Jooksete bussijaamas/lennujaamas/raudteejaamas/poes/tanklas kokku tuttavaga, keda te pole ammu näinud ja ta küsib: “Kuidas sul läheb?” Suure tõenäosusega vastate te,  et laias laastus hästi, enam vähem, läheb rohkem kui tuleb või viskate vastuseks mõne muu sarnase viisakusfraasi. Te ei hakka ju seletama, et kuule tead, tegelikult mehega on väike kriis, laps üldse ei maga, tööl vallandati päeva pealt kolm inimest, müük ei lähe, günekoloogi vastuvõtus pidi liiga kaua ootama või siis kiitlema, et ah tead, kõik on ikka megahästi hetkel, naine/mees võttis kaalus alla, ostsime just uue korteri, kuhu hetkel mõtleme, et kas ehitada kamin või ahi, paadimootor sai remonditud ja plaanis on reis Amazonasesse, sest te saite just hullumeelselt hea tehingu allkirjastatud.

Mõnda aega tagasi kiirustasin ma rongi peale ja jooksin kokku just ühe sellise tuttavaga, keda pole ammu näinud. “Nii tore näha,” ütlesin ma ja küsisin, et kuidas sul läheb?” Ma ausalt ei olnud valmis selleks, et ta kogu oma vahepealse elu mulle ära jutustab. Ei, vabandust, kiitleb. Uus auto, uus maja, uus suvila, uus töö, mehel uus töö, uus paat, uus…Issand ma isegi ei mäleta, mis tal kõik veel uus oli. Väga tore, et inimesel hästi läheb, aga ma ei olnud valmis nii sügavaks vestluseks kui mul tegelikult oli rongile kiire. “Ma pean nüüd rongile jooksma,” katkestasin ma ta lõpuks. Ta noogutas ja jõudis veel lisada, et nüüd peaks küll kokku saama, sest tal on veel üks selline asi ka plaanis, mille kohta ma oskan kindlasti nõu anda.

Jube väsitavad viis minutit oli.

*Igaks juhuks mainin, et ei, ma ei ole pinnapealne ja/või enesekeskne, lihtsalt mu jaoks oli see veidike ootamatu olukord, et keegi päriselt niimoodi kiirustades ette vuristas kogu oma vahepealse elu kokkuvõtte. Tavaliselt inimesed vastavad sellistes olukordades just niisama, muretult, et ah, läheb kah või muud ülaltoodud variantidest.