Kuremäe klooster

Kuremäe kloostris olen ma ikka paar korda käinud. Ühe korra kunagi algkoolis ja teise korra Norra perekonnaga 1999. aastal, tegime nendega koos ühe vahva Ida-Viru reisi. Kusagilt lugesin ma hiljuti, et kui 1999. aasta tundub nagu eile, siis olete te ilmselgelt vanad. No mulle tundub nagu olekski eile olnud. Mitte 20 aastat tagasi. Ma ei saa ikka mõnikord reaalselt aru, kuidas aeg nii kiiresti läheb. Nagu oleks peale 1999. aastat kohe 2013 tulnud.

On selle ajaga nagu ta on.

Nüüd olime me tänu järvefestivalile, mis täna-homme on jõudmas Mehikoormasse ja Räpinasse, kloostrile nii lähedal, et patt oleks seda külastamata jätta olnud. Ikkagi selline teistmoodi kogemus. Isegi kui ilm ei soosinud. Vihmariided selga ja polnud häda midagi.  “Kas me oleme ikka Eestis?” küsis Ida mitu korda, lisaks sellele, et ta uuris, miks muumiad (loe: nunnad) seal niimoodi eraldi elavad ja mida see püha vesi siis teeb. Ütlesime talle, et see muudab ta heaks lapseks, nagu pailapsiin või midagi. Õhtul oli Idal jonnituju ja ta teatas pettumusega, et näed ju see vesi ei aidanud üldse.

DSC08655DSC08658DSC08662DSC08666DSC08675DSC08683DSC08695DSC08699DSC08700DSC08706DSC08663DSC08657

 

 

Heade poodide linn Tartu

Olles poole oma elust Tartus elanud ei oleks ma uskunud, et ma midagi sellist kunagi ütlen, aga Tartu on mu uus lemmik ostlemispaik. Tartu ei ole vaid heade mõtete linn, vaid heade second hand poodide linn. Irooniline, sest siin elades oli üks mu põhilisi muresid, et poodides ei olnud midagi. Või mis – siin ei olnudki mingeid normaalseid poode.  18 aastaga, mis ma Tartust eemal olen olnud, on palju muutunud. Tartu on muutunud täiega lahedaks linnaks.

Eile jalutasin ma läbi Võru tänava second hand´id – sain kuue euro eest peaaegu tuttuued platvormid, õhtul jalutasin läbi Humanad ja sain kaheksa euro eest kaks käekotti, seeliku ja pluusi. Oh, kuidas Marek rõõmustab kui ma jälle uute käekottidega koju tulen. Ta reaalselt vihkab käekotte, sest mul ei ole neid vähe. Õnneks on ta eemal Pranglis ja ei saanud mind keelata. Samuti jäi mu trajektoorile Anni pesusalong. Okei, tegelikult ma läksin sinna teadlikult, sest ma tean, et nad müüvad BBL pesu ja mul oli vaja üht valget komplekti (seda), kuna seda ei olnud, pidin ma midagi muud leidma. Jah, pidin, sest saate aru, ma tulin nädalaks kodust ära ja  unustasin pesu kaasa võtta. Kui te tahate Tartus head ja asjatundlikku teenindust, siis soovitan sellesse poodi minna. Müüja teadis täpselt, mida pakkuda ja mis mulle sobida võiks. Ma tunnen end hetkel ülekaalulisena nagu emavaal, aga tänu õigesti valitud pesule vaatasin peeglist, et ähh, pole midagi (veel) häbeneda. Allahindluste aeg ja nii jalutasin ma ühe BBL komplekti asemel poest välja kahe teise brändi komplektiga. Ei saaks rohkem rahul olla valikuga! Kuigi ma PEAN valget pesu ka ostma, ma avastasin pesusahtlit korrastades, et 80% mu pesusahtlist on musta värvi ja ülejäänud tumedat värvi, vaid paar igavat beeži komplekti on ka sekka. Oot, hakkan teemast kõrvale kalduma. Mitte pesust vaid Tartu poodidest ja ÜHEST TÄIELIKUST PÄRLIST tahtsin hoopis rääkida.

Täna jalutasin ma läbi Uuskasutuskeskusest ja skoorisin imelise beeži retromantli. Hästi kulutatud viis eurot. 50 sendi eest ostsin endale hotelli (maksimaalne puhkus puhkusest, üksinda koos veini ja raamatuga hotellis enne kui homme Idaga jälle tagasi koju lähen ja argipäeva ootama hakkan – see saabub juba esmaspäeval!) kaasa Mats Traadi “Karukell, kurvameelsuse rohi”. See on üks mu lemmikraamatuid, mida ma pole ammu lugenud. Kellele veel meeldib? Igatahes jalutasin siis Aparaaditehase poole, et Kolmes Tillis rahulikult blogida ja lõunat süüa ning avastasin Aparaaditehases SELLE POE! See on natukene ebaaus, et see pood Tartus asub. Mine pekki, mis valik. See nägi välja nagu minu unistuste garderoobikapp. Ma ei tee nalja, ma oleksin võinud selle tühjaks shopata. Alustades sellest geniaalsest kampsunist (tehtud ajal kui mustreid polnud saada ja nii sattus kampsuni selja peale üks tuntud jänes, mille tähendusest alles hiljem teada saadi, aga kas pole kokku mitte geniaalne kombo). Kui Marek ei lööks mind maha, et oma raha, mis mõeldud arvete maksmiseks, selle peale ära kulutaksin, siis ma oleksin selle koheselt ära ostnud.

DSC09252DSC09253

Kui muidu ei ole second handides väga palju meeste asju, siis siin oleks ma ka meeste osakonnas puhta töö võinud teha. Marekile ostsin ühe pluusi kaasa, kuigi ma oleks talle vähemalt kaks dressikat, kaks pintsakut ja kolm pluusi veel ostnud, aga silma järgi on ikka natuke raske sobivust tabada.

DSC09304DSC09293DSC09296DSC09297

Naisteosakonnast tulid minuga kaasa (raske südamega VAID) üks valge plisseerseelik ja pruun jakk. Uskuge mind, mu süda oli umbes sama raske kui Jüri Luigel kui ta kaitseministri koha vastu võttis.  Mu uus plisseerseelik on peaaegu samasugune nagu mu lemmikseelik vanaema kapist. Ma olen tihti mõelnud, et tahaks veel üht sarnast. Voila!  See pood on maapealne riideparadiis. Ja Tartus. Kui imelik! Veab teil, tartlased.

DSC09273.JPG

DSC09258DSC09259DSC09261DSC09303DSC09267DSC09306DSC09295

Aga Kolme tilli ma enam sööma ei lähe. Kirjutasin oma postitust ja jõin veini kui avastasin korraga, et olen üle poole tunni PÄEVAPRAADI oodanud. 48 minutit hiljem mu kannatus katkes ja lahkusin. Okei, sain selle eest, et mind ära unustati oma veini tasuta, aga no pekki…ma tahtsin süüa. Ja koht ei olnud rahvast täis. Oleks ju võinud vahepeal küsima tulla, kas teil on kõik hästi, kas saab midagi veel pakkuda…See ei ole kusjuures esimene kord kui ma seal halva teeninduse osaliseks saan. Õnneks on Tartus ka teisi kohti. Kõrval Aparaadirestos sain ma näiteks päevaka kätte ilma liialdamata MINUTIGA.

 

 

Lähme vaatame, kas Lembit on ärganud ehk Peipsi puhkuse lõpp

Ma ei tea kui pikka aega te juba mu blogi loete, aga kui vähemalt kolm aastat, siis te juba teate, kuidas ma ühel kaunil suvepäeval Varnjat külastasin ja sellesse kohta armusin. Ses mõttes, et Tartus kasvanuna olen ma alati Peipsit armastanud, see oli ikkagi kõige lähem asi, mis merd meenutas ja suviti olime me tihedad Peipsiäärse külastajad, kuid 1) siis huvitusin ma vaid päevitusest ja 2) 20 aastat tagasi kolisin ma Tallinnasse ning Peipsi-armastus ununes. Kolm aastat tagasi armusin ma sellesse kohta uuesti. Nüüd pole meie pere suvine puhkus täiuslik kui me pole vähemalt korra Varnjasse sattunud.

Oma sellesuvise Peipsi puhkuse lõppu alustasime me Mustveelt, kuhu Pepisi järvefestival jõundud oli.

20+ aastat hiljem ehk Peipsi järvefestivali teine päev

Järvefestival jõudis teiseks päevaks Rannapungerjasse. Kui Vasknarva oli mulle täiesti uus sihtkoht, siis Rannapungerja ei ole mulle sugugi võõras. Lapsena käisime me Kauksis suvitamas, hiljem kui ma 18-19 olin,  käisime me emaga Rannapungerjas päikest võtmas, sest seal oli tibake vähem inimesi, mingi hetk viitsis ta vaid Kallasteni sõita. Sellest ajast kui ma olin teismeline või noor, ma enam ei tea kust see piir läheb, on möödas 20+ aastat.

Täna olin ma siin tagasi. Ma ei mäletanud kui ilus see koht on. Pussnuge ei sadanud, inimesed olid rõõmsad, tegevusi jagus – elustamisest kuni lodja meisterdamiseni, hea muusika, hea kohalik toit, käsitöö, perega veedetud kvaliteetaeg. Kas midagi rohkemat saabki ühelt puhkuselt tahta? Ahjaa, kala püüdsime ka. Mina soovisin suitsuangerjat, Ida vürtsikilu. Neid ei saanud, aga oma elu esimese ahvena püüdsin küll. Läks kalasupi sisse.  Kui toitudest rääkida, siis lapsepõlves oli üks mu lemmiktoite tädi Helju juures kuivatatud Peipsi tint. Täna pakkus Mesi Tare peremees praetud tinti. Lapsepõlv tuli meelde, ainult et maitses veel paremini! Sry, kui keegi ilma jäi. Ma vist pooled sõin üksinda ära.

DSC08799DSC08775DSC08803DSC08854DSC08869DSC08886DSC08839.JPGDSC08888.JPGDSC08892DSC08895.JPGDSC08899DSC08908DSC08911.JPG  

Perepuhkus meie moodi ehk Peipsi järvefestivali esimene päev

Kui me hakkasime planeerima selle-aastast suvist perepuhkust, teadsin ma automaatselt, et mina pean Peipsi äärde saama. Ma ei oska sõnadesse panna seda pisikut, millega Mesi Tare ja Voronja rahvas mind meid paar aastat tagasi nakatas. Nagu te teate pidimegi me täna juba nende saunaspaas ööbima, aga läks nii, et me võtame osa hoopis Peipsi järvefestivalist (link) ja saunapaati jõuame alles kolmapäeval.

Korraks oli mul täna hommikul muidugi tunne, et me ei jõua mitte kuhugile, sest minu armas kallis abikaasa ei ole aastatega muutunud. Ta on ikka töönarkomaan. Isegi kui on puhkuse esimene päev, ärkab ta kell viis, et teha ära “viimased tööasjad” (nagu töö oleks jänes, mis ära jookseb). Kolm tundi peale planeeritavat starti olin ma (mind tundes!) loomulikult pahane ja mossitasin pool teed Peipsi äärde, aga mida lähemale me jõudsime, seda raskem oli mul mossitada. Ma lihtsalt jumaldan Peipsit liiga palju ja pealegi… see on meie pere traditsioon, et kõigepealt läheme me natuke tülli ja siis naudime koosveedetud aega. See on puhkuse algus meie moodi.

Eestimaa suveilm võib muidugi hirmutada, aga samas olgem ausad, me oleme ju harjunud sellega, et talvejopet saab kasutada kõigil neljal aastaajal. Nii ka sel suvel. Parka selga ja festivalile! Ühe päeva jooksul sai kogeda kõiki nelja aastaaega. Okei, lumi jäi tulemata (ehk ikka jääb ka, ptüi, ptüi, ptüi), aga Euroopa kuumalainest on ka asi kaugel. Kui te arvate, et see meid heidutas, et vihma sadas, siis te eksite. Pole olemas halba ilma, on halb suhtumine ja halb riietus.

Kohtume homme Rannapungerjas? DSC08573.JPGDSC08469.JPG DSC08485DSC08472.JPGDSC08492DSC08497DSC08501DSC08519DSC08539DSC08545DSC08465DSC08553DSC08560DSC08531DSC08512DSC08514DSC08581    

Ma näen oma sõpru harvemini kui ma Botoxit süstin

“Ma näen oma ripsmetehnikut ka tihedamini kui oma sõpru,” heitis mulle üks sõbranna naljatades ette. “Pähh, ma käin Medemises botoxit süstimas ka tihedamini kui ma oma sõpru näen,” vastasin ma talle. Laias laastus nii ongi. Elu on läinud nii kiireks, et enam endagi jaoks pole aega, rääkimata siis sellest, et oleks aega sõpradega niisama aeg maha võtta. See nädalavahetus oli aga erand.

Esiteks tõi laulu-ja tantsupidu meile külla ja loomulikult ka koos pidu nautima mu parima sõbranna oma tütardega. “Kas pole imelik, et vanasti sa käisid igal pool koos mu emaga, aga nüüd oled siin hoopis minuga?” küsis ta 19-aastane tütar kui me laupäeva õhtul ta ema ära olime saatnud ja veini jäime Ussipessa jooma. Jah, veider eksju. Vanasti me ikka saatsime Laureeni nö jalust ära, mitte vastupidi. Laureen on pull kuju – karakteriga noor naine. Ja Ida oli nagu seitsmendas taevas. Tahate teada, miks? Mõnikord ütlevad pildid rohkem kui tuhat sõna. Aga palun! Sellepärast. Ma kujutan juba ette, kuidas mõne aasta pärast Ida meilt samasugust meigikotti nõuab. Minu meigikotis on päikesepuuder, põsepuna ja paar huulepulka.

DSC08174DSC08169.JPG

Laulu-ja tantsupeo rongkäik on mu jaoks absoluutselt kõige lemmikum asi peost. Naljatades (või kas ikka naljatades?) võib öelda, et see on see ainus aeg kui eestlased üksteisel naeratavad ja vabatahtlikult teineteist kallistavad. Teate, veel umbes kümme aastat tagasi ei kallistanud ma kedagi. Ma läksin endast välja kui inimesed mulle liiga lähedale tulid. Mitte enam. Kuna mu meelest on eestlased argipäevas nii tuimad ja kurjad, meeldib mulle see osa, mis meis rongkäigu ajal välja tuleb. Elav ja lõbus eestlane.

DSC08199.JPGDSC08234DSC08290DSC08378.JPGDSC08333.JPGDSC08387.JPGDSC08427DSC08409DSC08417

Õhtul istusime me pikalt õues Ussipesas koos sõpradega, kes olid juba enne meid kohale jõudnud ja laua katnud. Hea on olla selline laisk võõrustaja. Tuled kohale siis kui kõik on juba sinu eest ära tehtud. Isegi meie seekordne Airbnb külaline oli juba kohale jõudnud ja end kenasti sisse seadnud. Mult küsitakse tihti, kuidas ma julgen võõraid oma majja lasta. Margot, meie külaline Seattle´ist, on näide, miks ma seda julgen. Need inimesed annavad nii palju juurde elule. Need jutud, kogemused, maailmavaated. Kutsusime ta endaga laulupeole ka kaasa, et  võib olla once in a lifetime experience, noh ütleme nii, et ilmselt oligi…Sest kui meie Laureeniga saime siiski endale laulupeo piletid, siis temale me enam piletit ei saanud. Samas sai ta aega veeta ühes poolsegases eesti-rootsi seltskonnas, sest enne laulupeole minekut käisime me koos meie Rootsi sugulastega F-hoones söömas. Viimati kui ma sugulastega kokku sain, olin ma neljandat kuud rase.

Issand, ma mäletan neid aegu kui Rootsist sugulased komme, vildikaid ja riideid tõid kui külas käisid. Äge oli! Nüüd on ka äge! Aga mitte enam selle pärast, et nad tooks asju, vaid seepärast, et nad on ise ägedad! “Ida, me läheme saame enne laulupidu Victoriga kokku, ta tuli Rootsist meile külla,” hakkasin ma Idale selgitama, kellega me kokku saame. Enne kui ma jõudsin midagi edasi rääkida, hüüatas Ida: “Jaaa, ma tean! Victor Crone!” No ei olnud päris see Victor, aga lahe Rootsi Victor ikka.

Mis mind paneb imestama on see, et minu vanaonu poeg, kes on sündinud ja kasvanud Rootsis ja rääkinud siiski terve oma elu rootsi keeles, oskab ikka veel täiesti puhtalt eesti keelt. Selles mõttes, et loomulikult on tal aktsent ja ta tõlgib asju otse, aga halloo, eesti keel on raske ka Eestis elavale eestlasele, on müstika, kuidas 50 aastat keelt aktiivselt mitte kasutanud inimene seda ikka praktiliselt veatult valdab. “Aga ma viieaastasena kodus rääkisin eesti keeles,” ütles ta, “sellest ajast on meeles.” Saate aru jah. Ja siis meil on inimesi, kes elavad Eestis 50 aastat, aga ei oska ikka keelt.

DSC08442DSC08444DSC08450

Ja siis saabus paanika. Selgus, et koha peal ei müüda laulupeo pileteid. Mis mõttes, olime me segaduses ja häiritud. Pikk jutt lühikeseks – mul õnnestus saada kaks piletit kommikarbi eest. Ma ei suutnud seda imearmast naist ära tänada! Bensiinijaamast kommikarpi ostes sattusin ma vestlema minu taga järjekorras seisnud naisega. “Täna on kõik nii sõbralikud ja naeratavad,” ütlesin ma talle. Naine noogutas. “Muidugi, täna on ju laulupidu, kõik on elevil ja rõõmsad. Homme on jälle argipäev.” Argipäev sattus tanklasse juba kaks minutit hiljem. Meie taha järjekorda sattus mees, kes ei saanud õigest/piisavalt külma/sobivat vett osta. Ei olnud külmaletis või midagi. “Kas teil töötavad siin ajupuudega inimesed!” hüüdis ta üle tankla. Vot õige eestlane. Ei mingit laulupeo rõõmu, vaid tavaline ehteestlaslik olek.

Laulupidu ma kritiseerida ei taha. Ma olen laulupeo fänn. Emotsioon külg külje vastas “Ta lendab mesipuud” lauldes on suurem kui elu. Aga ma olen nõus selle kriitikaga, et midagi tuleks siiski järgmistel pidudel muuta. Laulupeol on alati palju rahvast, aga seekord oli juba natuke liiga ebameeldivalt palju rahvast. Liikuda ei olnud võimalik, rääkimata siis istekoha leidmisest. Ma sain aru, miks piletite müük peatati. Sinna tõesti ei oleks enam rohkem rahvast mahtunud. Ma saan aru ka inimeste pettumusest, kes peole ei saanud. Alati on ju saanud. Tundub, et laulupidu on aga muutumas nii popiks, et ilmselt tuleks ka siia samasugused piirangud seada nagu tantsupeole. Kõik kahjuks lihtsalt ei saa. Tulebki müüa juba algusest peale vähem pileteid. Hoiatada inimesi, et on limiteeritud kogus. Et inimesed teaksid arvestada.

DSC08461.JPG DSC08453DSC0846066584008_2338889959661531_5990363038610358272_nDSC08454

Koju jõudsime me Idaga hilja õhtul. Mõlemad läbi nagu läti rahad. Aga pikka puhkust ei ole. Nüüd on vaja juba kohvrid pakkida, sest ees ootab Vasknarva, Kauksi, Rannapungerja, Mustvee, Varnja, Peipsi järvefestival ja Mesi Tare saunapaat. Maksimaalne puhkus! Eestimaa lühike suvi, kuhu hea tahtmise juures mahub nii palju, on üks põhjus, miks ma suviti ei taha välismaa reisidele minna.

 

Elu Idaga

Ilma kahtluseta on Ida meie pere kõige teravam pliiats. Jätame analüüsimata selle, mida ütleb meie kohta see, kui viie-aastane on peres kõige teravam. Tema taiplikkusel ei ole piire. Ausalt.

Lisaks imestan ma tema tahtejõu üle, kohe päriselt. Me läksime esmaspäeval rattaga sõitma, sest ta tahtis lasteaia mänguväljakule. Sinna on peaaegu seitse kilomeetrit. Tal oli sinna minna nii suur soov, et me sõitsime kohale ilma ühegi peatuseta. Minu arvates on see väga pikk maa! Tagasi tulles kartsin ma, et jääme äikesevihma kätte ja kuigi ma nägin, et tegelikult oli Ida väsinud ning me pidime ka mõned peatused tegema, ei kurtnud ega jonninud ta kordagi, et on väsinud, pigistas hambad risti ja väntas kodu poole. Täiesti uskumatu tüüp. Poolel  maal ütles mulle vaid etteheitvalt, et emme, miks sa mulle jakki  kaasa ei võtnud, et sa oled mu ju täiesti ära külmetanud. Olgu öeldud, et ma kodus andsin lihtsalt alla peale seda kui ma olin palunud tal kaheksa korda jakk selga panna. Kuna mina olin siiski süüdi, et lapse ära olin külmetamas, pidin ma talle andma selga oma kampsuni. Midagi pole teha kui oled nii rumal ema olnud, et ei taipa jakki kaasa võtta lapsele.

DSC08082.JPG

Järgmisel päeval pidime me minema linna, et saada kokku mu ema ja õega ning tuua ära Ida roosa baleriiniseelik. Kõige pealt oli ta muidugi vaimustuses, aga siis meenus talle, et see tähendaks vaid seda, et ta ei saa uuesti mänguväljakule minna. “Kumma sa valid, burgeri ja jäätise linnas või mänguväljaku?” küsisin ma. Ida vastas kindlalt, et mänguväljaku. “Aga kui ma ütlen, et Marian ja vanaema tahavad sind näha?” püüdsin ma teda lemmikutega meelitada. Ida mõtles ja ütles, et nad alles nägid mind piisavalt, et ju saavad natuke ilma temata hakkama.  “Aga toome su roosa seeliku ja kõrvaklapid ära,” panin ma mängu viimased lemmikud. Ida lemmik on KÕIK, mis on roosa. “Mina ei ole neid tahtnud,” vastas ta mulle. Jumala eest, sellest lapsest tuleb kas poliitik või advokaat. Mis sa selle peale ütled. Olgu siiski öeldud, et eile õhtust kui ta oma seeliku ja kõrvaklapid kätte sai, oleks ta nendega magama ka läinud.

DSC08114.JPG

Ma ei taha midagi ära sõnuda, aga viimased kaks õhtut, peale seda kui me Idale tegime voodi ja mängutoa keskmisesse tuppa, on ta ise vabatahtlikult OMA voodisse magama läinud. Esimesel ööl ärkas nutuga ülesse ja tuli minu juurde kaissu, väitis et nägi unes tsombisid. Kuna ta tundus täitsa hirmul tõstsin ma ta meie juurde magama. Hommikul vaatas ta mulle etteheitvalt otsa ja küsis, et kes ta sinna voodisse tõstis. Vastasin, et mina. Ida vangutas pead ja ütles, et tegelikult ei tohi last tema enda voodist ära tõsta kui laps ei taha. Oookei, see on küll midagi uut.

DSC08062.JPG

Ma olen hommikune laiskleja. Mulle meeldib hommikuti kaua magada. Ida ei ole nagu te teate sellest minu kirest suurt hoolinud neli-viis aastat. Alles nüüd on ta jõudnud ikka kui ta ärkab ise üles, paneb mulle kaissu kaisulooma ja läheb alla korrusele toimetama ning laseb mul magusalt edasi põõnata. Muidugi on vist õige talle nüüd ka sõnad peale lugeda, et ta igavusest kuhugi omapäi minema ei sõidaks. Tartus oli ta vanaema juurest ära kõndinud, nii et vanaema oli südamerabanduse äärel ja politseid kutsumas. “Ma tahtsin Marianile külla minna,” oli ta öelnud kui õnneks minuteid hiljem tagasi tuli. Marian elab kõrval tänavas, kuid siiski. Ida on nii isepäine, et igaks juhuks tuleb talle vist öelda, et kodust ei tohi üksinda rattaga mänguväljakule sõita.

DSC08136.JPG

Kaks hommikut on ta mulle hommikusööki teinud. Röstsaia. Omaloominguga. Juustu ja purustatud cornflakes´idega. Või rohke musta pipraga. Nii rohkega, et leib oli kaetud purustatud musta pipra kihiga. Ma eelistaks muidugi oma röstsaia ilma maisihelvesteta, aga ei saa ka lapse loovust pärssida. Kes teab, võib olla on temas peidus ka väike tippkoka geen ja kes olen mina, et kahelda sellistes kombinatsioonides.

Elu Idaga on täis pidevaid vaidlusi, kompromisse, üllatusi. Üks pull kuju on välja kukkunud. Kellesse ta küll on?

DSC08127.JPG

Piltidel olevad kõrvaklapid on Ida uued lemmikud BuddyPhones klapid, mis saadud kingituseks MySound2go poelt. 

   

Täiskasvanud ei saa kunagi ise millestki aru ja lastele on väsitav neile ikka ja alati kõike seletada (Antoine de Saint-Exupéry)

Kuigi minu lapsepõlves ei olnud ei arvuteid, nutitelefone ega isegi jäätist ja komme, siis tundub mulle aina enam, et mu lapsepõlv oli õnnelikum kui praeguse aja lapsed kunagi kogeda saavad. Ma ei pea silmas asjade ja lõbustuste küllust, mis pärsib loovust ja lapselikkust, ma pean silmas inimesi ja seda, et meil ei keelatud lapsed olla. Keegi ei kirjutanud majade ustele, et kallid lapsed, palun mängige hääletult, kuigi uskuge mind terve Kivi tänava täis lapsi või Mõisavahe 46-47 kahe maja trepikodade lapsed suutsid teha koos põrgulärmi ja ilmselt oma “naljadega” süüa ära nii mõnedki närvid. Need olid lapsepõlve süütudmuretud mängud, jajah nagu ütleks vana Gren. 2019. aastal vana Gren enam nii ei ütleks, ta paneks uksele sellise sildi:

9b8425d1b590fa33e2-86711801.jpg

Minu lapsepõlve üks lemmikmänge oli luurekas. Meid oli kokku umbes kümneliikmeline poiste-tüdrukute kamp, kes me elasime kõrvuti majades samas tänavas. Kivi tänav Tartus oli selline mõnus puumajade ja tagahoovidega tänavake, mis omakorda lõi ideaalse keskkonna luuremängudeks. Maja, kus mina elasin, oli üks ideaalsemaid peidukaid, sest sinna sai sisse-välja nii ees- kui tagauksest, lisaks oli meie aed ühenduses kolme teise aiaga, mis andis lõputuid võimalusi põgenemiseks. Muidugi ei olnud ei mu ema ega ilmselt ka naabrid väga õnnelikud, et me majas ringi trampisime, aga see tegi asja veelgi põnevamaks. Majast tuli läbi minna hiirvaikselt ja mitte valele naabrile vahele jääda. Kolmandal korrusel elas üks kuri vanatädi, kes lapsi väga ei armastanud, talle ei tasunud vahele jääda. Seevastu esimese korruse vanatädi aken oli tihti kutsuvalt avali ja mõnikord lubas ta enda juurde peitu tulla. Või niisama aknast külla ronida. Tal oli imelilus vanaaegse mööbliga kodu.

Eks ma mäletan ka seda kui ema vihaselt ukse avas ja hurjutas, et jätku me see majas ringi trampimine, aga järgmisel hetkel oli meil see meelest läinud ja ilmselt temalgi oli olulisemat teha kui laste lapsemeelsust ja mängulisust keelata. Oli maju ja hoove, kuhu me ei roninud, igaks juhuks, aga Kivi  tänav ja koolihoov oli kogu aeg kilkeid ja kisa täis. Koolivaheaegadel hommikust õhtuni. Keegi ei öelnud meile, et lapsed, olge nii head ja mängige parem käest kinni hoides vaikides jalutades.

Seda ütles hiljem põhikoolis keemia õpetaja Kütt, kes meil vahetunni ajal käskis ringiratast jalutada.

Trihvaa mängimine oli vähemalt sama lärmakas. See oli meie põhimäng Mõisavahe tänavas. Peale seda kui naabrite uksekella laskmine ja ärajooksmine, suvalistele lauatelefonidele pilakõnede tegemine ja liftiga üles-alla sõitmine ära tüütas. Kõlab naljakalt, aga ma kasvasin üles just sellisel ajal kui laste mängud olidki sellised. Ma mäletan, kuidas me ringi jooksime ja kisasime nagu ajaks meid taga “sada punanahka” ning eks leidus ka mõni üksik täiskasvanu, kes oleks eelistanud, et me vaiksemad oleksime, olid ülekaalus need vanemad, kel oli hea meel, et lapsed väljas jooksid. Vastasel juhul oleks me neil toas lihtsalt närvidel käinud, sest polnud ju nutitelefone, millega meid vaigistada. RTL ja Pro7 näitasid ka multikaid vaid hommikuti. Tuppa hakati meid ükshaaval kutsuma õhtusöögi ajaks, see oli ainus aeg kui majaesisel oli vaikus. Õnnelikematel lastel lubati peale õhtusööki veel õue mängima minna.

Minu meelest on praegu probleem pigem selles, et liiga palju veedavad lapsed aega oma nutitelefonides ja ei liigu üldse õues, seega on ikka täielik absurd, et kedagi päriselt häirib laste mängimine ja kilked. Mis inimesed need on, kes selliste keeldudega välja tulevad? Mu meelest on meie, täiskasvanute, suurim viga, et me unustame ära, et me ise oleme ka lapsed olnud. Mõelge tagasi oma lapsepõlve peale? Mis teile rõõmu pakkus? Ma näiteks lähen hulluks kui Ida tahab kodus toolidest ja tekkidest ja patjadest onne ehitada, see ajab toa nii kohutavalt sassi. Minu kui täiskasvanu silmade läbi. Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlve peale, siis mu lemmiktegevus oli onni ehitamine. Ma olin kõige õnnelikum kui mu ema lubas mul “toa sassi ajada”. Nii pigistan mina ka nüüd hambad risti ja luban aegajalt Idal teha onni nii nagu tema tahab, mitte nii nagu mina arvan, et on esteetiliselt ilus.

Väikesel printsil oli õigus: “Suured inimesed ei saa ju ise kunagi mitte millestki aru, lastel aga on nii tüütu neile ikka ja jälle seletusi anda. Oma elu jooksul olen suure hulga tõsiste inimestega kokku puutunud. Olen suurte inimeste seltsis palju elanud. Olen neid üsna lähedalt näinud. See ei ole minu arvamust nende suhtes just eriti parandanud.  Kui kohtan neist mõnda, kes mulle natuke terasemana tundub, siis teen temaga katset oma esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene. Ja ikka on ta mulle vastanud: “See on kübar.” Siis ei räägi ma temaga ei boamadudest, ei ürgmetsadest ega ka taevatähtedest. Laskun tema tasemele. Kõnelen temaga bridzist, golfimängust, poliitikas ja kaelasidemetest. Ja suur inimene on väga rõõmus, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud.”

Ärme ole need suured inimesed, kes tahaks lastega rääkida bridzist, golfimängust, poliitikast ja kaelasidemetest. Oleme need suured inimesed, kes mäletavad lapsepõlve süütuid muretuid mänge.

   

Kuidas Batman-pruut pulmas ei käinud

Tegelikult ei ole selle postitusega midagi muud öelda, kui et Marimellid pidasid pühapäeval pulma-aastapäeva pulmateemalise peoga ja kuigi mul oli (enda arvates) äge Batman-pruut outfit olemas, otsustas mu auto, et ei ole vaja pühapäeval peole minna. 53 minutit niikuinii juba hiljaks jäänud, otsustasin ma alla anda ja tunnistada fakti, et mu auto ei lähe käima. Kohalik taksojuht ei olnud saadaval ja nagu kiuste ei olnud kodus ka Marekit, nii et ilma nendeta olin ma lihtsalt Ussipesas vangis. Kas see on vihje, et lisaks Mareki autole võiks meie majas olla ka mõni teine auto, mis oleks stabiilselt töökorras ja mida ei tuleks rentida?

Noh.

Polnudki neid “Eveliisi kaarte” kaua kasutanud. Eile kulutasid ära nagu rusikas silmaauku. Ja klassikalisest pulmakleidist sai vähemalt paariks tunniks ja koduhoovis cool Batman-keep. Polnud muud vaja kui lukk lahti teha ja kleit tagupidi õlgadele heita.

Aga hea pidu oli. See, kuhu ma ei jõudnud. Piltidelt nägin.

Better luck next time, eh? 


DSC08015DSC08015DSC08016DSC08019DSC08022DSC08026.JPG