Ma tahaksin öelda, et mulle ei meeldi üldiselt inimesed – nii oleks mu järgnevat juttu ehk mul endal lihtsam mõista – aga see ei vasta tõele. Mulle meeldivad vägagi inimesed ning suurema osa inimestega leian ma väga kiiresti ühise keele või millestki rääkida. Ma arvan, et ma olen üsna jutukas inimene ning ehk ka hea suhtleja. Tänu Idale/Ida tõttu pean ma suhtlema ka teiste lastevanematega ja siinkohal tunnen ma küll mõnikord, et mulle ei meeldi inimesed. Ausalt. Ma kohe tunnen teinekord, et ma ei tahaks nende inimestega suhelda, aga viisakusest ju peab.
Näiteks on üks ema, kelle mõtted lapsekasvatusest, eriti riietusest ja õueskäimisest, on mulle täiesti vastukarva. Selline ninnu-nännu emme, kes kogu aeg räägib, kuidas nii õudne on vaadata kui lapsed koleda ilmaga (loe: veidike tuulega) väljas käivad ja pahandab, et õpetajad ei pane tähele, et laps linnariietega õues on. Igaks juhuks mainin, et see inimene EI OLE Ida lasteaiast. Igaks juhuks mainin. Inimesed kipuvad teinekord täiesti lambist ennast mu postitustes ära tundma. No kunagi kirjutasin sellest, et Marek on kanaisa ja üks mu tuttava tuttav solvus, et temast kirjutan niimoodi. Ma isegi ei teadnud, et ta kanaisa on. Nüüd tean. Ja no Ida lasteaias ma arvan, et ma pooltele vanematele niikuinii juba niisamagi ei meeldi. Teate ju küll, päkapikkude ja kommide teema, jalatsite ära võtmine vs haiglasussid kotiga seinale, kust need oma jalatsite peale saaks tõmmata, jalgrataste iga päev kaasa tassimine, õues (mitte) käimine jne jne jne.
Siis on üks teine ema, kes tahab minuga alati poliitikast rääkida. Aga meie vaated on totaalselt erinevad. Ma kuulan iga kord viisakalt ta mõtteavaldused ära ja mõtlen sees, et ma ei ole ju üldse nõus, aga millegi pärast talle ei ütle. Nii nagu sellele kanaemalegi. Ma lihtsalt kuulan ja noogutan, aga ei ütle, et tegelikult arvan ma hoopis teisiti. Ma ei tea, miks. Mulle vist tundub, et ta on nii tuline oma seisukohtadelt, et ma ei taha vaielda, ei taha konflikti. Sest ma pean ju temaga edasi kohtuma. Mitte otseselt suhtlema, aga iga kord kui ta mind näeb võtab ta mul sabast justkui kinni, et jälle midagi päevakajalist kiruda. Tahaks vältida lausa, aga laste pärast puutume ikka kokku. Kanaemaga ka.
Nad mõlemad (ja on veel teisigi lastevanemaid) ärritavad mind tekitavad minus ebamugavust. Mul on paar kuud õnnestunud neid vältida ja ma kohe hirmuga mõtlen, kui jälle nendega kokku saan. Äkki ma ikka peaks ütlema, et ma ei taha poliitikast rääkida ja et mul on TOTAALSELT teine arusaam õues käimise kohta?