Mõned päevad tagasi sattusin ma ühel üritusel rääkima emaga, kes jagas minu arvamust lasteaedade jõululaatadest. Lühidalt öeldes, et me ei saa nendest aru ja et need on mõttetud. “Ma just tulin jõululaadalt lasteaias,” seletas see ema, “ma ei saa aru, miks nad neid vanemaid nii piinavad, et selliseid asju korraldavad, kõige pealt peab ema ISE midagi valmis meisterdama ja küpsetama ning siis peab selle ISE ka tagasi ostma.” Ma ei saaks rohkem nõus olla. Ma ei saa sellele pihta. Kui laps on liiga väike, et ise midagi teha, siis miks pagana pärast neid laatasid üldse korraldatakse? Et mul oleks kohustus osta midagi, mida ma ei taha või mis mulle ei meeldi? No ütleme näiteks, et mõni ema teeb pajakindad, mille muster mulle ei meeldi, või geelküünlad, mis mulle ei meeldi. või küpsetab koogi, mis mulle ei maitse, aga ma olen kohustatud “hea eesmärgi nimel” need ostma? Kuidas ma siis ei toeta mingit ühiskassat või jumal teab mida. Ütlen ausalt, ma parem lihtsalt annaks raha sinna ühiskassasse. Ilma kohustuseta.
“Ma siis käisin poest läbi, ostsin piparkoogid, mis nägid välja,et ma oleksin võinud need ise teha ja õhtul siis kiiruga kaunistasin glasuuriga ära,” rääkis see ema edasi lasteaiaõudustest. “Ja enne seda oli veel sügislaat, kuhu ma midagi tegema pidin, õnneks suunasime selle töö vanaemale, kes on kunstiõpetaja. Aga milleks see üldse? Ja lapsed vaid tormasid mööda laata, võtsid siit midagi ja sealt, vanemad pidid vaid asju kinni maksma. Mida lapsed sellest laadast siis õppisid või said?”. No just. Minu mõtted.
Mulle meeldib VÄGA vaadata laste ENDA tehtud joonistusi, meisterdusi ja ma oleksin nõus hea eesmärgi nimel laste tehtud asju ostma, aga osta kohustuslikus korras teise ema poolt poest ostetud piparkoogid…
Ma tänan jumalat, et mind on lasteaed igasugu kohustuslikest laadaostudest ja isetegemisest veel säästnud.
Kas tulu läheb lasteaia enda kassasse ja selle eest parendatakse midagi? Sel juhul on ju väga good cause 🙂 Muidugi oleks lihtsam lihtsalt raha ühiskassasse maksta ja kõik..aga siis poleks just seda kokkutulemist, üritust, isetegemist (lapsega koos?), sättimist, müümist, ostmist, tutvumist, suhtlemist…kas see ei tekita ühtsustunnet? JA lisaks on see oma lasteaia heaollu panustamine.
Mina pole küll Eestis, aga olen just selliste (Euroopa) koolilaada üritustega seotud. Laadad toimuvad 2x aastas ja ühel korral läheb tulu koolifondi, teisel korral heategevusprojektidesse arengumaadesse. Igal rahvusel on oma stand, kuhu vabatahtlikkuse alusel küpsetatakse-tuuakse midagi oma riigist. Ja kõik see läheb lapsevanemate omadest taskutest.
Kui üritusel on õilis eesmärk, siis korra aastas selle heaks panustada ole ju patt 😉
Nõus!
Olen sama asja üle elanud, et öösel küpsetad piparkooke, sest laps on alles kolmene ja tema panus mistahes kokkamisse ja meisterdamisse oleks teadagi milline… Ja siis viid need oma küpsetised laadale ja pärast oled sunnitud sealt midagi ostma, sest no kuidas sa ei toeta siis lasteaeda… Samas ei ole laatadel mitte kunagi midagi, mida ma päriselt tahaksin osta. Ma ei taha osta neid küpsetisi ja nipsasjakesi ja linikukesi ja küünlaid ja jõuluehteid ja… Lihtsalt ei taha, aga peab ostma…
Ma oleksin valmis lihtsalt panema raha ühiskassasse, kui laada eesmärk on koguda mingi summa nt mänguväljaku atraktsioonide ostuks vms… Mul pole absoluutselt midagi kooli või lasteaia rahalise toetamise vastu, aga see trall võiks olemata olla…
Ma ei ole üldse inimene, kes naudib mingeid kogukonnategevusi, seega minu jaoks on pigem need lisaväärtused, mida eelmine kommentaator mainis (suhtlemine, tutvumine, sättimine, müümine, ostmine jne) täielik piin…
Olengi natuke erak ja ei naudi üldse seda, et lasteaiad ja koolid “sunnivad” pidevalt mingitele ühistegevustele. 😀 😀
Jah, mul on sama, et need lisaväärtused (suhtlemine jms) ei ole mulle lisaväärtused. Selles mõttes, et mulle meeldib küll suhelda, aga mul on nii aktiivne elustiil, et suhtlust, sättimist jne on piisavalt ja selline kogukonnategevus oleks ka natuke piin.
Ma ei taha üldse nüüd oma järgneva lausega kedagi halvustada või mingit draamat tekitada, aga kas ei või olla, et need väärtused on rohkem kodusele emale, kes väga palju kodust väljas ei käi, kellel pole sõpru vms. Ja jumala eest, see ei ole halvustavalt mõeldud, kui ise oleksin kodune, siis ilmselt oleksid need laadad mingi eneseteostuse vorm või väljund, aga kui on sada muud tegemist, siis on see veider kohustus, mida peale sundida.
Pean igaks juhuks veelkord mainima, et ma laste etendused, kontserdid, näitused, spordipäevad samas pakuvad mulle küll rõõmu ja nende jaoks leian alati aega. Sel aastal olen natuke kurb, et nii Ida kaunite kunstide kooli kui lasteaia peo ajal olen töölennus, aga midagi pole teha – alati ei sobi ajad. Õnneks jällegi sattus meie Norra minek just sellele ajale, et Ida saab Lucia rongkäigus osaleda ja saan seal tema jõulupeost osa.
Ma kyll solvusin – olen kodune ema, aga usu või ei, mul on sõpru (isegi lastetuid!) ja tegevust jätkub ka väljaspool kodu 😀
Tegelt ma saan su pointist väga hästi aru. Long story short, siis jah, osadele sobivadki sellised üritused rohkem kui teistele, sest erinevad inimesed (vanemad siis), erinevad isiksused.
Sama!
Ma usun, et sa tohidki lihtsalt annetada ja ei pea seda tralli tegema ja kõik on õnnelikud. Väga lihtne. Mul vahel on tunne, et inimesed ise mõtlevad endale muresid välja ja siis puhuvad suureks.
Meil ka õnneks pole kohustuslik, aga olen ise vabatahtlikult teinud laatadele küpsetisi mõnel korral ja pigem eelistan raha annetamist.
Muidugi ei saa kõigile kogukonnas tegutsemist peale sundida..sel juhul peakski keegi koordineerima, et need, kes ei taha teha, panustavad ühiskassasse, samas kohale võivad ju ikka tulla. Need, kellele meeldib teha, saavad teha ja jagada teistega 🙂 Samahästi võiks ju olla siis juba konkreetne nimekiri eelnevalt, et kes mida teeb/küpsetab, et siis pärast poleks seda seisu, et keegi ei taha neid asju osta..
Kindlasti kodustele emadele võib see olla hea väljund korraldamiseks ja suhtlemiseks. Mina ise olen täiskohaga töötav ja õhtuti hobitöö peal ning heategevusürituste jaoks planeerin aja hästi ära, et kõik valmis jõuda. Sama oluline on delegeerimine, kuigi ega jah..väga raske on vabatahtlikke leida, ikka saab poolsunniga sõpruse kaudu osalisi :))
Nõus! Minu jaoks ka natuke segane, miks sellised üritusi tehakse.
Lasteaia ühistegevused võiksid ikka keskenduda laste endi tegevustele. Laulu-, tantsu- ja spordiüritused 2-3x aastas, kus lapsed oma oskusi / saavutusi demonstreerivad, on igati ok.
Need laadad sobivad rohkem alates põhikooli vanemast astmest – siis juba teevad lapsed ise müügiks minevaid asju, on ettevõtlusõpe jne. Siis on ka vajadus mingi klassi ühiskassa järele – kogutud rahaga saab teha ägeda klassiõhtu või mõne väljasõidu vms. Lasteaias läheb see kogutud raha…. omavalitsuse tegematajätmise kinnikatmiseks? Ja et see tegematajätmine nii ilmne ei tunduks (sest siis äkki mõni lapsevanem ajab sõrad vastu), teeme seda kõike “ühistegevuse” nime all?
Oi kui hästi kirjutatud! 👍
Mina olen praegu kodune ema. Mitte üks vägi ei pane mind laada jaoks küpsetama-meisterdama, vähemalt mitte enne, kui mu laps minult seda palub. Ma arvan, et seda ei juhtu. Loodan, et ma oma sõnu sööma ei hakka, aga eks näis. Veel sel kuul on esimene proovikivi :D.
Olen nõus rahaliselt panustama, omavalitsuse poolt jäetud auke lappima, võin osta ka teiste nänni, kui see lastele endile oluline on (paljudele on), aga ise küll midagi maha parseldama ei hakka. Mul on see laadavärgiga kokkupuude esmakordne kogemus, sest esimese lapse lasteaed selliste asjadega ei tegelenud, seal olid ainult lõputud piknikud ja väljasõidud, kus emade kulinaarsed meistriteosed ruudulistel linadel troonisid…
Ma saan oma annuse kätte praegu lasteaia hoolekogu näol ja juba seegi on kaugelt üle mu taluvuspiiri, aga katsun ära taluda. Küpsetamise ja tilu-liluni mu taluvuspiir ei ulatu.
Sealjuures mulle meeldib süüa teha, vägagi. Lihtsalt mu jaoks on nii mõttetu see raha solgutamine. Lastega koos saab muid asju ka teha.
Minul pole nende laatade vastu midagi, kuigi ma pole kodune ema. Minu lastele väga meeldivad sellised vanematega ühisüritused. Me küll ei pidanud midagi küpsetama. Võisime ka mingeid asju loosipakki viia, võisid olla ka natuke kasutatud, aga korralikud. Lapsed oleksid küll väga tahtnud minuga koos midagi küpsetada, aga noh, polnud aega. Ja neid sööke on alati piisavalt, selles mõttes ega kõik ei peagi igakord viima. Aga mulle meeldib teatud määral suhelda oma laste lasteaiakaaslaste vanematega. Ja kindlasti mitte suhtlusvaegusest, vaid mind huvitavadki (mingil määral) need vanemad, kelle lastega mu lapsed igapäevaselt mängivad. Me muidugi mingitel suvalistel ega isiklikel teemadel ei räägi, ikka lasteaed, lapsed, eelkool, kool, vahel on ka mingid konkreetseid probleeme-teemasid, selline infovahetus pigem. Aga ka mu laste sõbrad huvitavad. Ja tore on vaadata, kui rõõmsad nad on ja kuidas ühiselt tegutsevad. Aga näiteks, kui on head suhted, siis saab ühiseid trennidesse viimisi-toomisi planeerida, mis kokkuvõttes on tohutu ajavõit. Ja lõpuks, mulle ja mu lastele veel maitsevad kõigele lisaks küpsetatud koogid ka, aga ma ise küpsetan viimasel ajal umbes aastask korra. Mulle tundub, et meie lasteaias kannatavad kõik ikka selle tunnikese kenasti ära. Ja kellele üldse ei meeldi, siis tema ei tulegi. Keegi viltu küll ei vaata.
Samas ma olen ikka see vanem, kes jääb emadepäevale hiljaks ja kes unustab lastele vajalikud asjad kaasa anda. Eks ma siis tunnengi ennast hästi, kui kuhugi jõuan ja millegagi panustada saan.