müük

Kell neli hommikul

/ Eveliis / 2 Comments

“Marek, ole hea tee sina täna süüa,” ütlesin ma Marekile eile õhtul. “Mul on Taani jaoks kõik veel pakkimata.”  Marek hakkas süüa tegema ja mina kohvrit pakkima. Pakkimine võttis oodatust vähem aega, sest ma polnud jõudnud Saksamaalt tulekust veel kohvrit lahti pakkida päriselt. Ma ei mäletanud seda isegi.

Hommikul kell neli helises äratuskell. Tegin Idale ja Marekile igahommikuse “musi-kalli-pai” ja sättisin end poolunisena minekule. Mulle ei meeldi absoluutselt varahommikused lennud, aga viimasel ajal tuleb neid ikka päris palju ette. September-oktoober-november on hullumeelsed. Nädal tagasi tulin ma Saksamaalt, kohver veel lahti pakkimata, kui juba oli täna vaja minna Taani. Tagasi jõudes jõuan ma pakkida kohvri lahti/kokku, pidada pere ja sõpradega saunapidu oma uues saunas, käia Idaga sünnipäeval ja sõita esmaspäeva varahommikul messile Dubaisse, tagasi tulles jõuan ma pakkida jälle lahti/kokku kohvri, võtta vahelduseks (ja et ka Marek saaks puhata lapsehoidmisest) kaasa Ida ning minna Rootsi kohtumistele. Saate aru kui hullumeelne (mitte halvas mõttes!) elu hetkel on. Pole ju absoluutselt ime, et me kodus ka nagistame, sest hallloooo, väsimus ja nii palju uusi asju/algusi.

Täna ootas mind ees selle kontaktreisi ehk kõige olulisem kohtumine. Ma tundsin end enesekindlalt, kuid mida lähemale jõudis kohtumine, seda rohkem hakkasid mul saatkonnas peetud seminaril välja toodud õpetussõnad ja näpunäited peas ringi keerlema. Kas ma ikka olen piisavalt hästi ette valmistunud? Kas ma tean, kellega ma kohtuma lähen? Kas ma tean, mis on need väärtused, mida ma pakun? Kas mul on rääkida lugu, mille kaudu meelde jääda ja eristuda? Kas ma mõtlen juba üle? Kas ma…Lisaks veel juba üleväsimus, mis hakkas tundma andma.

Kliendi kontorisse, mis oli tõeline “tuleviku kontor”, sisse astudes, sain ma aru, et jah, see on tõepoolest just see klient, kellega ma tahan koostööd teha. Ma tuletasin meelde Taani ärikultuuri ühed olulisemad alustalad – hygge, isiksus ja atmosfäär – ning uskuge mind, see koosolek läks täpselt nagu raamatus. Kõik need küsimused, ka vimkaga küsimused, mille eest mind hoiatati, kõik need step by step läbi isikliku vestluse kuni konkreetsete numbriteni, kõik oligi täpselt nii nagu Taani kohta on räägitud. See kõik oli nii äge! Andis nii palju powerit juurde. Julgust. Eneskindlust. Kes ütleb veel, et müük ja turundus ei  ole äge?!

Selline müük ja turundus on kindlasti väsitavad. Ma mäletan kui ma kunagi ammu ammu ammu (siis kui ma veel keskealine polnud) hakkasin messidel ja välisreisidel käima, oli see reisimise osa ka justkui boonus. Tänaseks päevaks on see lihtsalt üks tavapärane osa müügitööst. Kõige parem tunne on lõpuks koju jõuda ja võtta üks vaba päev. Olla perega koos. Väärtustada oma kodu ja kõike seda, mis olemas on.  Samas on sellel tööl nii palju plusse.  Kõik need kogemused, kõik need kontaktid ja tooted, millega tuttavaks saab. Ma mõnikord ikka imestan (kuigi ei peaks juba ammu) selle üle kui andekad ja innovatiivsed eestlased on. Kas te näiteks ühekordsest puidust grillist olite midagi kuulnud? Mina tänaseni ei olnud. Aga nüüd ma tean, et Pärnumaal on selline lahe Eesti ettevõte, kes just sellist  toodet pakub.

 

Kuidas poncho mind piinlikkusest päästis

/ Eveliis / Leave a comment

Ma olen oma elus päris palju koosolekutel ja läbirääkimistel käinud, aga see ei tähenda, et mõnel olulisemal jalg võdisema ei hakkaks ja isegi kui oled endale kõik asjad selgeks teinud on tunne, et appikene, kuidas ma hakkama saan. Eriti kui on uues kohas esimene üksinda vette hüppamine, pole kedagi, kelle peale loota kui midagi peaks pekki minema, peale iseenda.

Igatahes kõndisin ma hommikul prežtiisikas Oslo kvartalis asuva ärihoone uksest  sisse ja mõtlesin, et this is it, teeme ära, muidugi teeme ja kogu see muu pep talk, mis enesemotivatsiooniks vajalik oli. Algus läks hästi. Kui Norras algab koosolek sellega, et sind kutsutakse lõunale, siis on see hea märk. Minu üks edukamaid koosolekuid algas  kunagi juustuvõileibade söömisega. Pandi lauale karbike juustu, leiva, või ja singiga ning öeldi “Velbekomme”.  Seekord oli karbike puudu, aga kutse lõunale oli olemas. Hea märk. Ma olin powerit täis. Kõndisime modernses majas koosolekuruumi poole, mööda ühest ja teisest ja jõudsime lõpuks koosolekuruumini, mille uksel oli kirjas “SUUR koosolekuruum” – aknast oli näha, et see oli rahvast täis. Mida värki. Ma teadsin, et meid on koosolekul vaid kaks? Aga seal oli neid kakskümmend (okei, vähemalt kaheksa). Ma tundsin nagu oleksin uuesti Marju Lauristini loengusse sattunud ja pean suure auditooriumi ees esinema. Jakobi tänava hoone (olid vist osad loengud seal?) auditoorium oli ikka üüratu suur. Mul oli täpselt sama tunne. Ma tundsin, kuidas ma täiega higistama hakkasin. Täiega! Kui higistamisest on midagi rõvedamat, siis on see higistav naine ja sel hetkel olin mina see rõve higistav naine.

Feil oli muidugi see, et ma ei pannud SUURE ruumi kõrval tähele VÄIKEST ruumi, kuhu meie suundusime, nii et kogu mu higistamine ja hirm rahvamassi ees oli täiesti mõttetu, aga higistamist ei saa tagasi võtta, tegematuks teha. Ma tänasin jumalat, et olin värvilise kleidi asemel pannud selga valge pluusi ja PONCHO, mille sain endale ümber mähkida. Isver kui kohutavalt piinlik oleks olnud olla kui mul ei oleks kaitsvat ponchot seljas olnud…

Kui häbiväärne seik kõrvale jätta, siis koosolek ise läks muidugi hästi, aga no ausalt…täiesti veider, kuidas inimene saab nii lambist ennast ise ära hirmutada. Täiesti ilmaasjata.

PS: Tasuta müüginipp. Ma tean, et paljud soovivad kohtumisi saada kohe juhi ja/või omanikuga, sest kes see teine majas ikka otsustab. Teate, aastal 2004 võis see nii ka olla, aga mitte enam. Kui ajate taga vaid juhti, saate suure tõenäosusega vastuseks “ei”, sest neil pole aega. Vaja on leida see õige inimene, kes ukse avaks ja teie eest kostaks. Sotsiaalmeedia ei ole vaid mõttetu meelelahutus, kus aega suruks lüüa, vaid kanal, kust selliste inimesteni jõuda. Unustage külmad müügikõned ja ukselt uksele “Piibli müük”;) 

Mutrikese taassünd?

/ Eveliis / 6 Comments

Kui ma sada aastat tagasi Suures Ja Tähtsas Ettevõttes töötasin, hakkasin ma Mutrikese lugudest raamatut kirjutama. Tundus, et sellest tuleks selline huvitav projekt, aga siis hakkasin mõtlema, et keda need Mutrikese lood ikka huvitavad. Või noh, ma ei teagi, ühesõnaga kirjutasin mõned peatükid ära, aga jäi sinna paika.

Umbes kuu aega tagasi hakkasin uuesti nö Mutrikese peale mõtlema. Mitte sellise naiivse ullikese Mutrikese peale, kes Suure ja Tähtsa Ettevõttega ning Tatraveskitega sõdis, aga sellise eneseteadliku Mutrikese peale, kel on rääkida nii palju mahlakaid lugusid kontorisisestest ussitamistest, üle laipade minemistest, erinevatest juhtimisstiilidest, müügist kui protsessist – kuidas saavutada edu ja kuidas feilida. Näiteid rohkem kui sadu. Täiega hakkas lugu peas keerlema ja tunne oli natuke nagu oleks Mutrike uuesti sündinud.

Kirjutan paar peatükki ära ja siis vaatan, kas sheerin teiega ka kama või…No mul on mõned mõtted. Loomnguline tuhin tuli peale;)

Ma lähen täiega närvi

/ Eveliis / Leave a comment

…kui inimesed pidevalt leiavad vabandusi ja õigustusi, miks ei saa. Eriti tööalaselt.

Ma olen põhimõtteliselt kogu oma elu teinud müügitööd, mulle meeldib, aga meeldib vaid siis kui ma ei pea olema mingi “müügihai”, “supermüüja”, “naabrist parem”. Mulle meeldib inimestega suhelda, mulle meeldivad väljakutsed, mulle meeldib leida lahendusi, mulle meeldib leida nutikaid lähenemisi, mulle meeldib kliendisuhete loomine ja hoidmine, turunduskampaaniate genereerimine.  Või isegi mulle ei meeldi niivõrd müük kui eksport. Ühtepidi sama, aga teistpidi midagi hoopis muud. Tuleb tunda teist kultuuri, teisi tavasid, teisi väärtusi, mõista teise rahvuse soove ja käitumis- ning suhtulusmustreid.

Müük ja eksport ei ole lihtsad. Ei ole nii, et hakkan lihtsalt suhtlema ja müüma. See on palju keerulisem. Seepärast ma mõistan, miks uutele turgudele sisenemine võtab aega ja kui stressirohke see töö on, eriti kui tulemusi tahetakse kohe ja parem veel kui eile. Ma mõistan, et müüki mõjutavad sada erinevat tegurit ja ma mõistan, et on palju takistusi, aga jumal, kuidas mind ajab närvi kui pidevalt leitakse põhjendusi ja ettekäändeid, miks ei saa. Ei saa müüa, sest kataloog on liiga õhukesel paberil, ei saa müüa, sest uut toodet pole laos (aga samas on olemas 8976784 toodet, mis uue turu jaoks on uued), ei saa müüa, sest pole kontorit, ei saa müüa, sest kontorikapp on sassis, ei saa müüa, sest eelmine töötaja on valesti müünud, ei saa müüa, sest…Ei saaaaaaaaa. Saab vaid rääkida KUI PALJU saaks müüa, siis kui see ja see ja see ja see ja see oleks korras. Ma ei kannata tööalaselt jutupaunikuid ja udutajaid.

Ma tean, et mõnele turule sisenemiseks lähebki 1-3 aastat aega vaid selleks, et igasugu kummaline bürokraatia korda saada, usaldusväärsus tekitada, järjepidevalt eitava vastuse korral ukse asemel aknast sisse pugeda, leida see õige lähenemine vastavalt kliendile, mitte olla pealetükkiv, aga mitte ka rongist maha jääda. Ma saan sellest aru ja selleks tehaksegi plaanid ja tegevuskavad, pakutakse variante ja ideid, mida ja kuidas teha, et edasi minna või jalg ukse vahele saada. Kuid see pidev kiun, miks ei saa ja kuidas hakkaks saama, ajab mind hulluks.

Müük on võimaluste otsimine, lahenduste leidmine, kuulamine, turu rütmis hingamine, enda kliendi asemele panemine, järjepidavus ja kannatlikkus. Muidugi eeldab selline suhtumine müüki ka kogu ettevõtte ühtset arusaama müügist, et müügis ei ole edukad enam vaid “agressiivsed müügihaid” vaid hoopis tähelepanelikud ja kohanevad strateegid.

Aga fakk noh. Üks otsib võimalusi ja teine ettekäändeid ja siis on korraga kogu ettevõtte lootused vaid sellel, kes otsib võimalusi, vaatab kastist väljapoole ja see on kurnav. Suur vastutus. Ühesõnaga, ma olen seotud ekspordiga ja see on üks teema, mis mind täiega sütitab:D

Vanad ajad tulid meelde

/ Eveliis / 6 Comments

Vanasti kui mul veel “päristöö” oli, oli üks osa sellest tööst võimalike edasimüüjatega kohtumiste kokkuleppimine ja siis kohtumiselt kohtumisele kappamine. Ma püüdsin alati ühte päeva panna võimalikult palju kohtumisi, sest pole ju mõtet kohale sõita, et vaid ühe inimesega pool tunnikest kohvi juua. Õhtuks olin ma alati nii surmväsinud, et vajusin lihtsalt voodisse. Aga mulle on selline töö alati meeldinud. Kuni mingi hetkeni. Ühel hetkel sai mul müügist nii kõrini, et ma lubasin endale, et ei hakka seda tööd kunagi tegema.

Kuidagi läks aga nii, et muude tegevuste kõrvalt üks ja teine ikka küsis, et kas ma ei tahaks seda või toda teha ning ühel hetkel avastasin ma end täiesti ootamatult tagasi müügi-ja turunduserattal. Enne kui ma arugi sain, millega ma end uuesti sidunud olen, tegin ma tööd, mida ma lubasin, et kunagi enam ei tee. Okei, muutunud on küll see, et ma ei müüks igat asja, ma ei müüks MITTE KUNAGI enam varuosasid metsaveohaagistele ja ma ei müüks VIST (palk)maju, aga muidu mulle üldjoontes müük meeldib. Välja arvatud ka telefonimüük, millega ma kunagi alustasin.  MITTE KUNAGI ei müüks ma enam telefoni teel ajakirju ja loteriisid. Sellest tööst on mul küll täielik trauma. Aga kogu muu müügiga seonduv  mulle siiski pigem meeldib.

Täna ärkasime me kell pool kuus. Marek viskas mind ära Oslosse ja sõitis ise Idaga edasi Rootsi. Mul oli tegelikult õudselt hea meel, et ma sain Ida seekord “maha raputada”, sest ma olin endale korralikud maratonpäevad ette valmistanud. Lisaks jäi mulle natuke vaba aega iga kohtumise vahel, nii et ma otsustasin nagu piiblimüüja erinevate ettevõtete uksele koputada ja lihtsalt “puusalt tulistada”. Tegelikkuses oli mul ikka plaan, et homseks ette valmistada, ära kammida ja klanida, aga ühtäkki tundus mulle, et on õige just nüüd ja kohe pihta hakata.

Pärast viit ja poolt tundi mööda Oslot koperdamist jõudsin ma oma kodinatega hotellituppa. Tuba on küll väike nagu karp,  ega selle hotelli nimi muidu CityBOX poleks, aga siin oli olemas kõige olulisem – VOODI ja WIFI. Muud ma ei tahtnudki. Ma ei tunne oma jalgu, mu keha suriseb jalutamisest, mu pulsikell on 18975st astutud sammust ilmselges šokis ja ma olen tegelikult ka kerges palavikus, kuid sellest hoolimata olen ma täna rahulolev. Isegi blogimise koha pealt. Vist.

Tuju on kuidagi tagasi. Mingi rahulolu. Ja arusaam, et tegelikult ei olegi oluline, mida anonüümne kommentaator minust ja minu tegemistest arvab. Homme ootab ees uus maratonpäev.