Üks meie kodu põhilistest vaidlustest on varasemalt olnud, kas sinatada või teietada. Loomulikult ei räägi ma meie omavahelistest suhetest, vaid võõraste inimestega suhtlemisest. Me oleme Marekiga sellel teemal eriarvamusel. Mina olen teietaja, tema paadunud sinataja. Kui ma kohtun endast vanema inimesega, siis ma ütlen talle automaatselt Teie, ma ei saa kindlast väita, aga ma arvan, et mu tädi õpetas mind lapsena nii. Et viisakas on teietada, eriti veel endast vanemat inimest. Koolis tuli ka teietada. Ühesõnaga teietamine on mu jaoks täiesti automaatne.
Võin mürki võtta, et ma ei ütle kunagi poes müüjale “sina”. “Ole hea, anna mulle pakk piima ja siis see hapukoor ka sealt!” See kõlab mu jaoks nii võõralt ja valesti. Kui te mõtlete, kus mul selliseks suhtluseks üldse võimalus on, siis kui vähegi võimalik, teen ma oma ostud kahes lähedal asuvas väikepoes. suuremad ostud püüan teha kord nädalas ja nipet-näpet juurde ostan ikka väikesest poest. Mõnikord ostan kogu õhtusöögimaterjali nendest poodidest, sest minu jaoks ei ole midagi hullemat kui reedel peale kella viit mõnda supermarketisse sattuda. Palju rahvast ja suurem osa neist kurjad ja väsinud. Ma ei taha ega jaksa. Pealegi meeldib mulle mõelda, et annan oma panuse mõne tillukese poe ellu jäämisesse.
Marek seevastu on siis sinataja. Lähebki sinnasamasse poodi ja räägib müüjaga nagu oleks vana tuttav. “Ole hea, anna mulle pakk piima ja siis see hapukoor ka sealt!” kõlab tema kõrvus täiesti loomuliku lausena. Võõrana kõlab tema jaoks ilmselt minu “palun andke mulle see piim ja koor ka”. Ma ei saa absoluutselt aru, kuidas saab võõrast inimest sinatada ja üsna tihti on ette tulnud olukordi, kus ma satun vestlusesse ka mõne omavanuse võõraga, teietan ja saan siis vastuseks, et ei pea ju ometi teietama. Mõne inimesega ei pea ka. Ma ei tea, millest see tuleb, aga kui ma 99% ajast pöördun inimese poole Teie-vormis, siis selle 1% hakkan ma automaatselt suhtlema sinatades. Ise ka ehmun kui avastan, et sinatan, aga on tundunud loomulik ja õige.
Miks ma sellel teemal üldse täna arutlen. Käisime mulle õhtul autot ostmas. Marek sinatas müüjat ja suhtles temaga nagu oleks nad vanad tuttavad. “Kuule, räägi, kas sa tahad täna selle ja selle asja ka korda ajada?” Mul tuli kananahk peale, sest mu kõrval on nii vale kuulda kui keegi võõrast inimest sinatab. Vanasti, kooselu algusaegadel, me lausa kaklesime (sõnadega!) sel teemal. Nüüd olen ma leppinud, et meil on erinev lähenemine võõrastega suhtlemisel. Ei ütle, et üks või teine on õige, lihtsalt teinekord on nii veider mõelda kui erinevad inimesed on ja kui erinevatele asjadele me reageerime.
Olen kuulnud, et teietamine ongi üldse “nii eilne päev”, sest paljudes teistes keeltes ju niikuinii sellist vahet ei tehta, aga mina ei oska sinatada. Kuidas teiega on? Sinatate või teietate? Mille järgi te vahet teete, kellele Sina ja kellele Teie öelda?