“Marek, ole hea tee sina täna süüa,” ütlesin ma Marekile eile õhtul. “Mul on Taani jaoks kõik veel pakkimata.”  Marek hakkas süüa tegema ja mina kohvrit pakkima. Pakkimine võttis oodatust vähem aega, sest ma polnud jõudnud Saksamaalt tulekust veel kohvrit lahti pakkida päriselt. Ma ei mäletanud seda isegi.

Hommikul kell neli helises äratuskell. Tegin Idale ja Marekile igahommikuse “musi-kalli-pai” ja sättisin end poolunisena minekule. Mulle ei meeldi absoluutselt varahommikused lennud, aga viimasel ajal tuleb neid ikka päris palju ette. September-oktoober-november on hullumeelsed. Nädal tagasi tulin ma Saksamaalt, kohver veel lahti pakkimata, kui juba oli täna vaja minna Taani. Tagasi jõudes jõuan ma pakkida kohvri lahti/kokku, pidada pere ja sõpradega saunapidu oma uues saunas, käia Idaga sünnipäeval ja sõita esmaspäeva varahommikul messile Dubaisse, tagasi tulles jõuan ma pakkida jälle lahti/kokku kohvri, võtta vahelduseks (ja et ka Marek saaks puhata lapsehoidmisest) kaasa Ida ning minna Rootsi kohtumistele. Saate aru kui hullumeelne (mitte halvas mõttes!) elu hetkel on. Pole ju absoluutselt ime, et me kodus ka nagistame, sest hallloooo, väsimus ja nii palju uusi asju/algusi.

Täna ootas mind ees selle kontaktreisi ehk kõige olulisem kohtumine. Ma tundsin end enesekindlalt, kuid mida lähemale jõudis kohtumine, seda rohkem hakkasid mul saatkonnas peetud seminaril välja toodud õpetussõnad ja näpunäited peas ringi keerlema. Kas ma ikka olen piisavalt hästi ette valmistunud? Kas ma tean, kellega ma kohtuma lähen? Kas ma tean, mis on need väärtused, mida ma pakun? Kas mul on rääkida lugu, mille kaudu meelde jääda ja eristuda? Kas ma mõtlen juba üle? Kas ma…Lisaks veel juba üleväsimus, mis hakkas tundma andma.

Kliendi kontorisse, mis oli tõeline “tuleviku kontor”, sisse astudes, sain ma aru, et jah, see on tõepoolest just see klient, kellega ma tahan koostööd teha. Ma tuletasin meelde Taani ärikultuuri ühed olulisemad alustalad – hygge, isiksus ja atmosfäär – ning uskuge mind, see koosolek läks täpselt nagu raamatus. Kõik need küsimused, ka vimkaga küsimused, mille eest mind hoiatati, kõik need step by step läbi isikliku vestluse kuni konkreetsete numbriteni, kõik oligi täpselt nii nagu Taani kohta on räägitud. See kõik oli nii äge! Andis nii palju powerit juurde. Julgust. Eneskindlust. Kes ütleb veel, et müük ja turundus ei  ole äge?!

Selline müük ja turundus on kindlasti väsitavad. Ma mäletan kui ma kunagi ammu ammu ammu (siis kui ma veel keskealine polnud) hakkasin messidel ja välisreisidel käima, oli see reisimise osa ka justkui boonus. Tänaseks päevaks on see lihtsalt üks tavapärane osa müügitööst. Kõige parem tunne on lõpuks koju jõuda ja võtta üks vaba päev. Olla perega koos. Väärtustada oma kodu ja kõike seda, mis olemas on.  Samas on sellel tööl nii palju plusse.  Kõik need kogemused, kõik need kontaktid ja tooted, millega tuttavaks saab. Ma mõnikord ikka imestan (kuigi ei peaks juba ammu) selle üle kui andekad ja innovatiivsed eestlased on. Kas te näiteks ühekordsest puidust grillist olite midagi kuulnud? Mina tänaseni ei olnud. Aga nüüd ma tean, et Pärnumaal on selline lahe Eesti ettevõte, kes just sellist  toodet pakub.