ehk “Idal läheb väga hästi” ütles mulle Ida rühmakaaslane Hedvig kui ma Idale eile lasteaeda läksin. Seletas mulle, mida Ida päeval teinud on ja mida ta praegu tegema jäi. “Aga mina lähen koju,” lisas ta muretult ja jooksis liumäele liugu laskma nii kaua kui ema väikese vennaga järele jõudis. Mütsi peas ei olnud, hõlmad olid lahti. Lähedal asuva kooli hoovil mängisid lapsed pusade väel palli. Väljas ei olnud otseselt külm, aga siiski november.
Olles nüüd harjunud Eesti lasteaia rutiiniga, tundus see kõik natukene harjumatu, aga samas nii mõnusalt kodune. Naljakas, kuidas inimesed siin laste ja enda riietamisse nii suvakalt suhtuvad, lapsed ise otsustavad, mida nad selga panevad, kuna ja kui palju. Oma asi, kas on külm või soe.
Aga Idast.
Idal on esimene lasteaia nädal tõesti imehästi läinud, arvestades seda, et ta norra keeles enam rääkida ei julge/oska ning et ta Eesti lasteaias on vägagi tujukas laps, nii et õpetajad meile ütlevad alati, kuna oli draamapäev ja kuna rahulik päev. Siin ei ole ma nädala jooksul kuulnud Ida kohta kordagi ühtegi “kaebust”. Huvitav, millest see tuleb, et ta kahes lasteaias end nii erinevalt üleval peab? Ma mõtlesin, et ehk on asi tõesti keeles, aga selles ei ole loogikat, sest tegelikult peaks see teda veel rohkem vihale ajama kui keegi tast aru ei saa. Ma tunnen oma last. Mõnikord ma ei saa aru ja siis läheb põrgu lahti.
Ka kodus on ta olnud IDEAALNE laps. Ilma naljata. Kui meil kodus Eestis algab IGA hommik jonniga, lõpeb IGA päev jonniga ja vahepeal tuleb veel natuke jonni lihtsalt igaks juhuks, siis siin ei ole Ida nelja päeva jooksul ÜHTEGI KORDA jonninud. MITTE ÜHTEGI! Ja ma ei liialda. Ptüi, ptüi, ptüi, loodetavasti ei sõnu ma täna õhtut ja homme varahommikut ära. Meil on vaja kell pool viis ärgata, et lennukile jõuda.
Millest see tuleb, et ta siin on nagu ära vahetatud olnud? Iga päev lähen ma talle pool neli järgi (natuke harjumatu on nii vara jälle lasteaeda minna ja saan kätte läbimärja või mudase lapse), me sõidame bussiga koju, käime poes, jalutame koju, teeme süüa, vaatame multikaid ja hiljemalt pool kaheksa on Ida magama jäänud. Ise. Vabatahtlikult. Ilma jonnita. Sihuke idüll, et ma ei suuda aru saada, mis toimub.
Jõulud on ilmselgelt lähedal, sest poodidesse on jõudnud julebrus (jõululimonaad).
Avastasin täna seinalt, et ühise koosviibimistunni ajal olid lapsed lisaks muudele tegevustele lugenud kõik koos päevi selleni, kuni Ida jälle lasteaeda tuleb. Mu meelest on see nii ütlemata armas. Ajaa, no lõunaks ja õhtuooteks söövad ikka võileibu. Aga on elus. Kaks korda nädalas saavad sooja toitu ka;)
Ma pakuks kahte asja: esiteks, see Norra lasteaed, kust saad kätte läbimärja ja mudase lapse – ilmselgelt on laps pidanud selleks ka midagi TEGEMA, et läbimärjaks ja mudaseks saada – st tundub, et rahmeldamist on oluliselt rohkem;
teiseks, (natuke) arusaamatu keelekeskkond ja Ida jaoks praegu ikkagi juba uus ja tavapärasest erinev keskkond väsitab ka rohkem.
Sellest tulenevalt ongi Ida kell pool kaheksa uinunud, mis tähendab, et uneaeg on ilmselt pikem, kui kodus? Ja kõik kokku annabki ühe väsinud lapse, kel pole vaba aega ega põhjust jonnida? 🙂
Eile koju tulles ta væitis, et nad käisid oues basseinis ujumas. Riiete järgi ta väga ei valetanud, need tilkusid veest:D Aga jah, uneaeg tuleb pikem 2-3 tundi ja sinna kindlasti on koer maetud. Ma PEAN kuidagi kodus ka asjad saama nii kaugele, et lapsele varem järele ja varem magama.
Ja rohkem liikuma.
No jah, aga kuhu ma õhtul enam liigun? Kell kuus koju, süüa tegema, pime, kuhu kell seitse-kaheksa enam? Voi laulutunni päevadel? Tööpäevad (sh lasteaiapäevad) on liiga pikad.
See tuleb sellest, et seal pole kahte eriarvamusel vanemat, kellega saab manipuleerida, jonnida ja neid oma suva järgi käituma panna. Seal on üks vanem ja ühed reeglid, st kõik on selge, provotseerimisel pole mõtet.
Palun ütle seda ka mu abikaasale😘💪
Tahtsin ka just pakkuda, et ehk on kodust pinget vähem.
lisaks, minu kogemus ütleb, et nii kui jään lapsega kahekesi, muutub laps ALATI oluliselt rahulikumaks ning nö paremaks. kes iganes siis ka koju ei tuleks, laps kohe muutub. palju rahutumaks ning närvilisemaks. olen mõelnud, kas see tuleb sellest, et peab ema jagama või tähelepanu eest võitlema või kes teab.
Meil nt rohkem liikumisega on sama ikaldus praegu. Koju jõudes on kottpime, tänavavalgustust ei ole, kergliiklusteed ei ole, maantee on kitsas ja rekkasid jm liiklust täis – no kuhu ma lähen selle lapsega õhtul :S Õnneks kaks korda on nädala sees ujumistrenn, aga seda jääb ikkagi väheks. Nädalavahetusel küll pikem tiir koeraga ja niisama ka õues.
Nädalavahetused on Ida ka väljas kogu aeg, aga praegu pimedal ajal on ōhtul tiba keeruline midagi õues ette võtta
Jah, kui lumi juhtub tulema, on kohe teine tera – saab kasvõi lundki rookida, valgem ka 🙂
Sa võid ju Eesti lasteaeda talle varem järele minna aga seal ta magab lõunaund, Norras mitte- sain ma õigesti aru? Ehk et ilma lõunauneta muidugi vajub varem ööunne.
Mulle tundub ka see Norra lasteaed ülilahe aga vot see pidev võileibade söömine on küll nagu ebareaalne lausa. Mu lapsed jääks puhta nälga seal 🙂
Jah, just. Eestis magab, Norras mitte. Ja tegelikult selle varem järele minemisega on ju ka, et kui Norras kestab töö 1530ni ja Eestis 1700ni, siis no kus ma Eestis varem lähen.
Ma ise olen selle võileibade-kultuuriga nii ära harjunud, et isegi ei pane tähele:D
Ilmselt harjub ära jah nende brødskivedega 🙂 Huvitav oleks teada, kuidas tal nüüd norra keelega on, kuidas seal teistega täpsemalt suhtleb. Ehk kirjutad millalgi sellest.
Mul endalgi on huvitav, nii et kindlasti kirjutan. Jap, brødskivedega harjub täiesti ära, ma ise ka võin vabalt neid õhtusöögiks süüa
Mis te ajate siin pruuni juustu isu peale! 😀
Issand kui palju teid pruuni juustu sõpru on 🙄😬