Tegelikult on see lihtsalt üks random pildipostitus, mis paneb sõnadeta kirja selle, miks ma ei tüdine Norra ja Eesti vahel tilkumisest. Kes saaks tüdineda kui see pakub elu sellises paradiisis. Ausalt, mul ei ole isegi häbi uhkustada. Probleemid ja äng ja argipäev on üks asi, aga võimalus siin aias jõhvikaid korjata, saunas käia ja pärast järve ujuma hüpata, paduvihmas tühja kummiga rattal bussipeatusesse ja tagasi “sõita”, alpaka-pleedi all varbaid soojendada, kail hommikust süüa, naabri koeraga vees lustida, terrassil päikeseloojangut vaadates krevette süüa, lobiseda, seda paika teiseks koduks nimetada annab elule teise vaatenurga.
Ida on samuti olnud täiesti imeline. Juba KOLM PÄEVA ilma igasuguse jonnita.
“Ida, mis sinuga juhtunud on?” küsisin ma Idalt. “Sa oled nii hea laps!”
“Ma ei tea, ma ei taha enam jonnida,” vastas ta ja lisas loomulikult, et ma end natuke pahasti tunneks, et ta ei taha, et issi ja emme karjuks ta peale.
“Siis me ei karjugi.”
“Aga teeme nii, et ma ühe korra võin nutta,” katsetas Ida igaks juhuks piire. “Sellest ei ole midagi hullu, kui ma ühe korra nutan. Marian ütles, et ühe korra võib.”
“Ahah,” noogutasin mina.
“Aga ütle siis issile ka, et ühe korra võib nutta.”
“Teeme nii.”
Sellised mõtlemapanevad vestlused paradiisis.
(Ja “riidehull nagu ma olen, siis saabunud Marimekko pakk tegi rõõmu küll. Natuke kahju on vaid, et ma Idale kleidi juurde ka sama komplekti pükse ei tellinud. Oleks veel cool’im olnud)
Lõpetuseks tegime natuke nalja ka. “Käisime Idaga juuksuris”. Panin uuest soengust pildi ka üles Facebooki, provokatiivse pealkirjaga, et värvisin Idal juuksed ära. Loomulikult oli esimene kommentaar tänitav, kuidas lapsel ei ole vaja nii noorelt juukseid värvida. Ei tulnud inimene selle peale, et äkki on tegu parukaga. Oi ei. Aga peaasi, et sai öelda, et ma olen emana ikka puhta idioot. Vot täpselt nii need kõiketeadvad Perekooli postitused sünnivadki.
seda FB kommentaari oli väga silmiavardav lugeda, ma ei teadnud, kas nutta või naerda aga kirjust inimkonnast sain teadlikumaks 😀
minu lapsed ei lähe tülli siis kui ma ise tšill ja õnnelik olen, võib-olla on Idal ka ikkagi mingid tundlad Sinu suunas ja kui oled üdini õnnelik, siis on tema ka?
teen praegu oma laste salajast jälgimist ja vaatan, kas ja kui palju nad muutuvad kui ma ise muutun. aga ma ei saa veel päris paljudele asjadele, mis mind närvi ajavad või õnnetuks teevad, jälile. aga eks ma üritan areneda ja loodan, et seeläbi ka nende elu paremaks läheb.
paradiisis on lihtsam olla parem versioon endast 😉
Ma ise ei suutnud ka otsustada, kas öelda, et kallis inimene, see on ju nali, et selline asi nagu huumor on välja mõeldud, või teda õrritada. Otsustasin viimase kasuks. Vaene inimene ilmselt mõtleb nüüd tõesti, et näete, ma olen ju ammmmmmu öelnud, et see inimene on debiilik ja mul oli õigus, sest vaadake ise, juuksed värvis lapsel ära.
Ja ilmselt on selles mingi tõetera, et Ida tujud sõltuvad ka sellest, millises tujus ma olen ning kuigi osa minust on ängis ja rahulolematu, siis teine osa on rahulik ja rahulolev
Suvila jârve ääres on mu unistus 🙂 Lihtsalt võrratu!
Sama siin. Seepärast ongi see võimalus siin peaaegu nagu unistuse täitumine.