Teiste laste vanemad

Ma tahaksin öelda, et mulle ei meeldi üldiselt inimesed – nii oleks mu järgnevat juttu ehk mul endal lihtsam mõista – aga see ei vasta tõele. Mulle meeldivad vägagi inimesed ning suurema osa inimestega leian ma väga kiiresti ühise keele või millestki rääkida. Ma arvan, et ma olen üsna jutukas inimene ning ehk ka hea suhtleja. Tänu Idale/Ida tõttu pean ma suhtlema ka teiste lastevanematega ja siinkohal tunnen ma küll mõnikord, et mulle ei meeldi inimesed. Ausalt. Ma kohe tunnen teinekord, et ma ei tahaks nende inimestega suhelda, aga viisakusest ju peab.

Näiteks on üks ema, kelle mõtted lapsekasvatusest, eriti riietusest ja õueskäimisest, on mulle täiesti vastukarva. Selline ninnu-nännu emme, kes kogu aeg räägib, kuidas nii õudne on vaadata kui lapsed koleda ilmaga (loe: veidike tuulega) väljas käivad ja pahandab, et õpetajad ei pane tähele, et laps linnariietega õues on. Igaks juhuks mainin, et see inimene EI OLE Ida lasteaiast. Igaks juhuks mainin. Inimesed kipuvad teinekord täiesti lambist ennast mu postitustes ära tundma. No kunagi kirjutasin sellest, et Marek on kanaisa ja üks mu tuttava tuttav solvus, et temast kirjutan niimoodi. Ma isegi ei teadnud, et ta kanaisa on. Nüüd tean. Ja no Ida lasteaias ma arvan, et ma pooltele vanematele niikuinii juba niisamagi ei meeldi. Teate ju küll, päkapikkude ja kommide teema, jalatsite ära võtmine vs haiglasussid kotiga seinale, kust need oma jalatsite peale saaks tõmmata, jalgrataste iga päev kaasa tassimine, õues (mitte) käimine jne jne jne.

Siis on üks teine ema, kes tahab minuga alati poliitikast rääkida. Aga meie vaated on totaalselt erinevad. Ma kuulan iga kord viisakalt ta mõtteavaldused ära ja mõtlen sees, et ma ei ole ju üldse nõus, aga millegi pärast talle ei ütle. Nii nagu sellele kanaemalegi. Ma lihtsalt kuulan ja noogutan, aga ei ütle, et tegelikult arvan ma hoopis teisiti. Ma ei tea, miks. Mulle vist tundub, et ta on nii tuline oma seisukohtadelt, et ma ei taha vaielda, ei taha konflikti. Sest ma pean ju temaga edasi kohtuma. Mitte otseselt suhtlema, aga iga kord kui ta mind näeb võtab ta mul sabast justkui kinni, et jälle midagi päevakajalist kiruda. Tahaks vältida lausa, aga laste pärast puutume ikka kokku. Kanaemaga ka.

Nad mõlemad (ja on veel teisigi lastevanemaid) ärritavad mind tekitavad minus ebamugavust. Mul on paar kuud õnnestunud neid vältida ja ma kohe hirmuga mõtlen, kui jälle nendega kokku saan. Äkki ma ikka peaks ütlema, et ma ei taha poliitikast rääkida ja et mul on TOTAALSELT teine arusaam õues käimise kohta?

11 thoughts on “Teiste laste vanemad

  1. Aga mõtle positiivselt, sulle vähemalt meeldivad inimesed ja suhtlemine. Mulle näiteks ei meeldi enamik inimesi ja igasugune pookohustuslik suhtlemine kurnab. OK, sõbrad on mul täitsa olemas ja lahedate töökaaslastega suhtlen ka meeleldi aga peale tööpäeva inimeste seas istungi ma kodus umbes tunnikese kalanäoga ühte punkti vaadates ja pereliikmete küsimustele ühesilbiliste sõnadega vastates…
    Aga see on tõesti pehmelt öeldes ebameeldiv kui tuleb sattuda vestlustesse, kus vestluskaaslase vaated on enda omadest kardinaalselt erinevad. Alati ei taha teisele inimesele kohe näkku öelda ka, et ei poolda nende poliitilist maailmapilti või muid põhimõtteid.

    • No tegelikult kodus ma ei viitsi suhelda, sest Marek räâgib nii palju (Idat ei hakka mainimagi? ja ma tahaks vaikust 😂
      Aga jaa, need vestlused, kus ma tegelikult inimest ei tunne ka ja ei tea, kuidas nad reageerivad, on nii ebameeldivad😣

      • Ma ei olegi aru saanud, kuidas sellist olukorda lahendada, kui sa tuled pärast VÄGA suhtlusrohket tööpäeva koju ja su vabakutseline VÄGA JUTUKAS elukaaslane sind rõõmsalt vastu võtab ja sa tahaks lihtsalt natuke karjuda selle peale ja siis Grey anatoomiaga kerra tõmmata. Tund aega time outi kokku leppida või mida?

  2. Ega kôigile nagunii ei saagi meeldida. Ebameeldivate inimeste puhul mina nx naeratavalt saadan “perse”. Ja edaspidi on lihtsalt “tere”. Aga on ka selliseid, kes aru ei saa ja naeratavad kaasa ja pmt ongi nôus sinna “p**” minema 😂 ega siis polegi suurt midagi teha, kui kiirustada….

    • Jaa, mul on neid tuttavate tuttavaid ka, kes kaasa naeratavad ja aru ei saa kui neid viisakalt “p…se” saadetakse. Nendega kohtudes kiirustangi lihtsalt edasi võimalikult ruttu.

  3. See on lihtsalt hämmastav kuidas emadus suhteid teiste inimestega muudab. Sa võisid inimesega enna mega hästi läbi saada, pea et bestikad, aga kui te mõlemad emaks saate… Paratamatult hakkad sa teda teise pilguga vaatama, erinevad kasvatusmeetodid torkavad kohe silma ja neid WTF hetki on mul ikka omajagu ette tulnud… Päris tülli pole kellegagi õnneks läinud, aga jah..
    Mida emaks olemine ja blogide lugemine on mulle õpetanud ongi see, et mis puutub laste kasvatamisse – parem hoida suu kinni. Kui just ei küsida arvamust. Ja siis ma kah rõhutan alati, et MINU laste puhul toimis see ja too.

    • Selles osas olen ma küll nõus, et emadus ikka täiega muudab ja ega keegi väga teiste arvamust, veel rohkem õpetusi eksju, ei taha, aga samas ma olen ikka tänulik küll ka teistsuguste vaatevinklite eest. Isegi kui ma ei nõustu, siis teinekord paneb ikka mõtlema ja on ka hea teada, et on erinevaid arvamusi. Tegelikult on huvitav kuulata, kuidas teised arvavad ja mida nad teinud on jne.

  4. Ma tean mida sa tunned. 🙂
    Raske on vahel ja üritad siiski tolerantseks jääda kôige selle jama juures mis teine räägib ja sinuga absoluutselt teist meelt on.
    Teine variant, mis mulle vastukarva on. Môned inimesed astuvad minuga vestlusesse, ilma et nad mulle sôna annaks. Tahaks nagu ka midagi sekka öelda ja oma mòtteid avaldada, aga teine ei lase. Muudkui vuristab ja vuristab. Ja siis enam ei tahagi midagi öelda, kaob ind ära. Ja järgnevalt hakkad selle inimesega pikemaid vestlusi vältima, sest see ei anna sulle midagi.
    ***
    Täna oli bussis selline seik, kus läksin oma kahesega bussile. Ja üks vanaema oma lapselastega hakkasid rääkima näed tita tuli, muudkui titatasid seal ja ôpetas lastele kuidas titaga rääkima peab jne. Ajas nii hinge täis, mu laps polnud teab mis tema omast väiksem, aga titaks ma teda küll ei pea enam. Jalad all ja räägib juba.
    Lugesin sekundeid, et mu peatus juba tuleks.
    Vahel on raske, teinekord lased mônuga yhest kòrvast sisse, teisest välja. Et ah, teine inimene sai hingelt ära vähemalt 🙂

  5. Tegelikult ei taha ju enamus inimesi konflikte, naised ikka tavaliselt ei taha. Sellepärast need inimesed sulle neid konfliktseid teemasid räägivadki, et sa noogutad kaasa. Nad näevad, et hea turvaline jutupartner, kõigega nõus. Ma tavaliselt ütlen oma arvamuse välja, eriti siis, kui ma selle inimesega enam sel teemal vestelda ei soovi. Seda võib teha ju naeratusega ja viisakalt, lisades lõppu, et ärme rohkem sel teemal räägi, meil on erinevad arvamused ja ma tahaksin sinuga ainult meeldivad jutuajamisi. Täiesti töötav retsept, kuigi hullude puhul ei tööta. Hullude all mõtlen neid, kes näiteks poliitikast arvavad, et kui nad mind lolliks sõimavad, siis ma muudan oma maailmavaadet. Noh nendega pole midagi teha. Tasub vaikselt ära kaduda.

  6. Aga mis siis potentsiaalselt ikka võib juhtuda, kui sa oma arvamust avaldad? Ja ka siis, kui ei avalda? Eks see ole inimeste enda probleem, kui teise arvamust/nägemust/seisukohta kuidagi isiklikult võtavad. See on lihtsalt kellegi huvitav arvamus, millel pole kellelgi teisega midagi pistmist. Ühele meeldib kohv ja teisele tee, aga ega kumbki ole ju sellepärast halb või vale või mis iganes. Ma pean ütlema, et minu elu muutus hulga lihtsamaks, kui selle enda jaoks lahti mõtestasin ja aru sain, et minusse ei puutu kellegi teise arvamus. Minusse puutun ainult mina ise. Ja tänu sellele lasen ma kõik sellised asjad endast mööda ning ei vaeva end nendega 🙂

Leave a Reply to Tunne rõõmu väikestest hetkedestCancel reply