Viimase inimesena planeedil vaatasin ma eile õhtul ära “Bohemian Rhapsody”. Läksin Selverisse süüa ostma ja avastasin, et see on dvd-l olemas. Muidugi pidin ma selle ostma, sest juba ilma vaatamata teadsin ma, et sellest saab minu üks lemmikfilme.
Aga ma alustan kaugemalt. Ma mäletan 90ndate algusest väga selgelt üht seika. Küsisin emalt, millise bändi kontserdile tema tahaks minna. Ta vastas, et oleks vaid üks bänd, kelle kontserdile ta läheks, aga see pole kahjuks võimalik enam, sest laulja on surnud. See bänd oli Queen ja lauljaks Freddie Mercury. Võimalik, et see oli esimene kord kui ma sellest bändist midagi kuulsin. Ma mäletan, et nägin hiljem poes Queenist rääkivat raamatut ja ostsin selle emale sünnipäevaks ja mõtlesin ise veel, et issand jumal kui kole mees, et miks peaks ema ometigi tahtma teda esinemas näha. Saage aru, ma olin 12-13-aastane. Selles vanuses on lubatud olla pinnapealne. Ma sain teada küll sellise bändi olemasolust, kuid muusikast veel nii palju mitte, sest nagu te teate, ei olnud tol ajal youtube´i veel olemas. Minu esimene enda Freddie Mercury vaimustus algab sellest ajast kui hakati mängima Freddie Mercury ja Monserat Caballé “Barcelonat”. Ka selle lauluga on mul meeles, kuidas me tädilastega lummatult seda raadiost kuulasime. Nii kõvasti kui tolleaegsed raadiod üldse lubasid. Tänu onule, kelle hobiks oli muusika ja kassetidele (!) laulude ümber lindistamine, tutvusin ma Queeni loominguga aina rohkem ja nii minust üsna väiksest peale vaikselt Queeni fänn saigi. Öelge veel, et emad-isad-onud-tädid ei mõjuta lapsi ja nende maitset, eksju!
Ja siis see film. Ma vaatasin filmi hilisõhtul (LIIGA VAIKSELT! ma oleksin tahtnud kõlarid põhja panna, aga teised magasid) ja ei saanud peale filmi kohe isegi magama jääda, sest ma olin nii…ma ei tea, mis see õige sõna, oleks seda tunnet kirjeldamaks…mul kõhus keeras, heas mõttes, süda tagus ja ma olin lihtsalt filmi ning muusika lummuses, terev filmi jooksul jooksid mul mitme koha peal pisarad. Ei, ei, mitte siis kui ta Live Aid kontserdil lavalt lahkus, vaid pidevalt. Laulusõnad, armastus, emotsioonid. “Mama, I just killed a man” ajal hakkasid pisarad jooskma. Mida ta sellega mõelda võis? Targemad on arvanud, et selle lausega avas ta end geina. Võimalik, mina ei tea, aga Bohemian Rhapsody ja selle sõnad on minu meelest üks ilusamaid ja võimsamaid lugusid maailmas.
Ma saan ka filmi kriitikast aru. Ei ole selline sügav ja detailidesse minev film, aga katsuge ise panna 15 aastat tegutsemist kahte tundi. Sündmused liikusid kiiresti, nõus, aga minu jaoks ei olnudki see Freddie Mercury eluloofilm, vaid bändi tekkelugu. “Bohemian rhapsody” on Queeni lugu, mis keskendub rohkem esilauljale, aga näitab ka ilmekalt seda, et kõik panustasid albumitesse. Paljud arvavad, et Freddie Mercury kirjutas laulu “Who wants to live forever” kui sai teada oma surmast haigusest. Tegelikult *on selle kirjutanud hoopiski Brian May filmi “Highlander” jaoks. Või stseen, kus John Deacon kirjutas laulu “Another one bites the dust”? Või “We will rock you” tekkelugu? Film toob esile laulude loojate eripära ja panus. Bändis valitses harmoonia ja keegi ei olnud kellestki parem. Hetkeni kui Freddie Mercury end teistest paremaks pidama hakkas. Selle koha peal jõudsin ma mõelda kui oluline on see, millised inimesed meid ümbritsevad ja milline on nende mõju meie elule. Kas Freddie Mercury oleks AIDSi surnud kui tal ei oleks kõrval olnud paha poiss Prenterit, kui ta ei oleks vallandanud bändi heaolule mõtlevat mänadžeri, kui… Palju “kui”-sid. Sama mõte oli mul ka Matti Nykäneni filmi vaadates. Kui Nick Nevadat poleks olnud, milline oleks Matti siis olnud?
Ma vaatasin filmi, ahmisin seda endasse, konstateerisin jälle fakti, et Queen on muusikaajaloo üks tähtsamaid (kõige tähtsam?) ansambleid, Freddie Mercury täielik geenius ning samal ajal kui kriitikud on pidanud seda ka keskpäraseks pillekaareks nägin mina sünge tooniga (õpetlikku) lugu mehest, kes armastas elada. Armastas elada nii, et just see armastus talle saatuslikuks saigi. Ainsana kritiseeriks ma filmi lõppu, kus AIDSist teatanud Freddie Mercury teeb justkui viimase etteaste Live Aid kontserdil. Tegelikkuse me ju teame, et hoolimata põdurast tervisest tegi ta muusikat veel kuus aastat ning jagas oma elu partner Jim Huttoniga. Muide, Jim Huttoni üles leidmine vaid telefoninumbri ja ühe pepuplaksu pärast ei olnud minu jaoks klišee, vaid hoopis siiras soov armastada. Ennast ja kedagi teist. Peale elu.
Film oleks võinud kuidagi teisiti (kronoloogiliselt õigemini) lõppeda, aga samas, kuidas veel kui mitte kontserdiga, mida peetakse üheks parimaks live-show´ks üldse?
Mind liigutas ka see film ikka üdini! Lapsena sai Queeni lugusid kuulata ema kõrvalt, kes Freddiet armastas. Ja Queeni tervikuna ka.
Minu emotsioonid olid seinast seina, üks hetk hirmul et mis saab, siis vihane Pauli peale, siis kurb, rõõmus… Minu emotsioonide virrvarr lõppes kurbusega. Ma olin lihtsalt olin niii kurb kui film lõppes. Live Aidi kohta nii palju, et lood, mis seal mängiti olid nagu üks tervik. Nii ideaalne! Mul lapsed armastavad ka seda filmi 😀
Mul oli ka emotsioone seinast seina – viha oli nii Pauli kui Freddie ende peale, rõõm, kurbus, isegi äng.
Ma ei tea filmimaailmast viimasel ajal essugi, aga nüüd ma lihtsalt pean seda filmi näha saama!!! 🤪 Ema oli mul muidu homofoob. Aga Queeni ja Mercuryt armastas nii väga, et juba ülikoolist alates rääkis, et tema matusel peab mängima Queen, et tema mingit viiulikääksu ei taha. Eks olime me lapsed ka kuris sellega… Ja kui tema matusteks siis lugusid kuulasime ja valisime ja pärast peielauda parima sõbrantsiga meie köögis järelejäänud viina seltsis CD taustal “I want to break free” ja “It’s a hard life” üürgasime, sain aru, miks emale see muusika meeldis ja sealt alates fännan isegi. Kursakaaslased mainisid pärast peielauda ära ka, et täitsime ema viimse soovi, millest ta alati rääkis. Miks ma seda üldse kirjutan, ei tea 😶 lihtsalt, tunne tuli. Läheb filmi otsima…
Ei ole Sa nii viimane ühti. Vaatasin ka alles hiljuti Telia videolaenutusest. Vaimustusin samuti. See ei ole tõesti selline süviti minev eluloofilm, vaid pigem muusikafilm. Selline muusikavideolik aga vaid heas mõttes. Meenutas natuke mulle Velvet Godmine’i. Queen on kahtlemata üks hiilgavam ja parim asi läbi aegade muusikas. Minu esimene kokkupuude Queeniga oli, kui Soome televisioonist näidatigi seda Live Aid kontserti aga see oli vist hiljem (kui palju, ma ei tea), kui see tegelikult toimus. Kui filmis see kontserdi koht oli, tuli mul selline kummaline deja vu hetk. Ja no, kogu see film oli tundeid täis retk, sest olen väga emotsionaalne.
Sellised lood on (oma kurbuses) ilusad. Mine palun kindlasti filmi otsima ja vaata!
Mulle film meeldis, kuid see film pole elulooline, palju on muudetud, ka Freddiet. Osad teemaliinid on sisse toodud vist lihtsalt pinge ja filmilikkuse tekitamiseks. Näiteks Freddie isa vastuseis poja muusikuteele. Ma ei tea, kas Freddie isa seda arvas, kuid filmis olnud suhtumine oli pigem Brian May isa oma. Mingi aeg tegelesid bändiliikmed lisaks Queenis mängimisele ka muudes bändides ja projektides, mitte ainult Freddie sooloprojekt.
Freddie vääriks filmi temast endast, kuigi see võib olla keeruline ja raskete teemadega, kuid milline film sellest tuleks.
Jah, muidugi ei olnud 100% faktitäpne, aga mind näiteks see ei häirinud, kui välja arvata lõpp, kust jäi mulje, et 1985. oli Queeni viimane esimene, aga nagu öeldud, filmi jaoks oli see täiesti loogiline lõpp.
Siin lingil on ära toodud ka seitse asja, mis filmis teistmoodi oli kujutatud, aga filmitegijate seisukohalt saame ju aru, et loogilisem oli teha üks rumal muusikamänedžer kui näidata erinevaid inimesi, kes Queeni ei uskunud jne? : https://kinoveeb.delfi.ee/filmidjaarvustused/fiktsioon-8-asja-mida-freddie-mercury-eluloofilm-bohemian-rhapsody-taiesti-valesti-kujutas?id=84240719&page=6
Selle kontserdiga lõpetamine oli mu meelest ka hea. Jätab vaatajale võimsa tunde sisse. Andekas inimene. Mul tulevad alati külmavärinad peale, kui selliseid inimesi kohtan või vaatan filme, loen midagi jms. Nii võimas.
Selles mõttes, filmi seisukohalt, ma olengi nõus, et ainuõige lõpp. Võimas tunne jäi sisse, aga mind lihtsalt häiris natuke, et see polnud ju veel lõpp. Samas vahet ei ole. Andekas inimene, võrratu muusika, imeline film. Kananahk täiesti peal.
Jah, natuke lõplikuna näis mõnes mõttes küll. Et kohe kui lavalt läheb, siis vaja kirst valmis panna vms.
Ma imestan su viitsimist filme vaadata. Ma paraku tunnen, et juba 30ndaks eluaastaks on kõikvõimalikud filmid ja süžeed nähtud. Enam ei üllata miski, sestap pole ma telekat vist oma paar kuud tööle pannud. Kõik tundub juba tehtud ja tavaline, ka argielus – sama vihmane ilm ja samad lumised autod. Äkki on kevadväsimus peal? Igatahes kõik vabad hetked veedan unistades, olgu selleks siis ilusad pildid Instas või see, et pidevalt tšekkan siit https://www.novatours.ee/viimased-kohad uusi võimalusi. Äkki päike ja soojus annavad uuesti elurõõmu tagasi. Pealegi reisides saab kogeda kultuuri, kunsti ja uusi maitseid. Midagi uut! Kas sul ei ole juba suurt reisiigatsust peal? 😛