Elron „rõõmustas” eile osa oma kliente – jalgrattureid – teatega, et reedeti, laupäeviti ja pühapäeviti neid paljudel suure nõudlusega reisidel enam rongi ei luba. Ma tegelikult saan selle keelu tagamaadest aru, sest ma olen kuulnud, kui täis on rongid nädalavahetusel ja tööpäeviti tipptunni ajal on ka Tallinn-Paldiski rong nii puupüsti täis, et isegi ilma rattata ei mahu peale. Küll aga ärritab mind probleemi lahendus. Selle asemel, et tellida juurde rong on lihtsam vastandada teineteisele reisijate gruppe.
“Nii on meie poole pöördunud lapsevankritega emad, kel on keeruline endale rongis kohta leida, ratastooliga reisijad, samuti paljud teised sõitjad, kes rattarohkuse tõttu ei pääse näiteks WC-sse või on määrinud oma riided,” tõdes Kongo.” (link)
Veidra ja ebaolulise vahemärkusena ütlen, et maailm on ikka nii väike. Ronnie oli Tartus mu korterikaaslane, megaäge inimene ja mul on mõnikord isegi kahju, et kogu aeg on nii kiire, et aastaid tagasi meie suhtlus ära kadus. Meil sai koos ikka hullult nalja.
Aga tema kui Elroni sõnumiedastaja põhjendus ajab mind vihale. Soov ratas kaasa võtta, eriti suvel, ei ole ebaloomulik. Kommentaarides võib lugeda, et pekki, mida sa veel rongiga sõidad, kui vaid üks peatus vaja sõita. Ma võin eksida, aga kas mitte Tartust Jõgevale ei ole 1-2 peatust? See on 50 kilomeetrit. Rattaga ikka VÄGA arvestatav vahemaa. Ma pidin rattaga sõitma 10 km, et saaks Pääskülast rongi peale rattaga, sest enne seda peatust polnud/pole rattaga rongi peale minek lubatud. Juba see on pikk maa just ajaliselt, sest mittesportlasena väntan ma seda siiski üle 30 minuti. Mitte miski ei pane mind peale tööd rattaga koju sõitma. Mul ei ole selleks aega. Ega ilmselt ka jaksu. Aga esmalt aega.
Mõtleme edasi. Ütleme, et ma tahaks veeta mõnusa nädalavahetuse koos perega. Minna näiteks Palamusele. Sõidaks rongiga kohale ja seikleks rattaga edasi, aga ma ei saa. See on keelatud. Sest äkki tahavad samal ajal rongiga sõita ka tibuemmed. Andke mulle andeks, aga miks keelata rattad, miks mitte lapsevankrid? Või miks ei võiks lapsevankritega vanemad kärutada punktist A punkti B? Kodusel emal aega on, paljud tahavad oma beebikilodest lahti saada, no mis siis häda on mõned peatused jalgsi käia? Või Jõgevale kärutada? Kas rattad võtavad rohkem ruumi kui vankrid? Ma võin öelda, et vankriga ema võib mõnikord lausa hõivata ühe ratta koha + kolm istekohta, sest kotid ja beebi peab ka kuhugi mahtuma. Keelake beebikärud ka ära kui ruumi vähe on, eksju? Niimoodi vaid rattad keelates võib julgelt öelda vaid ühte: Elroni otsus ei toeta keskkonnasäästlikku ja tervislikku liikumist. Ometi räägitakse keskkonnasäästlikkusest täna rohkem kui kunagi varem. Ökoloogiline jalajälg ja nii edasi. See kõik on vaid puhas õhk, sest tegelik sõnum on, ära ole rott ja osta auto! Kui sa oled rattur. Beebikäruga võib igale poole minna, isegi kui ei mahu, aga võib, sest muidu oleks diskrimineerimine. Mina ütlen, käige ise jala, tibuemmed!
Samas tunnistan ma, et reisijate vahel vahet tegemine ei ole aus. Kõigil – rattaga, rattata, lapsega, lapseta, käruga, käruta, seljakottidega, seljakottideta – on õigus ühistransporti kasutada. Peab vist näpuga hoopis riigi peale näitama? Ks pole riik juba aastaid rääkinud, et rongisõitjate arv kasvab ja juurde on vaja rohkem ronge? Äkki siis hakkaks liigutama ja ostaks ronge juurde, mitte ei muudaks reisijate elu kibedamaks.
Teadsa. Käruga on juba aastaid rongis sõimata saadud, nii piletimüüjailt kui ratturitelt. Kaksikutekäruga veel topelt. Isegi olen läbi teinud selle, et iga käiguga mõtle läbi, kas see on väärt seda mõnitamist ja alandamist, kas mu vaimne tervis on täna piisavalt tugev, et minna asju ajama. Mu arust ongi imelik, et keelati rattad, mitte kärud. Rattad on de jure keelatud, kärud de facto, rattad sõnaga, kärud vaimuga. Aga ega see aegki kaugel pole, kui käruga enam ei lasta.
Ja linnasiseses bussis? Kuule, kas sa ei jaksa seda käru siis paar peatust lükata? Mis sa ronid sellega siia? A kuule, kas sa ise ilma käruta ei jaksa Õismäelt kesklinna vantsida? Igatahes. Ole mis poolel tahes, silmakirjalikkus on meil siin au sees.
Ma ei jõudnudki selle mõttega vist kuhugi. Eks ma mõtlen edasi. Aga vahepeal olen veidi vähem pettunud, et pean lapsi kodumaalt kaugel kasvatama. Vähemalt siin ei saa rongis-bussis sõimata, et kuhu sa, lits, selle käruga tuled. Tahad ma annan tasuta kondoomi, kui ise ei jaksa osta?
Ei, kuule, suvaline Pets trammis, ma ei taha su kondoomi, a mine anneta beebi Annabelile elule see euro hoopis. https://www.delfi.ee/a/86420431
Jah, ma tegelikult täiesti usun, kuidas eestlane ka kärudega sõitjaid mõnuga mõnitab. Tundub vägagi eestlaslik.
Ühesõnaga on täiesti JABUR see rongide probleem. Vahet ei ole kummad on de jure ja kummad de facto keelatud, lahendus peaks olema selline, et kõik reisijad tunneks end hästi ja teretulnud ühistranspordis.
ma olen hästi ebapopulaarse arvamusega aga 2 last niimoodi üles kasvatanud, et vaid 1 kord ootamatu vihma või mis iganes tõttu läksin vankriga ühistransporti. käisin hästi palju jala või kui oli vaja minna ühistransporti, siis kasutasin kõhukotti või kandelina, sest ma tean kui keeruline on pisut rohkem täis bussi või rongi end vankriga mahutada, kuidas porisel ajal rattad määrivad jne.
rattaga aga tuleks mõelda, kui elron ei suuda tekitada igasse jaama turvalisi rattaparklaid (ma võin kasutada linnas ka vana ja väiksemat ratast aga tahaks, et see järgmine päev alles oleks), siis maainimese jaoks, kes otsib alternatiivi pole ratta kõrval rohkem valikuid. lapse ma saan kõhukotti panna aga kui ronijaamast on 10km koju, siis seda on igapäevaseks jalutuskäiguks selgelt palju, 5km hommikul tööle kiirustades jala käia on samuti palju.
See EI OLE ebapopulaarne arvamus, vaid tegelikkus. Ma ise olen rongis olnud lapsega reisikäruga, sellega, mis vihmavarjuks kokku käis ja no sõitsin autoga ka. See pole muidugi argument, sest ükski grupp ei tohiks olla keelatud rongis. AGA ma olen sinuga nõus, et 1) ma tahaks, et ratas oleks ka õhtul/järgmisel päeval rattaparklas olemas 2) ma valikski rong+ratas, et saaksin linna sõita 30 km rongiga ja seal kuni 5 km vahemaid rattaga, võiksin jalutada ka, jah, kuid mu aeg maksab ja rattaga liigun ma kiiremini kui jalgsi.
Nädalavahetuseti rataste keelamine rongi on lauslollus. Ilusate ilmadega ma kujutan ette, et paljud läheks loodusesse rattaga sõitma, kuid mingi osa on loogiline ju rongiga sõita.
No aga võtame kasvõi Kopenhaageni. Kindlasti oled märganud seal, kui palju logusid rattaid on raudteejaama ümbruses? Ma lihtsalt pakun, et neil ongi nõ linnaratas seal ootamas. Kuna rongiga ei ole Taanis liikunud, siis ma ei tea, kas ongi nii või miks nii on.
Ma olen ka mõelnud, et kuidas igal pool nii palju rattaid on, et kas ongi nii et kaks rattast – üks lähte- ja teine sihtkohas?
Odod, sul on eriti jõhker ebaõnn vist. Ma oma kolmeaastase vanemakogemuse pealt ei oska nimetada mitte ühte korda ka, kui kellelgi on minu vankriga ja hiljem käruga olnud probleem.
Olen kogu aja olnud ülitihe ühistranspordi kasutaja (peres puudub auto, taksoga sõidetud kahe käe sõrmedel kordi), vaja ju jõuda külla, lapsega mõned korrad nädalas trenni-kunstitundi, üritusele jne, seega siis on praktikat nii et kohe on. Bussis, trollis, trammis, rongis, pikamaabussis.
Ka pole ma kunagi näinud, et mõnele käruomanikule märkusi tehtaks, emasilm ju paneb sellist asja enam tähele ka lapseta olles. Pigem on küsimuseks, et inimesed ei taju, et võiks veidi ruumi vabastada kärude koha peal ja tuleb märkus teha. Ikka viisakalt. Ka vastu on alati oldud viisakad. 🙂
Mina olen pealt näinud väga sapiseid pilke käruga liikunud vanemale, kes tegelikult kedagi rongis ei seganud. Inimesi on erinevaid, nii kärudega reisijaid, kes tõesti on nagu maailmanabad, sest EMAD. Aga on ka neid, kes lihtsalt kiruvad kõiki, kes natukenegi jalgu jäävad rongis.
Huvitav mis siis saaks kui keegi pöörduks selle küsimusega õiguskantsleri poole? Tahaks kuulda kas ja kuidas on õigustatud ühe huvigrupi ilmselge diskrimineerimine?!
Eesti ühistranspordi kvaliteet on kehv, mina ei ole rahul näiteks. Ei pikemate maade ette võtmiseks ega ka linnasiseselt. Ja sellepärast ma ostangi auto. Jah, olen keskkonnavaenulik ja mugav, aga ma olen makse maksev inimene (üsna suuri summasid), kes tahab tervena ja mugavalt liikuda. Nina nii püsti, et vihmavesi sajab sisse onju. 😀 Tegelikult ei ole ühistranspordi kvaliteedis tingimata isegi transpordikorraldajad süüdi, sageli teeb asja ebameeldivaks juht või kaasreisija. Täna hommikul bussis – bussijuht tegi täiesti ebavajalikke manöövreid ja ohtlikke kiirendusi-pidurdusi, enese seal bussis püsti hoidmine oli ikka ettevõtmine. Kaasreisijad on sageli ebaviisakad, hõivavad rohkem ruumi kui neil vaja on. Ja seda et vankritega emasid vaadatakse viltu olen minagi näinud. Ma olen ka teistsugust ühistransporti näinud ja mul on Eesti omas ikka tõesti keeruline. Ja ma ütlengi, et peamine probleem on see postsovjetiaegse kaasreisija suhtumine mitte transport ise. Ma nüüd jõudsin jälle sinna, et eestlane on pidevalt kärss kärnas ja maa külmunud olekus. Põhjuseta. Peaks eestlased saatma kusagile sõbraliku rahvaga riiki ümberõppele.
Kui 10 km sõita ei jaksa, siis treeni. Aga ära sõiduta oma ratast rongiga. Pool tundi tööle sõita on igati normaalne aeg, kohale jõudes on trenn tehtud pe klaar. Loomulikult on suvel mugavam autoga ummikus istuda. Aga jutt, et Elron midagi ei tee, on lauslollus. Üks vagun maksab u miljon. Sellepärast riik nende ostmist edasi on lükanud, et nii palju raha pole. Rongid kuuluvad riigile. Aga kui Palamusele tahad minna, siis sõida puhkuse ajal keset nädalat. Keegi ei keela. Mind ratturina (tööle on 17 km) on see ving ära tüüdanud. Kui vändata ei jaksa, sõida autoga.
Kas sa lugesid ka enne kui kommenteerisid? Ma kirjutasin, et 10 km on juba pikk maa, aga eelkätt on see ajakadu. Ja mitte miski ei paneks mind rattaga TERVET TEED tööle sõitma, sest edasi-tagasi on mul koju 60KM. Kui ma isegi füüsiliselt saaksin sellega ajapikku hakkama, siis 1) meil ei ole rattateid ja ma ei viitsiks surra auto alla jäädes 2) ma ei saa endale lubada päevas TUNDE rattasõidu peale, sest minu aeg ka maksab. Ehk siis ma käingi autoga! Kuigi ma EI TAHAKS autoga käia, vaid olla keskkonnasäästlikum.
Mina ühildan trenni ja töölesõidu. Mullu sai teeremondi ajal rattaga sama kiirelt kohale kui autoga. Aga see selleks. Mõelge nüüd veidi, miks on suurlinnades nt London nii palju kokkupandavaid rattaid. Äkki see on seotud sellega, mida rongi lubatakse. Ka Taani ei jõua kõiki rattaid rongi ära mahutada, sellepäras t ongi jaama ümber suured rattahoidjad. Aga seda mind sõidetakse surnuks juttu ei maksa rääkida. Liikluskultuur on kõvasti parem, see on üks ettekäänetest.
Tead. Ma sõidaks ka rattaga 20km tööle hea meelega. AGA…kui töö juures ei ole normaalset duširuumi (jah, kõigil ei ole seda luksust), siis ei tule see eriti kõne alla. Ajalisest poolest rääkimata – sest lisaks rattasõidule kuluvale ajale lisanduks duši all käimine + riietevahetus.
Omal ajal (siis kui neid porgandikarva ronge osteti ja rongisõitu promoti) propageeriti rongisõitu just sellega, et saab keskkonnasõbralikult ratast+rongi kombineerida. Ja kui rahvas seda kuulda võttis, siis nüüd korraga on ratturid pahad. Lihtsalt sellepärast, et riik tegi ronge hankides valearvestuse?!?!
Jah, ma saan aru, et ruumi on vähe. Aga siis kommunikeerige nii, et tegime valearvestuse ja nüüd on jama majas. Mitte ärge süüdistage üht või teist reisijate gruppi, et need riigi kampaaniat uskuma jäid ja päriselt ka rongiga sõita tahavad.
Just, selles ju probleem ongi, aga jube lihtne on korraga hakata rääkima, et issand, kui sul on ratas, siis sõida rattaga, mitte ära transpordi ratast rongiga…
Elron teatas, et piiravad tippaegadel, ajakirjanikuks rääkisid, et nüüd keelatakse. Kusjuures ma ei välista, et Elroni avaldus oli mõeldud ministeeriumi survestamiseks, sest Aas tõttas kohe ütlema – ostame uued rongid.
Mind paneb ka sõrmedega vastu lauda trummeldama, kui keegi, kes ringis sees pole, ütleb nagu muuseas: telli uus rong:)
Ise pisi-pisi-pis-pisi-pisii ettevõtlusega tegelenud, kuulsin pmst klientidelt sadu kordi, et: telli rong!
Peale seda trummeldangi:)
Ma ei ütle nagu muuseas, et telli uus rong, vaid ütlen, et see on koht, millele tasuks mõelda, et probleem saaks lahenduse. Riigitasemel. Keelamine ei ole okei lahendus
Iseenesest on rongide/vagunite juurde tellimise temaatika ministeeriumite tasandil mitmeid kordi teemaks olnud, seega ei saa öelda, et sellele pole mõeldud. Tõsiasi on lihtsalt see, et selleks ei ole ressursse. Ma arvan, et viimaste nädalate uudised riigieelarve hetkeseisu teemal lubavad väita, et niipea selline investeering reaalsuseks ei saa. Ja nii ebameeldiv kui see ka poleks, piiratud ressursside tingimustes on selline samm nagu rattaga reisijate teatud reisidele mitte lubamine mitte just kõige ebaloogilisem otsus. Kas see on hea lahendus – ei, aga alternatiive on nüüd ja praegu lihtsalt vähe. Isiklikult ma muidugi saan rattaga reisijate pahameelest samuti aru, kuid ma võin üsna kindlalt väita, et ükski riigiametnik ei ole endale eesmärgiks seadnud teatud reisijate grupi tahtliku ründamise, pigem on tegu halva olukorra manageerimisega toetudes vägagi limiteeritud vahenditele. Iseasi muidugi, kas oleks ehk olnud võimalik seda kõike veidi paremini kommunikeerida.
Isegi olen rongis käruga sõites saanud jalgratturilt sapise kommentaari, kui söandasin paluda, et ta lubaks Tapalt Põlvasse (või oli see Elvasse?) pileti ostnud vanainimesel klapptoolil edasi istuda ning hoiaks ratast käekõrval. Ise seisin koos lapsega terve tee Tallinnast Tartusse püsti, väike magas kärus. Noorem meesterahvas vastas ettepanekule umbes et tema saab küll aru, et mina olen kade, et käru konksu otsa riputada ei ole võimalik. Ja ajaski õnnetu naise, kes oleks vanuselt võinud ta ema olla, istmelt minema. Ja kui viimane Jõgeval õnneks ikka uue istekoha leidis, tuli see rattur veel spetsjomm mulle mainima, et näe, mida ma üldse närvitsen, sai ju istuma! Nii et tegu polnud matsi, vaid hoopis hiromandiga. Oi-oi, praegugi veel ajab see tüüp vere keema. P.S. Ja samas hoidsid mõned naisratturid sõnagi lausumata ratast põrandal, et istekohti säästa.