Esmaspäeva õhtu. Kodune Ussipesa. Pulma-aastapäevani on jäänud loetud päevad, aga mu pea on täiesti tühi mõtetest, mida Marekile kinkida. Ma tean, et suvaline nänn teda ei huvita, spaad ja restoranid ning šampanjamekutamised on rohkem minule endale mõeldud olnud ning asjad, mis Marekile päriselt rõõmu teeks on minu rahakotile liig/utoopilised/väljaspool minu oskuste ringi. Ma olen põhimõtteliselt loobunud mõttest talle midagi kinkida ja mõtlen juba peaaegu pahaselt, et miks üldse neid totakaid aastapäevi on vaja tähistada. Ja siis ühtäkki postitab Herling Mesi Tare Facebook´i lehele, et Varnja SaunafESTile on tulemas ka haagissaun koos saunamungaga. Hmm…20.august, homme, vaba päev, last ei ole, Marekile meeldib saun, mulle meeldib Varnja, talle ka…Kirjutan Herlingile suht vähese lootusega, et äkki on saunapaat veel ööbimiseks vaba. Minu suureks rõõmuks ongi. Ahh, vat sellest saabki Marekile üllatus. Igaks juhuks küsin, kas ta saab kolmapäeval veidike hiljem tööle minna. Saab. Ütlen talle, et no siis on mul talle üllatus.
Õhtul istume teleka ees ja Marek küsib ühtäkki, et kas me ikka jõuame Varnjast kella üheksaks kolmapäeva hommikul tagasi. Talle jäi ka saunafESTi reklaam Facebookis ette ja nii eeldas ta, et see ongi ta üllatus. Ta on selles mõttes igavene üllatuste-rikkuja, et ta suidab pea alati välja mõelda, mis plaanis. Ütlen talle, et kuule nii kaugele me küll sõitma ei hakka. Viga. Strateegiline viga. Ma unustasin, et samal ajal kui mina olen spontaanne ja ilma mõtlema ütlen, et istume autosse ja paneme Peipsi äärde ajama, meeldib temale plaan. Nii juhtuski, et Varnjasse jõudes olime me pahurad, näljased ja sularahata, viimaseta Peipsi ääres kaugele ei purjeta. “Miks sa mulle ometi eile ei öelnud, et Varnjasse läheme?” pahandas Marek, “ma oleks osanud planeerida. Valinud otsema tee, käinud tee peal söömas, võtnud sularaha.” Ma ei liialda kui ma ütlen, et mulle tulid pisarad silma ja ma mõtlesin sisimas vihaselt, et olgu see viimane kord kui ma püüan selle vana toriseja jaoks midagi romantilist teha. Mina olen pika vihaga solvuja ja me mõlemad olime seda fakti arvesse võttes kindlad, et sinnapaika see meie romantika surebki.
Aga võta näpust. Kõhud Kolkjas täis söödud (ja Alatskivilt sularaha toodud) puhusid meie tunnetes hoopis teised tuuled. Mossitamine oli kadunud ning rõõmsalt võtsime me suuna Mesi Tare suunas, kus meid oli ootamas võrratu ilm, imelised inimesed, kaheksa hullumeelselt ägedat sauna, suitsukala, koduõlu, naabrimehe hoidised ja otseloomulikult minu vaieldamatu lemmik, maksimaalselt romantiline saunapaat Mesispa Peipsi pilliroo varjus.
Me ei ole Marekiga see idülliline paar, kes üldse kunagi ei kakle, vastupidi, me kakleme pidevalt ja nagu te teate, siis meie suhet iseloomustab see, et mina olen kaos, mis Mareki reeglitele ja korrale tugineva maailma peapeale keerab. Meil on olnud kergemaid ja raskemaid aegu, kui üdini aus olla, siis hetkel on meil käsil jällegi üks selline raske perioode. Mitte selles mõttes, et me ei hooliks ega armastaks, aga olmeprobleemid on põhjuseks, et me oleme tihti kergemini ärrituvad, väsinud ning tunneme, et teeme teineteisele etteheidetega liiga. Samas ei ole armastus aastatega kuhugi kadunud. See on meiemoodi, meienäoline. “Sa oled ilus mees,” ütlesin ma Marekile kui tast pilti tegin. “Sina oled ilus naine,” ütles Marek, võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind kõvasti. Salaja Peipsi pilliroo vahel muutub temagi julgeks. “Ma ikka mõnikord mõtlen, et kust ma sellise naise sain,” meelitas ta edasi. “Sa lähed aastatega aina ilusamaks,” lisas mu oma isiklik Casanova. “Ja paksemaks, ” lisasin mina. Marek vangutas pead ja ütles, et rohkem küll ei tohi paksemaks minna, et siis on juba kole. Õnneks ma keskkohast veel nõnna jämme ei ole, et enne peab võileiva ära sööma kui mulle tiiru peale teeb.
Igatahes vat kus on romantilise auraga koht, isegi kidakeelse Eesti mehe paneb armastust avaldama oma keskealisele naisele ja nagu Instagramis nägite romantilist filmiklassikat järgi tegema.
Aga olgu. Aitab sellest imalast armastuse jutust. Me läksime siiski SaunafESTile. Teate, veel umbes neli aastat tagasi ei olnud ma üldse sauna-inimene, tundus selline täiesti tobe tegevus, ma läksin iga kell parem vanni mõnulema kui sauna, errrriti veel kui ma oleks seal pidanud olema võõraste inimestega. Võehhhhh. Ma pean Satule aitäh ütlema, tema juures hytta´s elades sain ma aru, mida saunaskäik tegelikult tähendab, et see on midagi muud kui pesemine. See on meelelahutus ja mõnu. Mesi Tares võetakse saunatamist täie tõsidusega. Festival on festivali mõõtudega ja seekord huugas keris tervelt kaheksas erinevas saunas, sealhulgas suitsusaunas. Oma 38 eluaasta jooksul ei olnud suitsusaunas (ega ka kile ja indiaanisaunas kui nüüd aus olla) kunagi varem käinud. Suitsusaun kui me 12 inimest koos saunalaval istusime ja tagumik naks ja naks kuuma lava külge kinni jäi nii et pekid sulasid oli selline kogemus, mille pärast ma olen nõus järgmisel aastal uuesti Tallinn-Varnja-Tallinn vahemaa läbi sõitma ning vajadusel kell pool kuus hommikul ärkama.
Tunnete, et pole saunainimene ja mõtlete, et ah, mis ma sellepärast hakkan sõitma. Ärge nii küll mõelge. Seltskond ja huumor ning naabrimehe hoidised + koduvein on omaette põhjus iga kell Varnjasse minna. Selleks ajaks kui me suitsusaunast tagasi jõudsime oli naabrimees oma garaaži-lavka juba kinni pannud, aga see ei oleks ju Varnja kui sa ei võiks uksekella lasta ja paluda garaaž uuesti avada, sest koduveiniklaas oli tühjaks saanud, kiidetud hoidised kaasa ostmata jäänud ja praetud Peipsi tint samuti! Saate aru, Peipsi tint oli mu lapsepõlve lemmiktoit. Tädi Helju ja onu Endeli köögis oli alati radiaatori peal kandik kuivatatud tindiga. Nüüd pakkus Herlingi naabrimees praetud tinti. Vähe sellest, et see tuletas meelde ilusa lapsepõlve ja tollased maitsed, see oli tõeline gurmee. Gurmee ma ütlen teile! Ma telliks seda endale veel mõned kilod!
Muinasjutuline õhtu muinasjutulises kohas lõppes muinasjutuvääriliselt. Istusime vaikselt oma paadis kui ühel hetkel käis põnts. Paadi katusele hüppas rebane. Selline nagu “Väikes printsis”. Ei, me olnud koduveinist ja õllest purjus, et viirastusi oleksime näinud. Oligi kõige pesuehtsam “Väikese printsi” rebane, sõi meiega praetud tinti ja uuris meid siit ja sealtpoolt. Kui ta oleks osanud rääkida inimeste keeles, siis ta oleks ilmselt öelnud – ainult südamega näete hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Või oleks ta palunud end taltsutada? Tuletanud meile meelde, et tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse. Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!”
“Siia tulla oli parim otsus,” ütles Marek kui me õhtupimeduses paadipingil istusime ja loodust kuulasime. “No vot, midagi ei oleks ju muutunud kui ma oleksin sulle seda eile öelnud,” vastasin mina. “Oleks,” vastas Marek. “Ma oleks öelnud, et see on liiga kaugel ja me ei lähe.” Tegi väikese pausi ja lisas siis: “See oleks viga olnud!”
