on lihtsalt oma olekult ja välimuselt emad. Ma ei oska seda täpselt sõnadesse panna, aga ma tunnen Ema kaugelt ära. Ei, ma ei halvusta, emaks olemine on maailma kõige ilusam asi (jah, ilma irooniata), aga mõni on kohe rohkem Ema.  Halvimal juhul on nad ka Helikopter-Emad (Isad). Võimalik, et see on lausa eraldi tüüp, aga ma panen nad ikkagi ühte patta kõik.

Teine tüüp on nooruslik ja lahe, mitte vanuselt, vaid oma olekult. Sellised, kes ka võtavad lastekasvatust väga tõsiselt, aga suudavad seal juures olla kuidagi coolid. Kannavad Marati hoodie´sid või käivad twerk-trennis, aga on ikka ka esimesed, kes lasteaia heategevusmüügi jaoks küpsiseid kaunistavad. Ja otseloomulikult teevad seda hästi.

Kolmas tüüp on minusugused emad. Sellised, kes ei ole otseselt emaks sündinud ja annavad lihtsalt oma parima, et hakkama saada. Et ise ellu jääda ja et laps ellu jääks. Okei, viimane pool on muidugi jälle liialdus, aga ausalt vähemalt beebiea samal ajal kui head vanemad käisid beebidega muusikaringis, ujumas, võimlemas, kunstiringis, püüdsin mina vaid olukorraga hakkama saada nii, et ma beebit maha ei pillaks kogemata. Ei pillanud muideks!  Kuigi ma leian ikka veel, et ma ei tea lastekasvatusest midagi ja esimese tüübi emad pööritavad silmi kui ma ütlen, et  mul ei ole kodus olemas rohtusid igaks olukorraks (kuigi nüüd vist peaks kui kõik apteegid kinni pannakse!), et ma ei armasta lapsega mängida (mis minu jaoks ei võrdu lapsega mitte tegelemisega) ja et ma olen lapse peale karjunud ning nagu me kõik teame, oma last ka “peksnud”, tunnen ma täna, et ma olen tunduvalt teadlikum.  Ja häbenen veel vähem oma tundeid välja näidata ka blogis, isegi neid negatiivseid, sest tagajärjed sellele ei ole üldsegi mitte pahad (siira õeluse jätame välja).

Jah, lapsesuu, kes on avalik blogija, peaks mõnikord mõned asjad enda teada jätma, aga teate selle blogimisega on selline värk, et kirjutad emotsiooni endast välja ja kergem hakkab. Muidu läheks ehk veel last peksma. Isegi kommentaaride lugemine on omamoodi teraapia, loed ka neid negatiivseid, mis kirjutavad, et “minusugused” ei oleks tohtinud üldse last saada ja mõtled, et effjuu, mida te ka teate, ning loed neid toetavaid ning tunned, et oih, aga võib olla ei olegi ma ainus, kel on olnud probleemid. Täna julgen ma ka öelda, et meil ei oleks ühtegi probleemi olnud (peale une) kui me oleks lasknud lapsel teha, mida ta ise tahab. Marek vahepeal heidab mulle ette, et Ida kasvab nagu sõjakoolis (ma ei ole sellega nõus!) ja  kuigi ma ise olen ka natuke selline Pipi Pikksukk, siis mingid reeglid ja normid peavad siiski olema. Mulle ei meeldi ja ei sobi lapsed, kel lastakse kõik teha, sest 1) siis ta on vait 2) mul ei ole jõudu vaielda 3) ta on ainus laps 4)  mul on liiga palju lapsi 5) ta on lahutatud vanemate laps, loetelu võiks jätkuda. Ma julgen täna öelda, et halvasti käituvate laste taga on tihti vanemate viitsimatus, saamatus või teadmatus.

Nii me jõuamegi sinna, et tänaseks oleme me tänu “murelikule blogilugejale” läbi käinud vanemlusprogrammi “Imelised aastad”. Aitäh sulle selle eest, aga tead, teinekord kui jälle muret tunned, siis kirjuta mulle otse, kohe meili peale ja oma nimega, kasvõi ähvardusega, et muidu ma annan teist lastekaitsele teada, sest ausalt natuke nadi tunne on küll kui sind ootamatult “probleemseks pereks” peetakse. Saab ka teisiti. Aga ma jätkan oma emotsioonide jagamist, sest tänu sellele programmile ma ei häbene seda enam, et minu üks suurimaid väljakutseid on vanemaks olemise juures ise rahulikuks jäämine ning ootuste vähendamine (st arusaamine, et mul on kodus laps, kes alles õpib aru saama, mis on õige/vale/lubatud/oodatud). Ma jagan oma edusamme ja muresid, sest ma loodan päriselt, et nendest on kasu ka teistele vanematele, kes on selles “minusuguste vanemate grupis”. Midagi teevad õigesti, midagi valesti, tunnevad end aegajalt läbikukkujana ning on mures, et aga miks kõik teised emad nii hästi hakkama saavad. Ma tahaksin julgustada neid minusuguseid vanemaid tegema koostööd oma piirkonna lastekaitsetöötajatega ja saama lahti hirmust, et kui paluda nõu, siis järgmise sammuna tuleb suur koll ja võtab lapsed ära. Ajad on õnneks muutunud. Aga kui lastekaitsetöötaja tundub ikka suur koll, siis www.tarkvanem.ee on selline koht, kust ise infot saab otsida. Ka vanemlusprogrammi kohta.

Ma ei saa öelda, et kogu see koolitus on midagi sellist, mis minust (ja teistest minusugustest) automaatselt hea ja targa vanema teeb, ma ei saa öelda, et mulle kogu programm meeldis, ma ei saa öelda, et ma ka peale 40 akadeemilist tundi kõiki neid õpetusi kasutama hakkan ning olen muutunud rahulikumaks, aga ma saan öelda, et ma vähemalt püüan. Minu jaoks oli selle programmi suurim kasutegur see, et ma nägin ka teiste perede väljakutseid, et me julgesime oma muresid ja mõtteid jagada ning omavahel üksteisele ilma halvustamise või etteheitmiseta nõuandeid anda. Kas neid keegi ka järgib, see on igaühe enda otsus. Hästi palju on programmis basic asju ja mõnikord tundus, et issand jumal no kui rumalad me olema peame, et sellist asja nämmutame, aga kas ei ole nii, et need kõik lihtsamad ja elementaarsemad asjad ongi need, mis kipuvad meelest ära minema, ent on tegelikult kõige paremini toimivad?

5

Mina isiklikult võtsin koolituselt kaasa kaks kõige lihtsamat soovitust. Tunnusta ja julgusta! Paljude omavanuste inimestega rääkides olen ma hästi palju kuulnud seda, et vanemad ei ole tunnustanud. Ikka on ootused kõrged ja midagi pole piisavalt hea või kui ongi hea, siis alati saab ju paremini. Ma tee nüüd jälle natuke emmele liiga (sry! sest kuigi ka see “minusuguse tüübi ema”, siis mina ei oskaks endale paremat ema tahta, kui ema on eeskujuks, siis mis saab veel olla parem tõendus sellest, et ema on midagi hästi ja õigesti teinud?) ja ütlen, et tegelikult ega ma ei mäleta küll, et mind kunagi eriti kiidetud oleks. Alati sai paremini, alati oodati rohkem. “Sust oleks võinud vähemalt suursaadik tulla,” ohkas ta kui minust vaid norra keele filoloog sai.  “Ära muretse, et vaid 80 punkti said eksamil,” lohutas ta kunagi õde. “Liisul, läks ka kehvasti!” 1) 80 punkti 100st ei ole just kehva ja 2) ma sain 98 punkti 100st tol eksamil.  Tunnustamine ja kiitmine ei ole meie peres loomulik olnud. See on üks asi, mida mina väga teadlikult vanemana nüüd ise teen, sest ma näen juba Ida pealt kui hästi see töötab. Ja mitte niisama, et “tubli laps”, vaid “tubli laps, sest...”

Kolm olulist asja, mis ma õppisin (tegelikult ju teadsin ka, aga no ei kasutanud ju  nii nagu võiks või peaks): Väljenda oma positiivseid tundeid.
  • ma hoolin sinust väga
  • ma armastan sind (kas te teate, et see lause on minu jaoks olnud eesti keeles kõige raskem lause?)
  • ma olen sinu üle rõõmus ja uhke
  • ma olen sinuga koos õnnelik
Ole kiitmisel konkreetne:
  • sa oskad seda nii hästi
  • mulle meeldib, kuidas sa…
  • sa oled tõesti hea sõber – vaata, kuidas sa…
  • sa näed väga kena välja
Tunnusta lapse pingutusi või saavutusi:
  • sa nägid tõesti palju vaeva
  • ma nägin, et sa püüdsid
  • sa võid enda üle uhkust tunda, sest…

Julgustamine on teine asi, mis tihti ei kipu loomulikult tulema. Lihtsam on ise ära teha või siis tänitada, võrrelda, liialdada, ähvardada. Kõik see, mida ei tohiks öelda, tuleb loomulikumalt, me ei mõtle selle peale, et kõik see võib lapse enesehinnangut kahjustada:

  • ära halvusta – sa käitud nagu tita
  • ära sildista – sa oled laisk
  • ära võrdle oma last teistega (käsi püsti, kelle lapsepõlv on möödunud kuuldes võrdlusi?)
  • ära liialda ja üldista – alati sa, sinust ei saa kunagi
  • ära pilka lapse vanust – kui sa ükskord suureks saad
  • ära ole sarkastiline (püha jumal, kui raske on seda tagasi hoida!)
  • ära tekita lapses süütunnet – sa ajad mu hauda, vaata mu halle juukseid
  • ära ennusta ette – sinust ei saa kunagi, sinust kasvab, ühel päeval sa kahetsed…
Jah, on küll lihtsad asjad, aga Robert Fulghumi raamatut “Kõik mis ma tegelikult teadma pean, omandasin ma lasteaias” olete lugenud? Ebaharilikud mõtted harilikest asjadest.

Jaga kõike. Mängi ausat mängu. Ära löö inimesi. Pane asjad tagasi sinna, kust sa nad võtsid. Korista enda järelt. Ära võta asju, mis ei kuulu sulle. Kui oled kellelegi haiget teinud, siis palu andeks. Pese käsi enne söömist. Tõmba WC-s vett. Soojad küpsised ja külm piim on head asjad. Ela tasakaalustatud elu – iga päev õpi ja mõtle ja joonista ja maali ja laula ja tantsi ja mängi ja tööta natuke. Tee igal pärastlõunal uinak. Kui sa lähed välja maailma, siis ole liikluses ettevaatlik, hoia kellegi käest kinni ja hoidu kellegi ligidale. Märka imesid. Ära unusta väikest seemet lillepotis: juured lähevad allapoole ja taim kasvab ülespoole ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas või miks, kuid me kõik oleme sellised. Kuldkalad ja hamstrid ja valged hiired ja isegi väike potilille taim – kõik nad surevad. Ka meie sureme. Ja siis ära unusta esimest sõna, mille sa selgeks said – tähtsaimat sõna – VAATA.

Võta ükskõik missugune neist teemadest ja ekstrapoleeri see täiskasvanute mõistetesse ja rakenda seda oma pereelus või töös või valitsemises või maailmas ning see kehtib õigesti ja selgelt ja kindlalt /…/Ja siiski on tõsi, ükskõik kui vana sa ka oled – kui sa lähed välja maailma, siis hoia kellegi käest kinni ja hoidu ta ligidale.

Täpselt nii on ka “Imelised aastad” vanelusprogrammiga. Selle lihtsa koolituse võib ekstrapoleerida täiskasvanute mõistetesse, panna sellele pealkirjaks “Pööra tööelus negatiivne positiivseks”  ja küsida selle eest 268 eurot (4,6 AT eest), aga selle koolituse võib endale muuta ka tööriistakohvriks, mida saab edukalt kasutada ka mujal kui vaid kodus;) Oluline on lihtsalt aru saada, et ükski koolitus – “sunniviisiline” või tasuline ei anna meile kala, vaid õnge.

Diplomiga teadlik vanem on rääkinud. Ja jätab endale meelde, et programmi mõju säilitamiseks tuleb tagada tehnikate järjekindel kasutamine ka pärast programmi lõppu:
  • Tunnistame, et on normaalne, et nii lapsed kui vanemad teevad vahel vigu.
  • Kaasame võimalusel toetava partneri, korraldame regulaarseid perekoosolekuid.
  •  Vaatame meenutuseks vanemateraamatut ning jaotatud materjale. Vahel, kui on raske, võib aidata raamatu avamine suvalisest kohast J
  •  Võime korraldada ka lastega kodus rollimänge, et läbi harjutada erinevaid elulisi olukordi.
  •  Kui on mõni teema, mis on eriti oluline meeles pidada, paneme endale selle kohta meenutuse nutitelefoni, kalendrisse või kleepsuga külmkapile või uksele.
  • Taastame regulaarselt ka oma akusid. Autasustame end vanemaks olemise eest vähemalt 1 x nädalas. Võimalusel lubame endale lapsevabasid õhtuid… ja/või öid.
  • Peame meeles, et muutuma ei pea esimesena laps, vaid pigem meie ise. Võib vabalt asendada sõna „laps“ sõnaga „teine lapsevanem“.
_UCA6036

Headeks vanemateks saamise koolitus ehk lõpp on lähedal ehk kuidas ma oma abikaasa kalendri alusel seksima panen

/ Eveliis / 1 Comment

Hoolimata (võimalikust) intrigeerivast pealkirjast pean ma teile (võib olla) pettumuse valmistama. Detailset infot ja palastuvaid kehasid rohkem kui ma juba Instagramis olen näidanud, te siin postituses (kahjuks?) ei näe. Intrigeeriva pealkirja taga on hoopis argisem, ent võib olla siiski kõige olulisem osa meie elust.

Lapse kasvatamine ja vanemaks olemine.

Neli kuud oleme me Mareki ja teiste paaridega käinud koolitusel, kuidas saada paremaks vanemaks ning olgugi, et ma tahaks öelda, et see ei ole mulle andnud ühtegi konkreetset tööriista lapse kasvatamiseks, sest lapsed ja vanemad ei ole ühesugused, siis saan ma ise ka aru et tegelikult ei vastaks see tõele. Neli kuud on piisavalt pikk aeg, et saada aru, kus probleem on ja ise hakata sellega tegelema, nõuannete järgi, mida koolitus on meile andnud. Samas ka liiga lühike aeg, sest teate ju küll, eestlane ei saa alguses vedama ja pärast pidama. Muidugi ei ole sellest grupist saanud südamesõpru, ent nüüd kui jäänud on veel kaks korda, on kõigil küsimus, et aga kuidas edasi, mida me “justkui maast leitud” kolme tunniga igal neljapäeval tegema hakkame. Kellega oma muredest, edusammudest, mõtetest rääkida, kellega kogu seda infot jagada? See koolitus on omamoodi olnud nagu AA koosolek ja psühholoogi juures käimine. Räägid välja oma mõtted, ideed, mured ja väljakutsed ning tunned, et (erinevalt internetist) ei halvusta sind keegi, vaid sa saad ideid, mida proovida.

Näiteid elust enesest.

Ma olen see vanem, kes plahvatab ja ütleb, et kui sa nii ei tee, siis…Aga seda “siis” ei juhtu pea kunagi, sest kas oskab Ida kenasti vabandada ja lubada, et enam ei tee või ei ole mul endal südant lubatud “siis” täide viia. Koolitusel oleme me viimased kaks nädalat just loomulikest ja loogilistest tagajärgedest rääkinud. Meil ei ole olnud põhjust Idaga rakendada ühtegi õpitud tööriista, sest ta on tõesti olnud imeliselt käituv laps viimasel ajal. Kuni täna mängiti mulle see koolitusel nähtud situatsioon kätte. Ida keeldus lasteaias selga panemast minu poolt kaasa võetud riideid ja kui mul koju minekuks on suhteliselt ükskõik isegi kui ta paljas peaks olema, siis üritusele minnes, kus ma arvasin, et meid ootab ka natuke väljas olemist, peab ta end siiski riidesse panema. Fashionistale ei sobinud mu valik (ma sain ise ka aru, et polnud parim valik kui neid asju koos nägin, aga polnud ka midagi hullu ning ega midagi enam muuta ka poleks saanud) ja ta hakkas väga valjult ja agressiivselt oma arvamust väljendama. Igal muul hetkel oleks ma talle öelnud, et pekki küll, ma lähen minema ja jätnud ta sinna üksinda nutma (jaajaa, ma juba tean, et nii ei tohi, aga kui te olete vanemad, siis te mõistate ju mind ka?), aga nüüd panin ma oma aju tööle, sisendasin endale, et ei, Eveliis, sa ei ärritu ning sa mõtled, mida sa õppinud oled. Rahunemise tool! Mitte karistus ega nurka panek, vaid hetk rahunemiseks. Tooli ei olnud meil käepärast võtta ja nii viisin ma Ida koridori rahunema. Ütlesin, et kümme minutit ja me proovime uuesti, kas saame riidesse. Rahulikult, ilma jonnita. Uskuge mind, see ei olnud lihtne, aga ma pean tunnustama nii Idat, kes tõesti suutis lõpuks rahuneda, sest keegi ei teinud ta etendusest välja ja ta sai aru, et me ei liigu sealt enne ku ita on rahunenud, kui ennast, kes ma hoolimata oma depressiooni tagasilöögist ning madalseisust hoolimata, suutsin jääda täiesti adekvaatseks ja rahulikuks vanemaks. Ilma ähvardusteta. Mida ma niikuinii 90% ajast (ehk välja arvatud poes) ei rakenda.

Kuidas see kõik seksiga seotud on?

Ega tegelikult ei olegi. Rohkem kui, et see grupp ja koolitus on pannud meid kuidagi avanema, me julgeme rääkida ausalt oma probleemidest ja väljakutsetest ning kui viimane kord paluti meil valida üks idee, mida nädala jooksul rakendada, siis 99% meist mõtles lapsele, vaid üks isa ütles, et nende nädala mõte on enda eest hoolitsemine.Me hakkasime kõik naerma, aga olgem ausad, me kõik saime ka aru, mida ta silmas pidas. Ei, mitte (vaid)seksi, aga just nimelt ka aega iseendale. Kui paljud asjad saavad alguse lapsega koos mängimisest, siis palju mängib rolli ka see, kas meie enda “tass on täis”. Sellest lausest kõik alguse saigi. Selgus, et www.tarkvanem.ee  on just sellise kampaaniaga välja tulnud.Et “tass oleks täis”. Keegi meie grupist oli veel kuulnud, et ühes raadiosaates oli räägitud sellest kui oluline on lapsevaemana leida aega seksi  jaoks ja kui keeruline see võib olla (tell me about it! Ida magab ikka veel meie vahel!) ning kui kuidagi teisiti ei osata, siis tulebki kalendrisse kirja panna kuupäevad ja kellaajad, millal seksida. Me muidugi jõudsime kaugemale mõelda, et kas sellesse peab siis ka suhtuma nagu kohustusse, et no kui ikka üldse ei taha (ka ilma peavalu või väsimuseta;), kas siis ka peab, aga see selleks. Eks see on iga pere enda välja nuputada.

Me võime küll olla täiskasvanud, kelle elus seks on ilmselt üks üsna oluline osa, kuid uskuge mind, see teemakäsitlus tekitas elevust nagu oleks läinud ajas tagasi 9. klassi terviseõpetuse tundi. Marekit ei olnud seekord kaasas ning ma lubasin, et noh ma lähen siis nüüd koju ja ütlen, et sellenädalane kodutöö on panna kalendrisse kirja kuupäevad, millal seksitakse ning siis seda järgmine kord analüüsida grupiga – kas läks hästi või halvasti. Me läksime üsna avameelseks ja see minu meelest näitaski, et koolitusel on mingi sügavam mõte. Avada tavaline kinnine eestlane ning teha meile selgeks, et ka meie oleme olulised, mitte vaid meie lapsed. Tõstke käed, kes on lapsevanemaks saades mõelnud rohkem enda kui lapse peale. Mhm, seda ma arvasin. Meist saavad vanemad, kes oma “tassi” peale ei mõtle. Koolituse lõppedes mõtlesin ma (ja lubasin teisele) et kasvõi nalja pärast panen ma sellise kalendri üles, lihtsalt et näha Mareki reaktsiooni.

Koju jõudes ootas mind nagu teema edasiarendusena pakike Pesubutiikilt. Ma tegin paar spontaanset videot, et seda ka oma jälgijatega ka jagada, et neid mõjutada, teate küll. Luban aga vahemärkusena, et pesusõltlasena, ma teile niisama jama pähe määrima ei hakkaks. Ühesõnaga tegin siis paar videot ja näitasin neid Marekile, et kas ikka on sünnis ja mis tema arvab. Marek skrollis videosid ja pilte edasi-tagasi ning ütles, et paganama ahvatlevad fotod. Samal ajal istusin mina tema kõrval kandes seda pesu, mida ta mu telefonis skrollis. Ma siis tuletasin talle meelde, et noh nii muuseas, ei tea kas sa märkasid, et seesama komplekt istub live´s su kõrval.

Kuida õhtu lõppes jäägu meie teada.

Vot nii võib ka minna “headeks vanemateks saamise koolitusel”, et tunnedki, et see siin on sinu tugigrupp, kus me kõik oleme inimesed ja vanemad, kes ei häbene rääkida kõigest, sest eesmärk on üks. Olla hea vanem ja hoida oma tass täis.

Kas mina olen vannitoas nutnud?

/ Eveliis / 22 Comments

Kirgi kütval teemal ei olnud küll plaanis oma arvamust avaldada, aga siis juhtus tänane hommik ja ma tundsin, et tahan oma vaatevinklist kirjutada. Loodetavasti ei too see jälle lastekaitset kaasa, sest jumal teab, ma tõesti ei ole aasta ema kandidaat, aga mitte kedagi ei armasta ma maailmas rohkem kui oma last, mis sellest, et ta mind aeg ajalt ajab nii hulluks, et ma ei taha mitte vaid vannitoa põrandal nutta vaid karjuda, asju loopida ning päriselt tunnen, et oi kus annaks kere peale.

Veidike teemast kõrvale kaldudes, siis teatavasti olen ma muldvana ja kasvanud üles ajal, kus lapsi tohtis rihma ja vitsaga kasvatada. Me oleme sel teemal Marekiga palju arutlenud. Mitte et me tahaks leida poolt ja vastu argumente, et kas siis tohiks vihahoos Idale kere peale anda, vaid meil on erinev arusaam tollest iidvanast kasvatusest. Marek väidab, et tema lapsepõlve pigem karm kord ja ka karistamine on talle mõjunud hästi, et ilma selleta ei oleks ta nii kaugele jõudnud oma elus. Mina jällegi ei saa sellest aru. Mind ei ole lapsena kunagi karistatud ja pigem on mind alati (ära)hellitatud, poputatud ja nagu s…a pilpa peal hoitud. Ometigi olen ka mina enda arvates üsna kaugele jõudnud ja saavutanud piisavalt, mille üle uhkust tunda.

Ma ei kujutaks ettegi, et ma oma last füüsiliselt karistaks või et sel võiks olla mõni positiivne tagajärg, kuigi mõnikord löövad lained nii üle pea, et tahaks. Ausalt. (Kallis ajakirjanik Dagmar, ära näe siin jälle võimalust kirjutada mõni arvamuslugu, et mu laps on ohus, sest ma olen agressiivne või ohtlik oma lapsele, ise väärkoheldud lapsepõlves või praeguses suhtes.) Ma tahan öelda, et kui mul lained üle pea on löönud ja löövad, siis ma ei ole mitte vaid (vannitoas) nutnud, vaid ma olen väljas maja ees lausa karjunud, täiest kõrist, et oma emotsioonid välja lasta, ma olen peksnud jalaga puupakku, lihtsalt selleks, et end välja elada. Ma olen keskmisest rohkem emotsionaalselt üles köetud naine ja kui küsida, kas minusugused tohiks üldse lapsi saada, siis te ju teate, et ma ei ole üldse lapsi tahtnud, sest ma tunnen ennast ja oma mugavust ning piire. Õnneks arvas elu teisiti ja andis mulle võimaluse siiski emaks saada. Ma ütlen õnneks, sest kuigi ma ikka veel mõnikord maadlen tundega, et olen emana nii läbikukkunud, tunnen ma teisel hetkel, et midagi ma ikkagi teen ka õigesti kui need kaks väikest kätt ümber kaela tulevad ja sosistavad, et ma olen maailma parim emme. Ilusamat lauset ei ole maailmas välja mõeldud.

Aga ma olen nutnud ja röökinud ja tundnud meeleheidet, sest ma olen olnud väsinud, kurnatud, segaduses, hirmul, depressioonis, mures, omadega puntras. Ma olen end vannituppa lukustanud, sest ma ei ole lihtsalt hakkama saanud magamatuse ja väsimusega. Te ei kujuta ette, kuidas mind on hulluks ajanud need inimesed, kes on öelnud, et ma ei saa aru, mis see beebiiga siis nii keerulist on või kuidas sa ei saa hakkama ühe lapsega, aga kõik lapsed ei ole tõesti ühesugused. Te ju teate, et Ida vihkas magamist. Peaaegu kolm aastat magamatust teeb oma töö. Praegu ma vaatan tagant järele ja mõtlen, et kindlasti ei olnud Ida ületamatult keeruline laps beebina, lihtsalt magamatus võimendas kõiki teisi probleeme ka. Ma mäletan kui ma istusin maja ees kiiktoolis, Ida oli lõpuks magama jäänud ning mu ema helistas mulle, et ta tuleb võtab Ida paariks päevaks enda juurde. Marek oli talle salaja helistanud, et Eveliis on väsinud. Ta ise oli ka väsinud, ent ometi leidis ta jõudu näha ka minu väsimust, mina tema oma ei näinud enam. Ma hakkasin südamest nutma, sest mitte midagi ei oleks mind tol hetkel rohkem suutnud rõõmustada kui see, et ma saan olla paar päeva ilma beebikisata. Süümepiinade (mis ema ma olen, et hakkama ei saa, teised ju saavad!) ja rõõmu (issand, ma saan kaks päeva vaikuses olla!) virrvarris pakisin ma Ida asjad emmele kaasa ning nende lahkudes nutsin natuke veel salaja omaette.

Hiljem olen ma röökinud, karjunud, nutnud, öelnud asju, mida üks ema ei tohiks öelda ning saadetud seepärast ka “headeks vanemateks saamise koolitusele”. Ma ei saa öelda, et see koolitus oleks meie pereelu muutnud idüllilisemaks, sest me oleme nüüd targad vanemad, pigem on see isegi toonud kaasa teatavat laadi pingeid, sest milline mees tahab, et teda sunniviisiliselt koolitusele veetakse, aga samas on see pannud mind iseendaga töötama. Ma saan tunduvalt paremini aru, kust tekivad jonni- ja vihahood, ma püüan mõelda rohkem nagu laps ning olla ise rohkem täiskasvanu, kuid me ju keegi ei arva, et elu on nüüd nagu õpikus ja iga asi laheneb ilma plahvatuseta. Ida on nii suur juba, et ta saab väga hästi aru kui midagi on valesti, kuid ikka veel piisavalt väike, et tõlgendada asju omamoodi. Näiteks kuulis ta mind ja Marekit hiljuti pealt tülitsemas ning oli pärast hüsteerias, et emme ja issi lähevad lahku. Tegelikult tülitsesime me täiesti suvalisel teemal, aga piisavalt rumalalt lapse kuuldes.  Ma ei taha lapsele välja näidata oma negatiivseid emotsioone rohkem. Ma mäletan, kuidas ta pidi kolme-aastaselt lohutama depressioonis ema, rohkem ei taha ma oma muresid tema väikestele õlgadele panna. Nii palju on koolitus pannud mind endaga töötama ja end distsiplineerima.

Mu reede oli äärmiselt must ja lõi mind nii rivist välja, et ma oleksin tahtnud vaid nutta, aga ma keeldusin seda tegemast Ida ees. Me toimetasime oma toimetusi, tegime süüa, vaatsime multikaid ja alles siis kui Ida jäi magama, elasin ma enda emotsioonid välja. Isegi ei läinud vannituppa, vaid trihnusin (nagu vanaema ütleb) omaette vaikselt diivanil. Terve nädalavahetuse olin ma lapse pärast tugev ja hoidsin end tagasi, emotsioonid purskasid pisaratena välja uuesti siis kui Marek eile õhtul koju tuli ja ma talle oma muresid kurtsin. “Miks sa nutad?” küsis Ida. Ma ju ütlesin, et ta paneb kõike tähele, isegi kui ta ei ole samas ruumis, kus meie. Ma pühkisin pisarad, valetasin talle, et auto pärast korraks ja  me toimetasime edasi nagu poleks mitte midagi juhtunud.

Kuni saabus täna hommik. Kõik oli idülliline. Brutselee oli toonud järjekordse kirja, Ida pani end kenasti riidesse, Marek ei olnud hiljaks jäämas ja mina tundsin, et kohe kui nad lahkuvad saan ma end natukeseks diivanile kerra visata ning mõnda tobedat seriaali vaadata. Ootamatult tekkis aga Idal viha oma seeliku vastu, mis talvepükste sisse ei mahtunud ja draama algas. Ma tuletasin meelde kõiki koolitusel õpetatud nippe, kuidas rahustada last, kes on läinud endast välja kiiremini kui mu aju mõelda suudab ning kes röögib, ei lase end aidata ning minu küsimuse peale, kas jonn aitab lahendada probleemi vihastab mu peale ning karjub, et ma narrin teda. Te ei kujuta ette kui rahulikult ma rääkisin, te ei kujuta ette kui rahulik ma olin, ma olin enda üle isegi uhke kuniks ma plahvatasin ja karjuma hakkasin. Täpselt sel hetkel astus tuppa Marek. Ja ma tundsin, kuidas lained jälle üle pea lõid. Mul oli häbi, ma olin pahane, samas vihane, ma pomisesin midagi “enda kaitseks” ja õigustasin ennast ning tundsin, et tahaks lihtsalt minema joosta. Kuhugi kaugele kaugele kaugele. Ära. Ma hakkasin nutma. Ehmatasin lapse ära.  Kui Ida riidesse sai, kallistasime me teineteist nagu homset päeva ei oleks. Jällegi tundsin ma end läbikukkujana. Minu plahvatuse taga olid ju ka hoopis minu enda üldse mitte lapsega seotud mured. Saatsin pere uksest välja ja lihtsalt nutsin. Kõvasti ja omaette.

Ma ei taha jätta muljet, et elu ja lapsed on nii raske, et ilma nutmata ei saa, kuid mul on hea meel, et inimesed julgevad ausalt rääkida ka emaduse pahupoolest. Suhkrut ja jahu ja maasikavahtu on emaks olemises vaikimisi ääretult palju, sellest on tore lugeda ja kuulda teiste emotsioone ning ise seda ka kogeda, kuid pahupoolt ei pea ka varjama ega häbenema. Tore, et on inimesi, kes räägivad, ausalt ja avameelselt. See annab tuge. Teistele emadele, kes (vannitoa põrandal) nutavad.

Headeks vanemateks saamise koolitus: järeldus #1

/ Eveliis / 6 Comments

Vaadates Ida varasemate sünnipäevade pilte ja tegeledes mingil määral “headeks vanemateks saamise koolituse” kodutööga jõudsin ma tõdemuseni, et mind ei ole oma lapse jaoks kuus aastat olemas olnud. Kui ta oli vastsündinu olime me ametis restoraniga, vahet ei ole kui hästi või halvasti me sellega hakkama saime, aga fakt on see, et meil oli kaks beebit, mõlemad ühepalju tähtsad. Olgem ausad, me natuke panustasime restoranile ka rohkem, sest esiteks säästud ja teiseks ega me kumbki ei osanud beebiga kodus olla.

1

Ma olen varem ka julgenud tunnistada, et esimesed eluaastad olid Idaga rasked. Ei olnud ainult roosamanna ja ei olnud vaid naer ja kilked, oli palju magamata öid ja nuttu, aga nii nagu mind tookord lohutati (ja oi kuidas see EI lohutanud!) on see meelest läinud. Meelde ongi jäänud need nunnud hetked. Mõnikord isegi vaatan tagasi ja mõtlen, et issand milline häda ma olin, et mida ma hädaldasin, endal ilus ja terve laps kodus. Nojah. Samas mäletan ma siiski nii palju, et uuesti ma seda kogeda ei tahaks.

1 2

Kolmandaks eluaastaks hakkas olukord lahenema, ainuke väike viga oli selles, et me ei arvestanud Ida iseloomuga ja võib olla on see just üks põhjus, miks me hakkama ei saanud tihti. Ida on keskmisest kangem, jonnakam ja tujukam. Te võite mulle vastu vaielda ja öelda, et kõik lapsed on sellised, jah nüüd koolitusel ma kuulen, et kõikidel on selles vanuses teatud samad probleemid, aga uskuge mind Ida on kange. Ta on suutnud ka kõige kannatlikumad inimesed endast välja viia ning oma 38 eluaasta jooksul olen ma kolm korda näinud, et mu onu üldse kellegi peale endast välja läheks.

Kui ma nüüd vaatan tagasi, siis ma pidasin end tihti halvaks vanemaks, sest ma ei saanud aru, miks meie laps ideaalselt oma voodis ei maga, miks ta poes kisendab, miks ta auto ette tahab joosta, sõna ei kuula. Täna ma julgen selle peale isegi natuke naerda tänu koolitusele. Ei ole ma midagi nii halb olnud, ma lihtsalt ei teadnud. Ka kõik see, mida ma Idalt eeldasin ja mida ta minu arvates valesti tegi tuli tema teadmatusest. Kuidas ta saaks teada, kuidas on õige, kui ta on maailmas olnud vaid kolm aastat ning alles avastab elu? Saate aru, et ma ei olnud tegelikult selle peale mõelnud enne koolitust. Nii lihtne asi, aga ei tulnud selle peale. Eeldad ju, et enne magamaminekut tuleb hambad pesta ja ööriided selga panna või et kooki süüakse kahvliga ja poest ei saa lihtsalt asju võtta, sest kõik teavad seda. Aga kuidas peaks seda teadma väikene laps? Kui keegi ei ole talle seda selgeks teinud. Teinud talle selgeks reegleid ja rutiine?

3.13.23

Neljandaks aastaks olime me ausalt Idal lasknud endale pähe astuda. Tema otsustas meie majas, kes ja kuna ja mida teeb. Tegelikult on see ka hetkel nii. Tegu on äärmiselt nutika lapsega ja ta tabab kohe ära kui me oleme ebakindlad või ei ole ühel meelel või kui meil on kiire olnud. Kiire on meil olnud kogu aeg.  See võib olla ongi olnud meie suurim traagika, et me ei ole olnud üksmeelel. Võib olla on nüüd küll hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi, igatahes oleme me tänu koolitusele püüdnud rohkem ühel meelel ja rahulikumad – olemas – olla. Kümne minuti mängu reeglist püüame kinni pidada ja päriselt lapse jaoks olemas olla. Uskuge mind, see on raskem kui see tundub. Aga ma näen, kuidas Ida oskab tänu sellele palju paremini omaette mängida. Vaatan teisi temavanuseid, kes vanemaid “ahistavad” või pigem vaatan ma vanemaid, kes ikka on hädas samade probleemidega, millega meie maadlesime 3-4-aastase Ida puhul, ja mõtlen, et ahhaaa, teil oleks hädasti seda koolitust vaja. Ma ei saa end nüüd pidada jube targaks vanemaks, aga nüüd kui ma näen palki enda silmas, märkan ma aina enam pindu ka teiste silmas ja ausõna ma tahaks mõned inimesed ise sinna koolitusele kaasa võtta. Kas teie kuueaastane viskab end poes röökides veel pikali, sest te ei osta talle tavalise poeskäigu ajal mänguasja? Kõige esimest suvalist mänguasja? Ida ei tee sellist asja enam ammu, küll aga olen ma näinud kuueaastasi kes seda teevad, sest vanemad murduvad ja ei ole end kehestanud.

4.14

Kui jällegi sellest koolitusest rääkida, siis lisaks väikestele nippidele, mis see annab, on see mulle andnud ka enesekindlust vanemana. Teate kui hea on kuulda, et on ka teisi, kes tunnistavad, et kõik ei ole alati roosamanna ja lapsekasvatamine on kohati väljakutse. Mulle on alati tundunud, et avalikult tuleb rääkida, et kõik lapsekasvatamise juures on imeline ja need, kes julgevad midagi muud öelda, on kas läbikukkujad või siis raskemal juhul minusugused lapsepeksjad. Tore on inimestega oma muresid ja kogemusi, edulugusid ja läbikukkumisi jagada. Natuke nagu AA koosolek, aga minule meeldib, need kaheksa korda, mis me juba käinud oleme, on pannud mind rohkem enda sisse vaatama, ennast analüüsima.

5.15 Ma olen eneseanalüüsi ja koolituse käigus jõudnud kahele järeldusele.

Midagi oleme me siiski õigesti teinud, sest nutu- ja tujutsemishoogudest hoolimata on Idast kasvanud tark ja pigem sõnakuulekas laps. Tuleb vaid õigetele nuppudele vajutada. Eriti viimased kuu aega on ta 99% olnud musterlaps. Ptüi, ptüi, ptüi!  Eks ma tegelikult aiman, et seal taga on natuke ka järeldust number kaks, aga sinna ma veel jõuan.

Selle nädala kodutöö oli reeglite ja rutiinide väljamõtlemine ning lapsele ühe kodutöö andmine. Me oleme küll rangemapoolsed vanemad kuid konkreetseid reegleid ja rutiine meil ei ole, pole siis ime, et mingid asjad meil välja ei tule. Näiteks tahan ma alates sünnist Idat meie voodist välja puksida, ei ole õnnestunud. Nüüd alustasin ma “beebisammudega”. Idal on seina peal magamamineku tabel. Iga õhtu kui ta 20:30 voodisse läheb, saab ta tabelisse panna kleepsu. 14 kleepsu = kingitus. Me oleme jõudnud seitsmenda kleepsuni (väikeste mööndustega, sest sünnipäeval tundus vale teda magama sundida).  Sealt edasi tuleb uue 14 kleepsu tabeliga järgmine samm meie voodist välja kolimise poole. Meil pole siiani olnud järjepidavust. Ma sunnin ka end olema järjepidev. Jällegi, nii lihtne asi, mille peale ma ise ei tulnud. Veider, kas pole?

Koduste töödega aitab ta ammu hea meelega. Talle konkreetse ülesande välja mõlemine oli minu jaoks kõige suurem pähkel. Laua katmine? Jaa, aga me ei söö laua taga iga päev ja koos. Prügi välja viimine? Jaa, aga meie prügikast on kõrge ja ta ei jaksa täis prügikotti sinna visata. Koristamine? Tolmu pühkimine? Seda kõike teeb ta ise suurima hea meelega. Eile tegime me Marekiga all korrusel tööd ja Ida mängis üleval. Tuli ühel hetkel alla ja ütles, et tal on mulle üllatus, et tulgu ma vaatama. Ma olin valmis millekski, mis mind väga heas mõttes ei üllata, aga minu üllatus oli suur, kui Ida oli meie magamistoas voodi ära teinud. “Ma tegin voodi ära, onju ma nüüd olin hea laps, ma tahtsin sulle üllatust teha,” ütles ta särasilmselt. Ma teadsin, et seal on mingi “aga”. “Kas sa nüüd paned mulle põrsa sisse raha?”. Sinna see koer maetud oligi. Ma ju ütlesin, et taibukas laps. Ma kunagi motiveerisin teda nii kodutöid tegema, nüüd pean ma talle selgeks tegema, et iga liigutuse eest ei maksta raha. Või makstakse? Kuidas ja mille eest teie lapse hoiupõrsast täidate?

Ühesõnaga, ühel või teisel moel, per aspera ad astra, on Idast tõesti kasvanud tubli laps. Üks päev küsis ta mult, et miks ma teda juba eekooli ei ole pannud. Ma ei osanud vastata.

Teine ja ilmselt olulisem järeldus on see, millega ma seda pikka postitust alustasin. Mind ei ole kuus aastat lapse jaoks olemas olnud. Miks ma ütlen “ma”? Mitte ei räägi mitmuses?  Ma ei teagi täpselt, aga mul on tunne, et see on kuidagi seotud lapsepõlvega. Ma olen kasvanud isata ja võib olla olen ma endaga kaasa võtnud teadmise, et isa on pigem taustajõud, et on hea kui ta olemas on, aga et ema on see, kes peab olemas olema. See kõlab sürreaalselt, ma tean, aga ma olen hakanud aina enam tundma, et ma tahan olla rohkem kohal. Mitte isegi kodusem, vaid koos lapsega. Teate, oli see BBL töö, mis ta oli, aga mulle meeldis see, et ma sain seda tööd teha lapsega koos. Mul oli teatav vabadus, mis mulle sobis. Ma olen sellisest lapsega koos (töö)trippimisest puudust tundnud. Tema ka. Ühesõnaga, nii nagu ma siin juba vihjeid olen andnud, siis peale pikka kaalumist ja mõtlemist (esimest korda elus) otsustasin ma oma praeguse töökoha välja vahetada. Ausalt kahju on (jälle, esimest korda elus), aga kahju oleks ka kui ma ei teeks vanemana seda, mida ma tunnen, et hetkel pean tegema. Ma ei oleks kunagi uskunud, et mina valin emaks olemise prestiižika kontori asemel. Samas olgem ausad, ma ei jää ju päris koduseks, uued väljakutsed (natuke kardan, et suur amps, aga mulle on väljakutsed ja ambitsioon ning areng oluline!) ootavad juba ees, lihtsalt ma saan rohkem olemas olla, vajadusel Idaga koos jälle (töö)trippida ja nautida veel seda vabadust, mida annab meile kõigile aeg enne koolialgust.

DSC01346.JPG

All that said, pean ma ka tunnistama, et diiva-printsessi geen on Idal siiski tugev. Käbi ei ole kännust kaugele kukkunud. Ja see vanem käbi omakorda oma kännust, niisama vahemärkusena ütlen.  Me peame selle iseloomuga hakkama saama. Nii nagu Marek saab hakkama minu tujutsemisega ja  mina tema torisemisega.

А это жизнь, это карма? 

Headeks vanemateks saamise koolitus: greatsuccess #1

/ Eveliis / 5 Comments

Mitut Eesti meest te teate, kes vabatahtlikult läheks grupiteraapiasse? Ütleks, et jah, kallis, ma tahan sinuga tulla koolitusele, kuhu lastekaitse meid saatis, sest sa oled “lapsepeksja”? Mina tean ühte meest, kes sellisele koolitusele kindlasti tulla ei taha vabatahtlikult. Minu enda abikaasa. Kui ma esimesed kaks korda sundisin teda, “sest sa pead”, siis sel nädalal mõtlesin, et aga miks “peab”, tegelikult ikka sundida ei saa. Ütlesingi nii, et otsustagu ise.

Minu suureks üllatuseks ta tuli ka sel nädalal, seekord siis poolvabatahtlikult ja esimene kord nende viienädala jooksul nägin ma, et ta andis koolitusele võimalusele. Mul oli selle üle hea meel, sest olgem ausad pooled meie probleemidest algavadki ka sellest, et me ei ole ühel meelel. Lapsekasvatuse osas.

Seekordse koolituse teema oli tunnustamine. Kui laps teeb midagi head, väikeste sammude tunnustamine, tunnustamine ilma “agadeta”. “Sa olid nii tubli, et sa voodi ära tegid”, ilma “mulle meeldiks kui sa seda iga päev teeks” lisata. Lihtsalt tunnusta ja ole vait. Me kipume ikka tunnustama vaid üsna suuri asju, sest väikesed asjad on iseenesestmõistetavad ja alati tahaks justkui, et oleks/läheks/teeks paremini. “Tunnustage ka ennast,” soovitati meile ja me pidime teiste ees ütlema, miks me arvame, et oleme tegelikult head vanemad. Kas te teate, et see on palju raskem kui see tundub. Tunnustamine ja kiitmine ei ole meil lihtsalt veres.

“Välja arvatud minul, minul tuleb enda tunnustamine väga hästi välja,” kommenteeris Marek kui me teised ennast kiites kohmetud olime. Nali, aga ma sain aru, millele ta vihjas. Ma ei oska tunnustada! Just nimelt neid väikesi asju, sest ma pean neid iseenesestmõistetavaks. Me vaatasime paari videot, kus vanemad tunnustamise asemel keskendusid sellele, mis valesti tehti. Näiteks üks ema pahandas lapsega, kes püüdis aidata nõusid pesta, aga tekitas selle asemel rohkem segadust, ajas vett laiali ja ei pesnud korralikult. “Sa vaata, kuidas sa pesed, nii ei saa ju!” pahandas ema. “Hahh, nagu minu ema,” naersin mina, “selle pärast ma nõusid ei pesegi.” Tsau, emme, tundsid end ka ära jah? “Aa, ja sellepärast Eveliis ei panegi nõusid nõudepesumasinasse, sest ma ütlen talle alati, mida ta valesti teeb,” lisas Marek. Me naersime, aga tegelikult oli selles kõiges tõde see. Me ei oska märgata pisiasju, keskendume ikka vaid vigadele, isegi kui selle taga on siiras püüd aidata,  ning nkiitmine ja tunnustamine tundub meile võlts.

Nii nagu ka nädala teema, on ka kodutöö tunnustamine. Ületunnustamine. Kaks korda rohkem tunnustamine. Tunnustamise sisseharjutamine. Mitte niisama kiitmine, et “oo, tubli”, vaid “tubli, sest sa tegid/olid…”. Täislausetega nagu koolis. Ja kiita/tunnustada teineteist, nii et see tekitab eeskju. Ilma sarkasmita. See viimane saab mulle väljakutse olema, ma juba tean. Ma olen tegelikult selle vastu juba ka eksinud, aga no kammoon, andke mulle andeks. Beebisammud halvast vanemast paremani, eksju.

“Mina tunnustan Idat kui ta ise magama jääb,” lubas Marek. “Ja mina tunnustan Marekit selle eest,” lubasin omalt poolt mina. Mulle tundus esimest korda, et me võiksime teha lapsevanematena koostööd.

#greatsuccess

DSC08539

Seekordne koolitus oligi rohkem nagu paariteraapia. Mulle andis hästi palju juurde. Motivatsiooni ja jõudu ja arusaamist, mis valesti on ja mida muuta tuleks. Mul on hea meel, et meid “sunnitakse” nädalas korra koos käima. Selline väike asi, mida me perena koos teeme ja Ida näiteks ootab seda koolitust iga nädal. Ta teab, et kui me oleme seal head vanemad, siis ta saab uued kleepsud, mis panna oma “heade vanemate kalendrisse”. Me saime Marekiga kumbki omad kleepsud, ma panin need oma taskusse. “Oota, anna minu kleeps mulle,” ütles Marek, “muidu Ida vaatab, et vaid sina annad talle kleepse ja oled hea vanem.”

“Kas te täna kleepsud saite?” küsis Ida esimese asjana kui ta meid nägi. Mõlemad saime talle oma kleepsud ulatada. “Te olete head vanemad,” ütles ta ja kallistas meid.

Headeks vanemateks saamise koolitus: feil #2

/ Eveliis / 9 Comments

Järjekordne headeks vanemateks saamise koolitus selja taga ja kuigi me järjekordselt feilisime kodutööga, mängida lapsega iga päev kümme minutit, olen ma suutnud sellele olukorrale ka loominguliselt läheneda. Alustame lõpust. Neljapäeval tulin ma konverentsilt koju ja olin suhteliselt sidrun, aga süüa oli vaja teha ja peas vasardas mõte, et mängida tuleb ju ka. Lihtsam oleks olnud võtta vana hea kergema vastupanu tee – mine vaata multikaid ja pärast vaatame, mis teeme. Samas ei tundunud nagu õige ka. Küsisin Idalt, kas ta tahaks minu juures köögis joonistada, samal ajal kui ma süüa teen ja kui söök tehtud, siis joonistame koos. Idale mõte sobis! Mulle ka, sest kaks ühes ju. Vahepeal kui lillkapsas kees ja kana haudus, kamandas Ida mind ka joonistama. Teate, ma ei ole suurem asi joonistaja (süüdistan kunstiõpetajat, kes mu loovuse tappis, mulle terve kooli aja sisendades, et ma ei oska joonistada), aga kuidagi läksime nii mängu sisse, et esimest korda elus ma nautisin joonistamist. Selle nädala kodutöö oli lisaks lapsega mängimisele olla ka nö spordikommentaator, et ei küsi lapselt, mida sa teed ja mis see on ja kas see on, vaid kommenteerid kirjeldavalt kõike seda, mis laps teeb. Mis selle eesmärk on, sinna me veel jõuame. Mingi hetk tundus mulle, et hoopis Ida on sellel koolitusel käinud, sest tema suunas ja õpetas mind, mitte vastupidi ning ma pean tunnistama, et lastes tal seda teha, sain ma oma joonistamise krambist üle ja nautisin koos tegemist.  Andsin Idale ka kleepsud, mis me koolitusel oma soorituste eest saame ja selgitasin Idale, et iga kord kui me oleme head vanemad, siis me saame sellised kleepsud. Ida muidugi arvas, et ta hakkab neid kleepse koguma ja paneb külmkapi peale oma kogu, et siis me kõik näeme, kui head vanemad me oleme. Rumal see laps kohe kindlasti ei ole. Mingi hetk rääkisin ma Marekiga ja Ida osutas kleepsule, kus on kirjas “kuulan oma last” ning tuletas meelde, et peame teda kuulama.

70864878_380586012897054_6062255173328175104_n 71005949_762752800821291_3008463920416423936_n

Aga kirjeldav kommenteerimine ehk spordikommentaatoriks/loodusdoki kommentaatoriks olemine. Mida see tähendab ja miks see hea on? Teate, kuidas ma lähen lukku/endast välja kui keegi töö juures kohe tuleb küsima mu käest, mis see on, kas see on nii, kuidas see seal selliseks läks. Aga mida ma teen lapsega ise? Mis see on? Mida sa nüüd joonistad? Kas see on hobune? Mis number see on? Mis värv see on? Nii nagu mina ise, täiskasvanuna, tekib ka lapsel tunne nagu teeks ta kontrolltööd. Mis on nende küsimuste esmärk? Mida me mängimise ja küsimustega tahame saavutada? Seda et ta õpiks? Või seda et ta mängib ja omandab mängu käigus infot?  Ehk siis selle asemel, et kohe küsimustega peale lennata tuleks olla kommentaator, kes ütlebki, ma näen, et sa tegid sinise triibu ja kollase ringi, et laps saaks sisse elada “kontrolltöö vooru”, mitte kohe küsida, miks puu on sinise tüvega ja lehed kollased. Võib olla laps ei olnudki puud joonistamas?  Teine asi, mida me (ilmselt kõik) teeme on see, et me keskendume sellele, mis on valesti. Mäletate koolis etteütlust? Millised sõnad tõmmati alla? Need, mis olid valed. Ja punasega. Aga miks mitte keskenduda sellele, mis on õige? Tõmmata rohelisega alla need sõnad, mis on õigesti? Me kipume lapsi nii suunama ja oleme nii kinni selles, et laps peab olema koolivalmiduse poolest parem kui naabri-Mari, aga me unustame ära, et nii me tapame lapse loovust. Ma olen ise ka seda kordi öelnud, et ärme õpeta lapsi nii agaralt, neil on koolis aega õppida küll ja lasta oma loovust tappa. Pole vaja kohe 3-6-aastast last “kontrolltöödega” kiusama. Kommenteerime rohkem ja küsime vähem. Tulemuseks on lapse keskendumine ning eneseusalduse edendamine.

Üks asi, millega mina varasemalt hästi palju vaeva nägin, oligi see, et mulle tundus, et laps mängib valesti. Mina ju tean, kuidas puslet kokku pannakse, mina tean et sellest ei ehitata torni, mina ju tean, et sellest peab tulema pilt. Kui laps ei saanud hakkama, siis ma tegin tema eest ise asja ära, sest 1) sai kiiremini ja 2) oli justkui mängitud, et jäta nüüd mind rahule ja tegele oma asjadega. Tegelikult peaks laps saama puslest torni teha kui ta tahab ja vanemad ei pea kommenteerima, kuidas on õigesti, vaid julgustama ning emotsionaalset toeks olema. Kui torn läheb viltu ja kukub kokku ning laps muutub tusaseks, et ei saa hakkama, siis ei peaks kohe ütlema, et “ma ju ütlesin, et pusletükkidest ei saagi torni teha”, vaid kommenteerima, et last julgustada. Ma näen, et sa püüad torni teha, sa oled väga tubli, et sa pingutad ja uuesti proovid, see ongi raske, emme-issi ei saa ka alati hakkama – need on vaid mõned soovitused julgustavaks kommenteerimiseks. Oluline on mitte lapse eest ära teha, vaid toetada, et laps proovib. Kiitma ei pea ka iga liigutust, vaid ikka seda kui ta saabki hakkama, eriti kui saab hakkama siis kui vanemad on öelnud, et meie ka ei oska alati ja see võibki raske olla, sest nii tekib lapse tunne, et ta ei ole üksinda nö koba ja tal tekib “ma saan hakkama tunne”. Kui läks hästi peale jõupingutust, saab laps enesekindlust.

Nädala feil: Ida ei saanud kahvliga spagettide söömisega hakkama. Meile Marekiga meenus kohe, et ahah, selline olukord, kus me saame nüüd koolitusel õpitut kasutada. Et kommenteerime ja toetame ja ütleme, et see võibki mõnikord raske olla ja meil ei tule ka alati välja. Koolituse teoreetiline laps ei läinud kohe närvi kui hakkama ei saanud ja koolituse teoreetilised vanemad ei läinud kohe närvi kui laps jonnima hakkas. Teoorias oli see kõik palju lihtsam. Praktika oli aga selline, et kõik me kolm läksime närvi. Mina viisin karjuva Ida ülesse oma tuppa, kus ta karjus 28 minutit, et ta ei taha seal olla, kuigi Marek ütles talle vahepeal kaks korda, et kui sa jonni lõpetad, võid alla tulla. 28 minutit hiljem tõin ma ta toast allakorrusele tagasi. Edasi olime me ideaalne perekond, aga teoorias omandatu jäi praktikas katsetamata. Me oleme liiga lühikese süütenööriga kõik. Kui te arvate, et ma seda feili koolitusel ei julge jagada, siis te eksite. Selle koolituse juures mulle meeldibki just see, et me ei pea teesklema. Keegi ei mõista su üle kohut, vaid kõik saavad aru, et me oleme lihtsalt inimesed, kes tahavad oma vigade ja eude ja probleemidega.

Headeks vanemateks saamise koolitus: feil #1

/ Eveliis / 25 Comments

Tänu heatahtlikele lugejatele käime me nüüd Marekiga “halbadest vanematest heade vanemate voolimise koolitusel”. Kolm korda oleme käinud. Enne koolitust kuulsin ma: 1) Issand, see on vapustav koolitus, 2)see on nii jabur koolitus, 3) sul võib seal natuke keeruline olla, sest kontingent on muidu teine (kui lapsepeksjad?)* ja see muutub sulle natuke liiga nämmutavaks. Ma otsustasin, et ma lähen koolitusele avatud meeltega. Marekiga seevastu nii lihtne ei olnud. Talle kui mehele ei mahtunud pähe, et keegi teda vägisi koolitusele saadab. Kui ta sai teada, et meid ootavad ees ka rollimängud, läks ta “lukku”.

“Issand, ma saan aru, et ma Dale Garnegie koolitusel käisin (78 aastat tagasi – minu märkus) ja tegin rollimänge, sellest ma saan veel aru, see on kasulik, aga lastvanemate koolitusel…” torises ta.

“Hmm, et tööalane koolitus tundus mõtekas ja siis võib end niiöelda lolliks teha, aga kui asi puutub oma peret ja last, siis on see ajaraiskamine?” torkasin mina. Pealegi, ma olen ema soovitusel (issand, “Võsareporter” ja isa soovitusel klipp tuli täiega meelde paregu) selle D.G raamatu läbi lugenud. Mu meelest on see täielik p..k, aga see selleks. Mind pani imestama, et Marek arvas, et tööalane koolitus, mille eest tuli maksta, on asjalikum kui koolitus lapsekasvatamisest, mis meile määrati. Tasuta. Õnneks sai ta ise ka aru kui rumal ta väljaütlemine oli ja nii “vedas” ta end koolitusele. Veab ka järgmised 13 korda.

Mis ma selle kolme korraga õppinud olen? Ma toon paralleeli köögivaldkonnast. Ma armastan süüa teha, see on üks minu kirg, mõni kord vean näpuga raamatus järge ja katsetan, teinekord ei viitsi üldse, sest ei tule välja ja lihtsam on poest pelmeene osta. Magusad küpsetised on täiesti lootusetu. Kümnest koogist kaheksa keeran ma kindlasti pekki. Isegi keedutaigna, mis pidada nii lihtne olema. Mida ma siis tegin? Ma panin end kirja kondiitrialaste teadmiste baaskursusele. Saate aru, BAASkursusele, kuigi ma olen umbes 20 aastat köögis katsetanud ja kõige rumalamaks end siiski ei pea. Emaks olen ma kuue aastaga kasvanud. See ei ole lihtne olnud. Mitte et ma ei defineeriks end emana, defineerin küll, see on maailma kõige parem tiitel ja amet, aga ma olen aastatega aru saanud, et ideaalid minu peas ja tegelikkus on kaks eri asja. Hea vanem ei ole see, kes lapsele kõike lubab ja halb vanem ei ole see, kes last distsiplineerib. Isegi endast välja läheb. Aga lapsekasvatus on nagu keedutaignast ekleeride valmistamine. Tundub imelihtne, kuid ilma väikeste nippideta on raskem.

Täpselt nii ma sellesse koolitusse ka suhtun. Ometi tunnen ma juba peale esimest nädalast koolitus, et ma olen feilinud. Nö kukun eksamil läbi. Hea, et koolitajatel on ka hea huumorisoon olema ning igasugu nalju (mitte vaid minu suust) ei vüeta ohumärgina, vaid suhtusviisina. Meie esimese kahe nädala kodutöö oli iga päev kümme minutit mängida lapse juhitud mänge. Tundub lihtne? Just. Aga tegelikkus on jälle midagi muud. Me hängime päevad läbi koos oma lastega, aga kui palju me kohal oleme, palju me koos teeme, vaid üks ühele aega veedame?  Kümne minuti leidmine päevas võib olla paras väljakutse. Hea näide abielust: me oleme päevast päeva koos, ent ometi heidetakse abielus teineteisele ette, et koos midagi ei tehta. Sellest me saame aru, et koos olek ei ole koos tegemine, aga lapse puhul me seda ei taju. Mina eriti, sest mulle ei meeldi mängida nagu ma korduvalt olen öelnud. Kuid, ma siiski pean ütlema, et kui me teeme süüa, siis laps tõepoolest otsustab, mida ta tahab salatisse panna. Isegi kummikomme koos majoneesi ja majoraaniga. Kaudselt on see ju ka lapse juhitud mäng? Fun fact of the day: räägin Idale, et teeme söögi ära, siis koristame ja siis mängime, mida ta tahab. Ida küsib, et kuna me siis talveriided välja võtame garderoobist ja suveriided ära paneme. vastan, et täna vist ei teegi seda, sest muidu me ei jõua mängida, uneaeg tuleb enne peale. Ida vastab selle peale, et aa okei, siis ma täna ei taha mängida. Teeb see siis minust halva vanema, et ma ei mänginud lapsega 10 minutit päevas või hea vanema, et ma läksin lapse juhitud “mänguga”, mis ka mulle oli kasulik, kaasa?

Nädalas on seitse päeva. Seitsmest päevast “mängi kümme minutit” sain ma ristid teha neljale päevale. Nendest ka vaid kaks olid selle koolituse mõistes klassikalised lapse juhitud mängud. Värvimine ja legod. Teised kaks olid garderoobi korrastamine (kuigi Ida valis välja sahtlid, kuhu ta mis riided tahab panna ja me veetsime ilma aega mõõtmata üle kahe tunni lõbusalt aega) ja trips-traps-trull. Viimane neist on koolituse järgi lausa vale mäng, sest lapse juhitud mängus ei tohi olla reegleid. Minu kasuks räägib see, et Ida ise tahtis just seda mängida, aga omal moel ja ma läksin sellega (hambaid risti surudes) kaasa).

Igatahes “kodutöö arvestuses” – mängi lapsega kümme minutit päevas ma feilisin juba peale teist tundi. Kahel õhtul seitsmest ei olnud mind kodus, kolmandal ei olnud Idat. Lihtne aritmeetika a la dagmar Lamp tembeldaks mind siin automaatselt jälle inimeseks, kes üldse ei tohiks end emaks nimetada. Mis mõttes ei leia kümmet minutit päevas? Vat ei ole tõesti nii lihtne kui tundub.

Mida ma kahe nädalaga õppinud olen?
  • Ma ei ole ainus “halb vanem”. Teistel lastel on oma lastega samasugused või sarnased väljakutsed. Oi, see on hea tunne. Ausalt!
  • Alati on midagi kiita ehk ole siiras! Kui lapse joonistus/meisterdus tundub kole, siis ei pea seda ilmtingimata tunnustama ja kunstikoolivääriliseks kiitma, vaid tunnustada saab ka püüdu, protsessi, mitte tulemust. Muide, ma ei tea, kas minu ema tegi seda loomulikust intelligentsist või kogemata, aga siis kui ma käisin lapsena kergejõustikus, siis ta kunagi ei kiitnud mu tulemusi (sest neid ei olnud), ent alati tunnustas mu soovi seal käia ning püüdlikkust. Võib olla sellistest asjadest ongi mu kõrge enesehinnang alguse saanud. Ma millegi pärast kahtlustan, et mu ema tegi seda kogemata, aga näed, 38 aastat hiljem saan ma teada, et lisaks sellele, et ta oli megarangem, tegutses ta tänapäevaste koolituste järgi õigesti. Aitas kaasa lapse arengule. Huvitav samas, et koolis sama loogikat ei kasuta(nud) kõrgharitud õpetajad. Nii kala kui ahv pidid aja peale puu otsa ronima, et saada hea hinne.
  • Kiida üksinda mängimist sõnadeta (nt thumbs up) keset mängu. See soovitus tekitas meie grupis diskussiooni. Kes on see vanem, kes julgeb riskida sellega, et katkestada lapse mäng = kaotada oma aeg, lihtsalt selleks, et kiita. Väidetavalt pidi see toimima, et mõne aja pärast laps jääbki omaette mängima, sest ta teab, et see on kiiduväärt. Aga valmis tuleb olla ka selleks, et laps jätab esialgu mängu pooleli ja küsib, et miks sa nii tegid.
  • Kas te mängite oma lastega lauamänge? Meie mängime Doominot ja Reisi ümber maailma, mõlemat väga edukalt ja reeglite järgi. Kas te teate, et uuringute järgi ei soovitata alla 7-8aastaste lastega reeglitega mänge mängida? Ja et tegelikult on lauamängud soovituslikud alates 10. eluaastast? Ma jäin skeptiliseks. Ilmselt ma muidugi ei ole pdev haridusteadlaste tulemustes kahtlema, kuid ma siiski arvan, et see kõik sõltub veidike ka lapse iseloomust ja oskusest, et päris nii mustvalge ikka ei ole. Mis teie arvate?
  • Lõpetuseks piiride seadmine. Kas “mängime kümme minutit” ja siis läheme magama/siis läheb emme oma tegemisi tegema, tähendab raudse reeglina, et kümne minuti möödudes ON lõpp, no matter what, või saab/peab/võib olla paindlik ning “oota, ma panen selle klotsi veel ära/vaatan selle multika lõpuni” on adekvaatne piiride nihutus, sest ikkagi laps? Meil kipub ikka olema nii, et “aa okei, vaata/tee siis veel see asi ära”. Pole siis ime, et Ida reeglitest ei hooli. ta teab, et need on ujuva tähendusega.
  • Kes ja kuidas koristab mängu lõppedes? Kuulub see mänguaja sisse või on tegevus peale mängimist? Meil on Idaga tihti kokkulepe, et kui ta elutoas mängib, siis ta peab asjad ära viima pärast. “jah,” vastab ta kindlalt, “ma teen seda.” Kui on koristamise aeg, ütleb ta 1) ma ei viitsi 2) see on ebaaus, et sa ei aita või minu uue lemmikuna – ära kamanda mind, mul on oma elu, sina ela oma elu. Ta on kuue-aastane.

Mida ma olen nende kolme koolituse jooksul mõelnud?

  • Kuidas teised vanemad siia koolitusele sattusid? nad tunduvad nii normaalsed. nad ei saa ju ka lapsepeksjad olla.
  • Minust ei saa kunagi ideaalema, kes lapsega iga päev kasvõi kümme minutit leiab, seda planeerib, no matter what selle aja leiab, AGA ma annan endast parima. Teen nagu Toots kasvõi pool rehkendust.
  • Ida on sel nädalal olnud rahulikum, sest ma olen püüdnud olla rahulik(um) ja teatud hetkedel olemas, kohal.
  • Kas Ida hakkab vabatahtlikult magama minema koolituse lõpuks nagu on üks eesmärke?
  • Kas mina suudan rahulikuks jääda ka siis kui Ida 40 mintutit röögib, sest kaisukaru Roosi jäi maha ja Minnie ei aita mitte kuidagi? pluss kõik muud 8720891 igapäevast olukorda, kus ma end abituna tunnen ja tahaks vaid karjuda.
  • Kas me jõuame lapsekasvatuslikes küsimustes Marekiga lõpuks üksmeelele ja toetame teineteise otsuseid?

Te võite siit esimestest emotsioonidest välja lugeda, et no on alles idioot, nii basic asju ei tea, aga ma jään sinna keedutaigna ja ekleeride võrdlusse. Retseptiraamatu järgi teen ma kõik õigesti ja ei ole ma köögis totaalne hälvik, ent ideaalset ekleeri ei ole ma 38 eluaasta jooksul suutnud ma välja võluda, Vanemaks olemine on sama. Ma tean basic asju, aga nendest väikestest nippidest jääb puudu. Kas ma need siin koolitusel leian ja kas/kui paku neist abi on, selgub detsembriks.

Lõpueksamit tehes;)

*Lumepall, kuidas minust sai lapse esiväärkohtleja, läks veerema siit.