Kui palju olen ma siin blogis virisenud, et olen paks ja vormist ära. Näitaks isegi mõnda pilti, mis seda tõestaks, aga teate, ütlen täitsa ausalt – häbi on. Häbi on olla 37-aastane, kes oma keha on kehvade söömisharjumuste, antidepressantide, vähese liikumise ja ilmselt ka piisava veinijoomise tagajärjel käest ära lasknud. Ma usun, et oskan oma puudusi laias laastus varjata – väga liibuvaid asju selga ei pane, pakse käsivarsi püüan endale hoida ja nii edasi ja nii edasi – nii et minu vingumine jääb ilmselt ka lihtsalt vingumiseks. Kes on näinud on näinud, kes usub, see usub.
Kui ma poleks aasta aega EMS-trennis käinud, siis ma ei taha mõeldagi, milline ma oleks. Kui ma Norras olles palju jala ei liiguks, siis ma ei taha mõeldagi, milline ma oleks. Ilmselt nutaksin kusagil ilukirurgi ukse taga. Aga see selleks.
Täna lugesin üle pika aja ühe ilublogija blogipostitust, kus ta ausalt räägib oma nahaprobleemidest ja mitte et teda ilmselt üldse selline toetus huvitaks, tundsin ma, kuidas see blogija väärib tunnustust oma avameelsuse eest. Ma usun, et paljud on alati teda läbi blogi kadestanud (miks ka ei peaks – ilus, stiilne, eluga rahul) teadmata, mille üle tema pisaraid valada võib. Kui üdini aus olla, siis tema pilte vaadates tundsin ma end õnnelikuna, et ma selliste probleemidega maadlema ei pea. Mul on üks sõbranna, kel on näonahaga suuri probleeme, ma tean, kuidas ta vaeva näeb ja põeb. Ja ma ei arva sugugi, et asi on siin vaid välimusele keskendumisele või pinnapealses suhtumises. Või isegi selles, et tegu on ilublogijaga (kes peab ju alati kaunis olema). Proovige ise käia ringi põletikulise näonahaga. Ma ausalt ei kujuta ette, mida selline probleem vaimse tervisega teeb.
Lugesin natuke Õhtulehe kommentaare ja mõtlesin, et kurat, kas tõesti vastabki tõele, et 1) me ei oska enam süveneda ja isegi ei viitsi pealkirjast kaugemale minna – “omg, paar punni, milline vingats” ja 2) alati tulebki halvasti öelda, isegi kui see on täiesti suvaline kommentaar – “saatke see neiu tootvale tööle! Mismoodi antud neiu oleks näiteks Stalini ajal hakkama saanud. Noorsugu on suures osas vedel, vastutustundetu ja laisk”.
Püha jeesus, inimene ei “virise” paari punni pärast, vaid julgeb avameelselt näidata, et ka imeilusatel inimestel ei ole elu alati meelakkumine nagu me arvame. Selline avameelsus liigutas, Ja pani mõtlema. Aitäh, et julgesid. Mina ei julgeks. Aga usun, et selline ausus annab paljudele, kes probleemse naha või “paari vistrikuga” kimpus, jõudu.
Mina lugesin ja tundsin piinlikkust, sest virisen oma punnide pärast, mida korraga on kõige rohkem kümme, siis vaatasin Anna Elisabethi pilte ja nii piinlik oli. Ta ütleb küll ise ka seal postituses, et kõigil on omad mured jne, aga ma olen alati üritanud oma mured perspektiivi seada selle järgi, et tegelikult saab palju hullem olla. Ja nii kahju oli seda lugeda, eriti aga nende parastajate, kommenteerijate ja kritiseerijate valguses (mõni on kohe avalikult blogis mõnitanud). Inimesed on lollakad, kui kasutada ühe teise blogija sõnu. Mul on väga hea meel, et ta on lõpuks abi saanud ja loodan, et kõik läheb järjest paremaks. Tema julgus on tõesti imetlusväärne.
Parastajad ja kommenteerijad tegid selles kontekstis väga kurvaks. Asi ei ole ju nii, et omg, arvab, et (ilu)blogimine on töö ja viriseb, mingu “päris”tööle. “päris”tööl kui oleks nt müüja, sekretär, müügiesindaja jne jne oleks see olukord ju veel kordi hullem. Kas me usume, et inimesed oleks kaastundlikud ja ei sosistaks seljataga, et appi, milline peletis kassas istub? Suur osa ilmselt just nii ütleks.
Aga veelkord väga imetlusväärne on temast oma nahaprobleemist nii ausalt rääkida.
Minule meenus Marimellide postitus, et kas ilublogijad ei peaks mitte ilusad olema…see oli ju anna elisabethi kohta.
Väga haiged inimesed ikka!!
Ma ausalt arvan, et nad ei mõelnud seda nii nagu välja kukkus, aga jah akne üle naermine (eriti kui see on ikka päris hull) ei ole okei. Ses mõttes, et minu pärast inimesed kritiseerigu välimust ja riietust, arvamused on erinevad ja miks ka mitte, aga sellised iluvead, mida muuta ei saa väga ja mis inimestele endale ka probleemiks on, need tuleks jätta rahule.
Väga väga julge tõepoolest. Aga samas tekib küsimus, et miks inimene etendas aastaid ideaalset ilublogijat, meikis ennast paksult ja töötles pilte. Kelle jaoks? Kas õigem poleks olnud ennast ravida ja mitte maske kanda? Mulle ei meeldi fassaadid ja siin on ikka tegemist väga suure fasaadiga. Sama oleks kui inimene peaks trenniblogi ja endal oleks tegelikult süda nii puruhaige, et üldse sportida ei tohi. Või näitad ideaalset pereelu, ilusaid lapsi jne, aga ise oled sügavas depressioonis. Tekib küsimus, keda rohkem petetakse, ennast või lugejaid ja milleks?
Eeee…mis kommentaar see on? Viitsid minna ja selle postituse läbi lugeda? Ta ju kirjutabki, et tegeles sellega aastaid ja proovis ravida ja HÄBENES! Ta pole isegi kedagi petnud, on alati tunnistanud, et töòtleb pilte ja tal on näonahaga probleeme. Või on sinu kommentaar sinna samasse auku, et ilublogija peab ilus ikka olema? Mina tunnistan küll, et kasutan naha ebatäiuste peitmiseks peitepulka ja puudrit, sest häbenen oma kümmet punnigi. Mina seda petmiseks ei nimetaks, sinu kommentaari, aga nimetaks suht kohatuks.
Jah, ma mõistan ka seda täielikult, miks ta töötles. Sellise probleemiga töötleks iga teine meist (kui mitte öelda, et igaüks). Hukkamõist välimuse puhul on nii lihtne tulema (näen ju kommentaare ka enda pihta) ja siis pole ime, et häbeneme kui näol/kehal probleemid on.
Teemast kõrvale valgudes, siis ma arvan, et ka Mallukas on julge, et näitab oma kehast enne pilte. Peab tunnistama, et need on üsna õõvastavad. Mina ei julgeks. Isegi kui saaksin koostööna rasvaimu. Ja ma ei ütle, et ma rasvaimu selles olukorras hukka saaks mõista.
Postitus on vägagi läbi loetud. Sa said minust valesti aru. Minu küsimus ei olnud, miks pilte töötles, see on arusaadav, vaid kas ei oleks olnud aus ja mõttekas teha (ilu)blogimisest paus kuni tervenemiseni? Tegemist pole ju tööga, mida peab jätkama ka kehvas tervislikus seisundis, vaid hobiga.
Malluka puhul on minu seisukoht, et igaüks tehku enda kehaga mis tahab, aga arvestades, et tema lugejate hulgas on noori, mõjutatavaid ja igasuguseid ullikesi nagu mistahes inimrühmas, siis ma isiklikult ei pea õigeks sellist promo rasvaimule. Et kerge, lihtne jne. Alati kaasnevad kirurgilise sekkumisega ohud tervisele ja kas need on ikka otstarbekad kui elu ei ole ohus või iluviga ei ole nii suur, et mõjutaks vaikmset tervist. Kirjutasin samal teemal kommentaari ka Malluka rasvaimu teema alla, aga kuigi kommentaar oli täiesti viisakas ja mingit isiklikku solvamist polnud, ta seda ei avaldanud. Avaldabki ainult need kes rasvaimule takka kiidavad 🙁 ja see loob kallutatud pildi.
Sellega olen ma täiesti nõus, et õige (eetiline voi kutsuge kuidas seda tahes) see koostöö ei blogija ega kliiniku poolt polnud, aga olen ennegi täheldanud, et kui blogija ütleb, et pea ahju pannes hakkab soe ja mõni idioot seda siis ka teeb, siis see pole blogija asi. Blogija vaatab asju oma mätta otsast. Selleks, et me jouaksime mingi standardini, kus koik koostööd enne läbi mõeldakse,on valgusaastad aega.
Mul ei ole ühtegi avaldamata kommentaari – viimati kustutasin ise ära kommentaari umbes kuu tagasi, seega ma arvan, et ehk on see kommentaar miskipärast rämpsu läinud (kui pole enne kommenteerinud, siis esimene mõnikord on läinud teistelgi), või ei vajutanud sa ise korralikult send nuppu? Igatahes ei ole mul mingit valu ega vajadust avaldada vaid rasvaimu pooldavaid kommentaare – ma ei arvagi, et inimesed peaksid kõik jooksma rasvaimu tegema. Kas on ebaeetiline, et ma oma teekonnast rääkisin? Muuseas, koostöö ükski punkt ei nõudnud, et ma PEAKSIN sellest rääkima, päris tõsiselt 🙂 Mina ise lihtsalt ei leidnud kuskilt sellist infot ja seetõttu räägingi. Samas olen korduvalt rõhutanud, et see pole püsiv lahendus, kui pole huvi eluviise muuta.
Seega on see rasvaimu teekonna kajastamine sama palju promo, kui ükskõik, mis oma elu osast kirjutamine. Mul on lapsed – promon lapsi. Tegin eile kalasuppi – promon kala. Elan majas – promon oma majas elamist, mõnitan teisi, kes ei ela 😀 Igast asjast saab ma ei tea mida välja lugeda. Ma lihtsalt räägingi kõigest, olenemata kui ÕÕVASTAV ma olen või ei ole.
Mariann, see ei olnud minu poolt siin rünnak sinu vastu, ütlen ausalt, et teatud asjade puhul vaataksin ka ise igasugu eetikale läbi sõrmede, sest lihtsalt inimene oma puudustega. See eetika lause oli mõeldud üleüldiselt – mul on reaalselt mõnikord valus vaadata kui pereblogis reklaamitakse kiirlaenu või spordiblogis suhkrujooke ja kondentspiima, aga see selleks, sinu puhul (nagu ka AE puhul) imetlen ma julgust näidata oma nõrku külgi otse ja ausalt. MINA ei julgeks. Või noh jumal seda teab..iial ära ütle iial eks.
PS: Kui sa arvad, et ma püüdsin sind solvata, siis sugugi mitte. Sõna “õõvastav” asemel oleks ma võinud samahästi kasutada sõnu nagu šokeeriv, uskumatu, jahmatamapanev jne, aga sa ju ei oodanudki, et keegi oleks öelnud, et “ah polnud häda midagi”. Päris õõvastav ja ehmatav oli enne pilt.
Mis Marimellidesse puutub, siis nad on seda ämbrit ikka päris mitmel korral kolistanud … ja päris kõvasti. Loodetavasti nad oskavad õppida ja oma järeldusi teha, et kõike ei ole vaja välja öelda. Aga kui tahtmist ikka on, siis mõelda, kuidas need sõnad ritta seada.
Ma eile öösel telefonis kirjutasin mega pika vastuse, aga lõi kõik errorisse, no kurat! Ühesõnaga, mu esimene küsimus on päris siiralt selle eetika kohta. Et okei, ma saan aru et kiirlaenud ei ole eetilised asjad, millest kirjutada. Või promoda suitsu/alkoholi – samuti ei leia, et läheks eetika alla. Aga jagada oma kogemust ühe kõige levinuma protseduuriga, millest keegi enamasti ei räägi (sest erinevalt tissidest on seda väga lihtne varjata ja öelda, et ah, hakkasin siin tervislikumaks), siis ma tõesti ei saa aru, miks ei olnud minust eetiline seda kirjutada. Ja veel naljakam – miks oli kliinikul ebaeetiline seda PAKKUDA? Palun tehke lollile selgeks, ma tõesti ei saa aru.
Selle õõvastuse koha pealt – kui solvata ei taha, siis ei taha, aga üllatav ja ootamatu ja jahmatamapanev on minu jaoks üks sõna, õõvastav on… Umbes kui ma leian metsast mädaneva, vakladega kaetud laiba, siis see on mulle õõvastav. Või kui ma näen, et auto sõidab koerast üle, siis see on õõvastav. Aga mingi volt ja õõvastav, ma ei tea 😀
Ja selle koha unustasin nüüd kirja panna, et sellest ka ei saa aru, et ei julgeks minu asemel pilti näidata. Ega ma ju enne ka ei näidanud, seega NÜÜD näitamine ei nõua mingit julgust. Selles suhtes, et suva ju nüüd, mis enne oli. Sama hästi võiks öelda, et ooo sa nii julge, et näitad koledat tiinekapilti – ei ole ju, sest see on minevik ja enam sa ei ole “kole tiinekas”.
Tead, kui juba tekib küsimus, et miks see on ebaeetiline, siis ma arvan, et polegi mõtet hakata põhjendama, kumbki jääb oma arvamuse juurde. Aga paralleele võib tuua Palja Porgandiga, kes sai ka väga palju kriitikat oma tissioperatsiooni kohta. Kui inimene on aastaid propageerinud enesearmastust ja kohati äärmuslikult tervislikke eluviise, siis on tema lugejate jaoks nagu ämber külma vett kaela need kurguni silikoonid. Kui juba nii kaunis inimene ei suuda ennast armastada sellisena nagu ta on (väikeste rindadega), siis mida peavad tegema keskpärase välimusega inimesed? Mis signaali nad saavad sellest?
Sama ka sinuga mingil määral. Sul on superelu-töö, mida armastad, piisavalt raha, tervis, unistuste mees ja 2 last. Sa ju oled selle kõige väga rahul. Kuidas saab väike rippkõhuke seda kompotti siis kuidagi rikkuda? AE puhul oli iluviga näos, mis on kõige karmim variant, aga rippkõht ju ei seganud õigete riietega väga kena välja nägemast? Ja Kardo armastab kindlasti koos saba ja karvade ja rippkõhuga.
Eetika jutt tulebki sellest signaalist, mis avalik blogija annab. Kalasupi promomine ei ole kuidagi võrreldav narkoosiga operatsiooniga, mille puhul on alati mingi ebaõnnestumise %. Kui leidub nüüd kasvõi üks inimene, kes võtab kiirlaenu ja läheb ka rasvaimule sinu eeskujul, siis selles seisnebki blogija vastutus.
Maailm ei muutu paremaks inimeste võrra, kes arvavad, et ideaalse välimuse tagaajamine tagab õnne, vaid enesekindluse ja enesearmastuse leidmise teistes viisides. Blogi on oma positiivse eesmärgi täitnud, kui keegi võtab varjupaigast kassi, aitab mõnda hädas inimest, läheb ka autokooli jne ja neid häid eeskujusid on sinu blogis õnneks piisavalt.
Ja ma arvan, et Eveliisil on õigus, et kliiniku poolt ei olnud ka selline koostöö eetiline, aga nagu öeldud, inimeste sisemised eetikanormid on nii erinevad, et selle tõestamine ei vii kuhugi.
Ma siin kohal tunnustan ka Marianni, sest mu teada on ta küll ainus blogija, kes inimesi on pannud teisi aitama. See on äärmiselt tore, kuidas ta oskab inimesi kaasata. (Loodetavasti rohkem hategevusega tegelema kui kiirlaene võtma)
Pol otseselt rasvaimu ja reklaami vastu ja ei saa seda panna samale pulgale kiirlaenude, alko või sigarettidega. Rasvaimu on omal kohal teatud inimestele ja teatud vanuses, aga see on ikkagi iluopp, mitte meditsiiniliselt näidustatud opp, ilma milleta ei saa. Nii kergekäeliselt, nagu Mallukas seda promob, pole nagu päris õige asi. Kui see oleks olnud tema enda initsiatiiv ja otsus ja oleks läinud seda tegema oma raha eest, siis fain, isiklik asi, praegu oli see aga koostöö raames ja suunatud lugejatele. Kukkus välja olukord, kus tuntud kliinik ja arst pakkus koostööna noorele ja tervele naisele tasuta iluoppi. See ei jäta kliinikust väga head muljet. Kuigi kõik teavad niigi, et erakliinikud tahavad raha teenida ja soovitavad iluoppe ka inimestele, kes neid ei vaja ja kes saaks ka ilma. Ilma tahtejõuta siiski ei saa ja seda pole võimalik inimesele ka külge opereerida. Mallukas võttis pakkumise vastu, sest ta teab, ta ei saaks ise hakkama, see oli tema võimalus. Võlts tundub kõik selle pärast, et ta on aastaid kirjutanud, kuidas ta armastab oma volte ja lotte, armastage teie ka. Hiljem aga yolo, suckers, ma olen nüüd peenike /heaküll, peenem/ aga teie armastage enda volte edasi, teate küll neid, mis peavadki olema, kui oled lapse või kaks ilmale toonud. Tundke uhkust nende üle, sest täiestiõigustatud on paks olla, kui sa oled sünnitanud. Kogu see armastan oma volte ja armastage teie ka, on olnud hiiglaslik enesepettus, fassaad. Kotka erakliinikus on minu meelest psühholoogid ka, keegi võiks seda tasuta talle pakkuda.
Võib olla on ebaeetiline vale sõna, aga meil kõigil on mingi sisetunne, et mis tundub õige ja mis mitte. Sa oled palju kirjutanud, et oled vormist väljas ent rõhutanud, et armastad end sellisena nagu oled ja kutsunud inimesi üles end armastama. Siis oled jällegi mõelnud, et kurat, päris nii vist ikka ei ole, et peaks end käsile võtma ja trenni hakkama tegema. Oled kaasa löönud erinevates kaalulangetusaktsioonides vms. Ma tean, et sa arvad et sa ei pea mingi eeskuju olema ja ei taha seda olla, aga paratamatult on sul palju fänne, kes tahavad sinu moodi olla. Sinuga koos saleneda, sinuga koos oma keha armastada, sinuga koos. Ja siis ütled sa korraga, et fakkit, ma tglt ei ole rahul ja ma tõesti ei viitsi ja lähed operatsioonile. Minu arvates on see natukene Paljas Porgandi efekt. Armastage TEIE end sellisena nagu tahate, aga MINA armastan end silikoonrindadega. Ja nüüd veelkord, MINA paneksin ka endale silikoonrinnad, ma teeks ka kõhuplastika või rasvaimu või mis iganes selle nimi on kui mul oleks (kasutan jälle seda sõna mida teised kasutavad “roiskuva laiba” kirjeldamiseks) õõvastav kõhupekk, aga arvamusliidrina arvan, et ma et see saadab vale signaali. Eriti kui palju on olnud juttu sellest “armasta end sellisena nagu oled”. Tuleb välja, et see on vaid bs.
Mis puutub kliinikusse, siis mind häirivad ausalt öeldes ettevõtted, kel puudub analüüsivõime. Näiteks hiljuti nägin Instagramis, et Marimell reklaamis “Vana Tallinnat”. Seriously, mis turundusjuht töötab Livikos, kes saadab alkoholi inimesele, kes on öelnud, et on sõltlane? Sama selle nahakliinikuga. Jah, sul on suur jälgijaskond ja reklaam läbi sinu on ilmselt PALJU tõ’husam kui mingi muu reklaam, aga ausalt…kas nad su blogi loevad? On süvenenud sellesse, millest kirjutad? Mu jaoks on see vale käik. Nad oleks võinud leida siis kellegi, kes tõest ikirjutab pidevalt, et vihkab oma keha, sest on ülekaaluline. Sina aga jätsid riietega siiski pigem normaalkaalus inimese mulje, kes ka oma juttudega jättis mulje, et on oma kehaga rahul.
Ühesõnaga…sellel teemal võib vaidlema jäädagi, sest see blogijad ja eetika ja vastutustunne ja kõik muu on nii laialivalguv teema. Igaühel on erinev arusaam ja erinevad põhimõtted. Mina näiteks mõtlen ka siiralt, et ma vapsee ei viitsiks reklaamid pannkooke, suppe, puljongeid, kuigi olen müügiinimene oma natuurilt ja võiksin kõike müüa ja lugejatele soovitada. Aga ma ei taha. Ja ongi igale oma.
Samas on mul jällegi siiralt hea meel, et sa end oma uues kehas hästi tunned ja loodan, et nüüd on lihtsam järjele saada tervislike eluviisidega. Mitte et ma täpselt teaks, mida sina endale suust sisse ajaks, aga no mul on umbes sama volt, mis sul oli, ümber kere, ja ma tean, millest see tulnud on;) Kui me oleks sõbrad, siis ma oleks keelitanud sind rasvaimu mitte tegema ja vedanud sind iga päev 10km jalutuskäigule ja näidanud kui lihtne on tegelikult kaalu langetada kui viitsimist on.
Issand, läks lappama see teema vist juba.
Ma tegelikult laias laastus saan teie poindist aru küll, ega polegi mõtet soovitada rasvaimu võtmes, et kle kui liigutada ei viitsi, mine ja midagi ei juhtu, läheb täpselt nagu mul. Samas mingi surmapatt see minu meelest ka pole.
Tulles selle enese armastamise juurde – tead, mul kunagi oli periood kus ma ausalt VIHKASIN oma keha. Naljakal kombel ma kaalusin siis mingi 60kg ja ma polnud kunagi enne 60 kaalunud ja ma tundsin ennast nagu mingi räme vaal. Aga näed, isegi selle “õõvastava” vatsaga ei vihanud ma ennast üks teps, armastasin ka! Lihtsalt raske on taga nutta midagi, mida olnud pole (lame kõht). Ma meeldsin endale enengi täitsa hästi, lihtsalt pidin mõtlema, et mida saan kanda ja kuidas normaalsem inimene välja paista 😀 Seega, armastasin ennast enne ja armastan nüüd. Miks ei võiks kogu aeg ennast armastada, lisadega või lisadeta? Või on see võimatu :)?
Ja nii palju sa peaks mind teadma, et sinna 10km matkale oleksid sa pidand mind juukseidpidi lohistama ja poole tee peal oeleks ma lihtsalt maha surnud 😀
Igatahes jah, ma tunnistan, et võtsin kergema väljapääsu nn, aga noh, kui võimalus antakse, miks mitte. Aga see vaid minu arvamus 🙂
Eveliis, kas Sa AE naha kohta kasutaksid sõna õõvastav? Sest need pildid olid ju samamoodi jahmatavad. Et tõesti jahmatav ei võrdu kindlasti õõvastav. Ma ei ole mingi Mallu fänn, aga kellegi voltide kohta õõvastav öelda on ikka karmilt pandud.
Jah, absoluutselt kasutaksin. Palun ärge keerake seda jälle mingiks vihkan-olen kade-teemaks. Ma kasutan sõna “õõvastav” väga palju. Ka enda kohta.
Palun ära ole paranoiline, keegi pole midagi kadetusest rääkinud.
Ma ennetasin.
minu tagasihoidlikul hinnangul on mure, et Malluka jälgijad nüüd massiliselt rasvaimu tegema hakkavad, küll täiesti asjatu 🙂
see maksab üle 2 tuhande – kellel selline summa võtta on, on ikka juba natuke mõistust ka peas juba.
aga samas selline varjamatu kajastus on imetlust väärt – keegi, kes oppi plaanib saab kogemusi. samamoodi nagu AE puhul – ausus ja suund sinna, et selline asi pole nii palju häbenemist väärt – kel võimalus, võtke midagi ette ja kel pole, katsuge vähem põdeda…
ma olen maailma kõige enesekindlam inimene – kingitus meie planeedile, aga näe – lasin iluopi teha – ülemiste silmalaugude lõikus – nüüd olen kõige ilusam kingitus meie planeedile 😀
soovitan kõigile, kel geneetiliselt rasked laud -kogu ilme muutub ja palju odavam, kui imu 😀
Raskete laugude opp mul ka ootejärjekorras. Ootan kuni laenud makstud ja siis lahen neid korrigeerima. Kah geenid😛