Jooksete bussijaamas/lennujaamas/raudteejaamas/poes/tanklas kokku tuttavaga, keda te pole ammu näinud ja ta küsib: “Kuidas sul läheb?” Suure tõenäosusega vastate te, et laias laastus hästi, enam vähem, läheb rohkem kui tuleb või viskate vastuseks mõne muu sarnase viisakusfraasi. Te ei hakka ju seletama, et kuule tead, tegelikult mehega on väike kriis, laps üldse ei maga, tööl vallandati päeva pealt kolm inimest, müük ei lähe, günekoloogi vastuvõtus pidi liiga kaua ootama või siis kiitlema, et ah tead, kõik on ikka megahästi hetkel, naine/mees võttis kaalus alla, ostsime just uue korteri, kuhu hetkel mõtleme, et kas ehitada kamin või ahi, paadimootor sai remonditud ja plaanis on reis Amazonasesse, sest te saite just hullumeelselt hea tehingu allkirjastatud.
Mõnda aega tagasi kiirustasin ma rongi peale ja jooksin kokku just ühe sellise tuttavaga, keda pole ammu näinud. “Nii tore näha,” ütlesin ma ja küsisin, et kuidas sul läheb?” Ma ausalt ei olnud valmis selleks, et ta kogu oma vahepealse elu mulle ära jutustab. Ei, vabandust, kiitleb. Uus auto, uus maja, uus suvila, uus töö, mehel uus töö, uus paat, uus…Issand ma isegi ei mäleta, mis tal kõik veel uus oli. Väga tore, et inimesel hästi läheb, aga ma ei olnud valmis nii sügavaks vestluseks kui mul tegelikult oli rongile kiire. “Ma pean nüüd rongile jooksma,” katkestasin ma ta lõpuks. Ta noogutas ja jõudis veel lisada, et nüüd peaks küll kokku saama, sest tal on veel üks selline asi ka plaanis, mille kohta ma oskan kindlasti nõu anda.
Jube väsitavad viis minutit oli.
*Igaks juhuks mainin, et ei, ma ei ole pinnapealne ja/või enesekeskne, lihtsalt mu jaoks oli see veidike ootamatu olukord, et keegi päriselt niimoodi kiirustades ette vuristas kogu oma vahepealse elu kokkuvõtte. Tavaliselt inimesed vastavad sellistes olukordades just niisama, muretult, et ah, läheb kah või muud ülaltoodud variantidest.
Tead, said sellise vastuse, sest küsisid norraliku “kuidas sul läheb?”, aga kukkus välja eestilik “kuidas sul läheb?” Eestis ongi nii, et kui sellise küsimuse esitad, pead olema valmis vähemalt pooletunnist monoloogi kuulama (ma tean – mõned aastad tagasi tegin sellise eksperimendi oma sõpradega/tuttavatega ja eranditult kõigiga oli nii, mõni rahvusvahelisema kogemusega sell ehk erandiks. Proovi järgi). Norras, nagu mujalgi (läänelikus) maailmas on see küsimus ju ikkagi vaid viisakusväljend ja inimese meeleolu tabamiseks… Kas naeratab ja ütleb “hästi” või pobiseb seda (viimane tähendab, et pole edasisest vestlusest huvitet – kuigi seda vist Norras eriti ei juhtugi).
Eestis on selliseks põgusaks vestluseks muud väljendid. Nagu näiteks “Tere, pole ammu näinud!” (edasi ei küsi) või “Tere-tere, vanakere!” või “Tere, jummalime!” või “Tere! Kas see oled tõesti sina? Ei tundnud äragi!” või midagi taolist.
Mina vastupidi rootsis just täheldan seda et pikemalt vastatakse ,eestis nagu tagasihoidlikumalt .Samas vb oleneb vanuse klassist ka . Töötasin poes siin mitu aastat ja sain aru et vahel on parem mittw küsidagi ,kuidas läheb .Mitte et mul midagi rääkimise vastu oleks aga ajapikku sain aru et see ei ole normaalne kui meie (poemüüjad) teame asju mida vb klientide kodusedki veel ei tea .Too much information .
Kõige hullem on see et kui sa ei küsi kuidas läheb ,siis 99% klientidest küsib seda sinult ja rootsis viisakuse pärast lihtsalt PEAB sellele küsimusele järgnema ”aga sinul?” ( vähemalt tööl olles) ja no sealt edasi läheb ikka sama pikk loba edasi .Olen täheldanud et kui inimesel on midagi ”tähtsat” teatada siis nad küsivadki sinult ”kuidas låheb” selle mõttega et ise saaks pärast vastu rääkida. Kuidas temal endal läheb 😃.
Issand ma ei tea, see eksperiment tundub liiast. Ses mõttes, et sõprade käest võin küsida, sest see mind huvitab ka, aga tuttavate, eriti nende, keda pole sada aastat näinud ja kellega väga ei suhtle, käekäik ei huvita mind detailselt.
Issand ma ei tea, see eksperiment tundub liiast. Ses mõttes, et sõprade käest võin küsida, sest see mind huvitab ka, aga tuttavate, eriti nende, keda pole sada aastat näinud ja kellega väga ei suhtle, käekäik ei huvita mind detailselt.
Pole Mariga nõus. Olen terve elu Eestis elanud, vaid põgusaid puhkuseid välismaal veetnud ja ei tea siin kedagi, kes “kuidas sul läheb” küsimust tõsiselt võtaks ja südant puistama kukuks. Ikka on tegu pelgalt viisakusküsimusega (eriti kui mõnda vana klassikaaslast või muud ebameeldivat tuttavat näed, kellega tegelikult suhelda ei tahaks), millele vähegi lastetoaga inimene vastab “hästi, aga sul?” – ja sellega ongi kohustuslik sotsiaalne kontakt lõppenud. Isegi need “vanakere” või “kas see oled tõesti sina?” väljendid lõppevad ju ikka fraasiga “(no) kuidas sul siis läheb?” vm analoogiga.
Ei kujuta ettegi, et keegi selle peale oma elust ja lastest ja muudest mõttetustest latrama kukuks, ma jalutaks vist lihtsalt poole lause pealt vabandades minema.
Oma elu detailide jagamine pole kindlasti mitte eestlaslik, vähemalt mitte minu kandis. Vb Mari piirkonnas on teisiti.
Ma Norras küll tihti küsin inimest nähes, et kuidas läheb ja 90% juhtudest ei mäleta küll jah, et keegi oleks hakanud oma isiklikku elu detailselt lahkama. Kui jah jääme istuma ja vestlema, siis muidugi, aga nii jooksu pealt on see pigem tõesti vist viisakusfraas, millele keegi vastust ei oota.
Siin Cumbrias on kombeks tere asemel inimesi kohe tervitadagi “You’re alright!?” (Mis kohaliku aksendiga kõlab lühidalt ja kahesilbiliselt kui “jooorait” :D) Ja kõigil on oma stamp vastused sellele. Mina kasutan “Not too bad, and you?” Ja vastuseks umbes sama. Sisuline tähendus sõnavahetusel on lihtsalt see, et kaks inimest ütlevad tere.
Ja minu jaoks on see nii loomulik osa suhtlusest, ma ei arvagi, et kedagi päriselt huvitab, kuidas mul läheb. Ja ma ei arva, et see oleks pinnapealne. Vastupidi, minu jaoks mõnusalt soe ja kodune. Maakate värk 😀