2018. aastal elas Eestis Statistikaameti andmetel 328 864 vene rahvusest inimest. Seda numbrit vaadates, saab osa minust saab isegi aru, et nõukogude armee veteranid tähistavad 9.mail Aljoša jalamile nelke viies nõukogude vägede võitu Teises maailmasõjas. Osa minust saab aru, või pigem püüab mõista, et seda teevad ka noored vene rahvusest inimesed. Ma püüan seda mõista ega isegi mitte hukka mõista, sest me näeme ajalugu erinevalt ja 25% Eesti elanikkonnast on ju tegelikult õigus oma pidu pidada kui see kedagi ei sega. “Surematu polgu rongkäik” Tallinnas on juba iseasi, see on minu arvates natukene hirmuäratav, aga jätame sellele keskendumata. Keskendume Aljošale ja “võidupühale”.

Eelmisel aastal ütles Venemaa suursaadik, kes ka pronkssõduri jalamile pärja viis, et peab tähtsaks nõukogude vägede võitu Teises maailmasõjas ning, et selle tähendust Euroopas oskaksid vääriliselt hinnata ja mõista kõik tulevased põlvkonnad. “Meie kohus on anda põlvkonnalt põlvkonnale edasi tõde kangelastest, kes vabastasid Euroopa, kes tõmbasid kriipsu peale Hitleri režiimi plaanile vallutada maailm. Seda peavad teadma meie järeltulijad. Seda peavad teadma noored ja ka need, kes 100 aasta pärast loevad õpikust Teise maailmasõja sündmustest,” rääkis Petrov (link).

Oota, aga kas meil on erinev ajalugu?

Saksa rahva fašismist vabastamine oli omaette ooper. Kui rinne lähenes Saksa piiridele, kutsus  kirjanik Ilja Ehrenburg sõdureid Saksamaal kõiki sigadusi tagasi tegema. Nõukogude sõdurid vägistasid üle miljoni noore saksa naise. Üks minu lemmikraamatuid – “Naine Berliinis” räägib sellest, mida  nõukogude koolis Berliini vallutamisest ei õpetatud. Käis veel ka seadustatud röövimine. Lihtne Aljoša tõi naisele kleidiriiet, ohvitserid tulid koju pungil kohvritega. Mõne majori pagasi koju toomiseks oli vaja veoautot.

Ma ei näe mingit põhjust Eestis 9.maid tähistada. Mu meelest tähendas see okupatsiooni jätkumist ja võib olla veel raskemal kujul.

Ma ei oska isegi mõista, mis tunne võib olla istuda sadade inimestega rongis, kuigi loomavagunit on vist palju rongiks nimetada, teadmata, mis sind ees ootab ja kuhu sõit viib. Leida end päevi hiljem jumala poolt  maha jäetud paigas, külm ja nälg näpistamas, hirmust rääkimata. Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.

Nii olen ma kunagi ühes koolikirjandis kirjutanud. See on ajalugu ja faktid, kus nõukogude “vabastajat” on raske näha kangelasena. Ometigi tulles tagasi selle juurde, et Eestis on 25% elanikkonnast vene rahvusest, püüan ma mõista seda, kuidas nemad ajalugu tõlgendavad ja miks nad Aljošat kangelasena kujutavad.

Küll aga ei suuda ma mõista, et  2019. aasta Eestis viib pronksõduri jalamile nelgisülemi ka Euroopa parlamendi liige Yana Toom, päeval, mil muu Euroopa tähistab Euroopa päeva. Ma mõistan, et Aljošale viivad lilli veteranid, vanad inimesed on kinni oma harjumustes ja oma ajaloos, on asjad, mis neile on püha ja kas seda peabki muutma, selle vastu võitlema. Mis see siis otseselt halba teeb kui inimesed meenutavad oma elust hetki, mida nad saavad nimetada kangelaslikuks. Nii nagu ei olnud kõik sakslased natsid, ei olnud ka kindlasti kõik venelased vägistajad ja rüüstajad, Aljoša on oma aja sümbol ja las ta olla. Veteranide jaoks ja nende perede jaoks. Aga mida ütleb Euroopale Eesti kohta eurosaadik, kes tunnustab lilledega 74 aastat tagasi toimunud “vabastamist”?

Mäletate paar aastat tagasi võitles Helen Sildna rukkilillepuru vastu? Olla iganenud kuvand Eestist. Võib olla sobib selle kuvandi asemele nelgisülemitesse uppuv Eesti?