Mul oli nädalavahetusel vestlus kahe emaga. Üks neist ütles, et kahetseb, et lasi end ära moosida kohalikul koolil, sest õpetajate tase seal on alla arvestuse, teine ema rääkis oma mehest, kes oli põhimõtteline eliitkoolide vastane, sest laps õpib igas koolis kui tahtmist on, aga nüüd mõtleb tema ka, et oleks siiski pidanud lapse potentsiaali arvestama ja ta eliitkooli katsetele saatma. Mina ei ole eliitkoolide vastane, ma olen selle vastu, et peaksin igal hommikul oma last Ussipesast Tallinna transportima, sest ma tahan, et ta käiks näiteks Vanalinna Hariduskolleegiumis. Ma olen mugav inimene. Ma ei kujuta end liigseid asju tegema oma mugavuse ja aja arvelt.
See teine ema muigas. Ütles, et vaatame-vaatame, kui kooliaeg kätte jõuab. Mina muigasin ka. Et vaatame-vaatame, mina ei hakka absurdseid vahemaid lapse kooli pärast sõitma.
Aga mis on tegelikkus juba praegu? Ma huvi pärast vaatasin KUI PALJU aega ja kilomeetreid ma kulutan selle nimel, et Ida saaks Kaari Sillamaa kooli laulu-ja näiteringis käia. Sõiduaeg kaks tundi ja 16 minutit, kilomeetreid tuli 99,2. Ma teen seda kaks korda nädalas. Vabatahtlikult. Sest mulle tundub, et see on täiega seda väärt. Lapse nimel.
Ei, ma ei ole üks neist vanematest (veel?) kes last sunniviisiliselt kuhugi ringi ajab, sest mulle tundub, et õiged vanemad teevad nii. Ei. Ma olen selle kooli välja valinud lähtudes Ida isikuomadustest ja kooli eripärast (see on tõepoolest FANTASTILINE!). Kusjuures IGA kord kui ma talle lasteaeda järele lähen, et ta tundi viia, hakkab ta jonnima, et ei taha. Nii et ma eelmine kord ütlesingi, et olgu, lähme vaatame ja kui ei meeldi, siis jätame pooleli. IGA kord kui me jõuame Salme kultuurikeskuse juurde tormab Ida autost välja, et tundi jõuda ja IGA kord kui peame minema hakkama, ütleb ta, et ei taha minna ja tahaab KOHE tagasi. Ise ümiseb seda armast laulukest, mida nad hetkel õpivad. “Issi, issi, issi….”
Täna käisid nad muusikateatri proove vaatamas. “Ja siis seal oli kuninganna, kes oli (ma ei mäleta enam mida see kuninganna tegi,)” vahutas Ida mulle oma emotsioone terve kojusõidu. Ma nägin kui rahulolev ja õnnelik mu laps oli. See 200 lisakilomeetrit nädalas on täiega väärt seda, et lapsele rõõmu pakkuda. Oma elu teeb keeruliseks (kellaaeg on jube paha), aga lapse nimel ju!
(Kooli valiku puhul olen ma ikka veel kohalike koolide eelistamise poolt;)
Mina olen seda meelt, et algkool võiks olla kodule nii lähedal, et algklassilaps saaks kenasti ise kooli ja kodu vahel liigeldud. Ideaalis võiks kool olla kodust jalutuskäigu kaugusel. Mulle tundub, et algklassides sõltub õppimine ja koolirõõm pea täielikult klassijuhatajat ning klappi ja sobivust õpetajaga ei suuda tagada isegi eliitkoolid. Kui näib, et laps on tõesti andeks siis saab ju “paremasse” kooli üle minna näiteks peale 4. klassi kui niikuinii klassijuhataja asemel hakkavad tunde andma aineõpetajad, ent laps ise on juba asjalikum.
Aga noh, ma ilmselt näen seda veidi oma mätta otsast kuna üks meie linna parimaks peetavaid koole on meie kodust jalutuskäigu kaugusel ning meie piirkonnakool. Ja õnneks on meie majas kooliteemadeni veel 3 aastat aega mõelda ka 🙂
Nad käisid ilmselt muusikal Desiree proove vaatamas- naudin praegu peaproovi…prr külmavärinad . Kui ilus! Sa ikka tuled vaatama?
Jaa! Hetkel plaanin küll tulla 💙💥😛
Keilast Tallinnasse on ju 30 km? Seega 60 km on ikka Tallinnas käik, mitte 100? 🙂
Aga voib-olla ma käin Tallinnas tööl ja Ida on Ääsmäel lasteaias;)
No võib ka nii vaadata 🙂
Käin ka ise Keilast Tallinnasse tööle, ei tundu väga õudne, aga eks harjumise asi, sest paljud Tallinnas elavad kolleegid kujutavad ette, et Tallinn ongi Keilast mingi 100 km kaugusel ehk megakaugel… Kuigi reaalselt on siiski vahemaa 25 km…
Ise vean last pärast tööd kaks korda nädalas Keilast Tabasallu ujuma (sest mulle ei meeldi Keila veekeskus…) ja see on maksimum, mida suudan ja tahan. Eks näis, mida tulevik toob. 🙂 Liiga kaua ei taha ka autojuhti mängida ja lootus on, et koolilapsena saab laps ikka ise logistikaga hakkama. Keilas tundub see vähemalt tehtav.
Ma käisin pikka aega iga päev Keilast Tallinna tööl ja see pole absoluutselt õudne, täiesti tavaline. Aga nendel päevadel kui lähen hommikul koosolekule, siis Idale lasteaeda järgi, siis laulutundi ja pärast täpselt ummikute ajal koju tagasi, siis mõtlen küll, et vot mida laste nimel tehakse;)
Meil käib vanem laps lasteaias kunstiringis,kuna algusest peale on tal kunstiannet olnud- leian,et kui tahab, siis tuleb luua võimalused. Algkool, kus käima hakkab, on 10 mn kodust jalutada. Olen ka seda meelt, et hiljem jõuab ju igalepoole kui tahab, miks peaksin kohe kuskile poppi kooli teda tassima hakkama lihtsalt seetõttu, et see on prestiizhne. Oma koduküla on igati sobiv koolitee alustamiseks.