„Mis on õnn?” küsis mu sõbranna minult hiljuti. Vaatasin talle imestunult otsa ega osanud midagi muud vastata, kui et õnn on õnn. „Õnn on see, kui ma olen õnnelik…” See küsimus viis mind segadusse. Tahtsin jätkata, kuid ta katkestas mind: „Just nimelt, õnn ongi tunne, õnne ei saa kirjeldada.”
Sellel hetkel taipasin ma, et õnn ei väljendu rahas, tervises, karjääris, reisimises isegi armastuses, nii nagu ma siiani olin arvanud, vaid et see on tunne, ja ma tundsin, et ma olen õnnelik!

Kui olin talle selle välja öelnud, tundsin, et on vaid kaks võimalust – kas ma olen lootusetult vanaks jäänud või lõplikult hulluks läinud. Mu käes rippusid 4 paberkotti: ühes imeilusad barbieroosad kingad; teises uus kampsun, mis sobib imehästi pruuni põlvini seelikuga (mida mul küll veel pole, sest paar tundi tagasi ei teadnud ma veel, et leian kampsuni, mille juurde ka seelikut vaja); kolmandas vabaaja pluus ja neljandas paar raamatut ja mõned dvd-d, mis ma ostsin lihtsalt selle pärast, et need olid allahinnatud. Need ostud olid mind väga õnnelikuks teinud, kuidas ma siis nüüd korraga leidsin end mõttelt, et asjad ei teegi õnnelikuks ja jahusin mingist tundest? Hullumeelsus, ei midagi muud kui hullumeelsus. Või siis vanadus. 28 on juba piisavalt kõrge vanus. 

Ja kuidas ma saan olla õnnelik just nüüd, kui mind alles kuu aega tagasi koondati ja ma tean, et raha, mis pangaarvelt täna nagu imeväel kadus, ei tule sinna järgmise kuu 10. tagasi. Ma peaksin olema hoopis õnnetu ja kurb. Just sellepärast ma ju poodidesse tulingi, et tuju tõsta, et unustada, et ma olen töötu. Selline inimene ei saa olla õnnelik! Kui siis võib-olla õnnelikum, et mu 58 paariga kinga- ja saapakollektsiooni lisandus veel üks paar (ma muidugi ei kujuta ette, kuhu ma oma uute roosade iludustega lähen ja kuna, eriti kui ma hetkel istun suurema osa ajast kodus, aga nad on vähemalt olemas)! 

Ma ei suuda võib olla kunagi lahendada seda müsteeriumi, mis pani mind aru saama, et õnn peitub tuhandes pisiasjas minu ümber, mitte uutes saabastes, kingades, kellades, maniküüris, pediküüris, soojamaareisis, aga sellel polegi võib olla tähtsust, las see jäädagi minu müstiliseks eneseleidmiseks. Peaksin sõbrannale veini välja tegema, selle eest et ta ühe lihtsa küsimusega mu silmad avas! 

Ei, ei, ärge saage must valesti aru. Ma ei taha öelda, et nüüd ma olen õnnelik ega vaja enam üldse enda ümber ilusaid ja säravaid asju.
Hoopiski mitte, alles eile sain ma näiteks uued lumivalged talvesaapad (59. paar!). Ma tahan öelda, et olen tänulik, et sain aru, et lisaks ilusatele ja säravatele asjadele on ka muid asju (tunded, mälestused, meenutused), mis mind panevad end õnnelikuna tundma. Ja võib-olla ma sellepärast olengi õnnelikum kui kunagi varem. (Hoolimata sellest et ma olen töötu, elan mehe rahakoti peal, ei saa kodust liikuma, sest olen liiga laisk ja mugav olnud, et juhiload ära teha, et olen diivanil vedelemisega 5 kilo juurde võtnud, et juuksur mu soengu ära rikkus, et…

Nii vastasin ma küsimusele,mis on õnn, üheksa aastat tagasi. Kui minult täna küsida, mis on õnn, siis vastaks ma, et vana Range Rover, mille ma remondist kätte sain. Ta on vana ja väsinud, aga täiega cool. Nagu mina. Ilmselt me sellepärast nii hästi klapimegi. Ta on mu hingesugulane. Vaadake ise, me matchime ju täiega. Vanad, aga coolid!

Aga kui tulla veel tagasi tolle üheksa aasta taguse, natuke piinliku, teksti juurde, siis laias laastus ei ole midagi muutunud – töötu, ülekaaluline ja koleda soenguga. Ikka need samad probleemid. Ja tegelikult ka samad rõõmud. Issand jumal, kui klišeelikult see kõlab, aga õnn on tõesti vaid tunne, sada pisiasja meie ümber.

Ma käisin täna ühel kohtumisel. Poolteist aastat olen ma saanud eitavaid vastuseid, täna sain jaatava vastuse. Ma keeldusin alla andmast, sest ma usun täiega sellesse, mida teen. Kui ma ise ei usuks, siis kes veel peaks uskuma? See kohtumine tegi mind nii õnnelikuks. Mingi töö ja ootamine on end ära tasunud (sry, et ma mõistukõne ajan, aga enne kui lepingud on allkirjastatud ei taha ma rohkem avaldada. Ebausk;) Väike asi, aga tegi mind õnnelikuks. Ja siis Roveri kätte saamine. Mu kontole jäi 0,68 eurot, aga mul on täiesti ükskõik. Ma saan ise liikuda. Ma ei sõltu kellestki. Ma ei pea arvestama kellegagi. Isssssand, kui õnnelikuks see mind teeb.

Täitsa pekkis, aga pisiasjad ON tegelikult need, mis meid õnnelikuks teevad.

TGIF. XOXO.

Ei läinud hulluks ega ole purjus, olen lihtsalt korraks õnnelik.