1998: Samal ajal kui meie Yukoga nautisime reisi Hurtigrutal, vuras Anton autoga meile Tromsøsse vastu. 1500 km. Tagasi sõitsime me kõik koos autoga. See oli üks äärmiselt meeleolukas reis. Tagasiteel käisime me vähemalt minu arvates läbi kõik põhjaranniku saarekesed. Ma ei suutnud aru saada, kuna me ühelt saarelt teisele jõudsime, kuna me mandri peal olime ja mis suunas me liikusime. Orienteerumises ei ole ma kunagi eriti tugev olnud. Tranøy’lt jäi mulle meelde Tranøy majakas, Tranast Petter Dassi kabel ja Hamarøy’st Knut Hamsun. Petter Dassist rääkis Anton terve tee erilise vaimustusega. Alstahaugis imetlesime me vähemalt veerand tundi Petter Dassi monumenti ja kuulasime ”Nordland trompet’ist”. Petter Dassi olulisus jäi tol hetkel mu jaoks sama tabamatuks nagu esimestel kuudel oli jäänud mulle tabamatuks Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisus. Ma arvan, et kui ma oleks selle välja öelnud, oleks ma ilmselt Antonilt kere peale saanud. Keegi ei kahtle Petter Dassi ja Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses. ”Dass” tähendab slängis muide ”käimlat“, nii piinlik kui see ka pole, jäi just see fakt mulle meelde. Knut Hamsuni elukohast Hamarøyl olin ma märksa suuremas vaimustuses. Lausa nii, et pärast reisi lõppu, ostsin ma endale nii romaanid „Nälg“ kui „Maa õnnistus“, norrakeelsed.

Mõni koht kohe poeb nii hinge, et pidevalt mõtled, et kuna uuesti ja siis täiesti ootamatult, just like that, see juhtubki.

2018: TagasiTromsøs. Seekordse reisi lõpp-punkt. Seekord lennukiga. Aga kes teab, kuna autoga. Tundub adekvaatne mõte? Nii et istuks autosse ja üldse ei planeeriks midagi muud peale reisi alguse ja sihtkoha.  Ja üldsegi, miks lõpetada Tromsøs kui nii palju on veel edasi minna. Ikka Tervamägedeni välja. Ma ju pean sinna ka lõpuks saama!

Kuigi kraadiklaas näitas kõigest kuus kraadi ootas meid siin imeilus suveilm ja päiksepaiste. Nii ilus, et ma ei suutnud jällegi vastu panna kiusatusele teha linna peal üks jalutuskäik. Homne päev möödub niikuinii koosolekult koosolekule joostes. Aga Tromsø – Põhjamaade Pariis – oli veelgi kaunim kui ma mäletasin. Ma olen (mitteüllatuslikult) Põhja-Norrasse armunud!

Lennukiga üle lumiste mäetippude sõites tuli mulle meelde oma viimase aja üks parimaid lugemiskogemusi. “Me sureme üksi” – lugu Teise maailmasõja ajal sakslaste eest üle Põhja-Norra mägede põgenevast Janist. Ma vaatasin neid mägesid ja mõtlesin, kuidas pagan ta ellu jäi, milline elutahe pidi tal olema või lihtsalt saja asja kokkusattumus, et ta ära ei surnud. Kuidas ta peale külmakahjustusest liikumatuks jäädes nädalaid lume alla mattununa (!) kelgu külge aheldatuna lihtsalt ootas. Ootas, kas keegi leiab ta veel üles või sureb ta sinna külma kooriku alla. Ulme. Looduse jõud ja inimese tahe.