Marek viskas meid Idaga eile kodust välja. Et saaks rahus remonti teha ja me ei segaks. Nii me vanama juurde maale (loe: Tartusse*) sõitsimegi. Me pidime mu täditütre sünnipäevale minema, aga kui me vanama juurde jõudsime tundsin ma, et pean kohe pikali saama, sest mu süda oli nii paha. “Ja kui valge sa näost välja näed, nagu hakkaks otsi andma,” lisas vanama. Vaatasin peeglisse ja ma tõepoolest nägin välja nagu oleks 6764 päeva järjest pidu pannud/sama palju öid magamata olnud/mõlemat korraga. Sünnipäevale minek jäi ära, sest mul oli süda paha ja pea käis ringi. Käed värisesid. (Autoroolis tundis ma kerget väsimust, aga mitte midagi ohtlikku, mille pärast peaks muret tundma. Ma tunnen oma keha päris hästi ja tean, kuna ma päriselt väsinud olen ning teen siis ka alati peatuse.)

Ei, ma ei ole ka rase. Põhjus on uutes antidepressantides. Mulle kirjutati välja Cipralex, aga toimeaine järgi olen ma võtnud ka teisi rohtusid. Neljapäeval läksin ma apteeki uute rohtude järele ja kuna Cipralex maksab 24,90 pakk, siis ma mõtlesin midagi muud võtta. Valisin Ciracet nimelised rohud. Nende kõrvalmõjudena olin ma neljapäeval uimane ja mul oli paha olla, aga ma arvasin, et ma olen vaid kehvasti maganud, reedel olid mul külmavärinad ja seest õõnes olla. Laupäeva õhtuks oli mul süda paha. Täna on esimene päev kui ma tunnen end enam-vähem hästi.

Niisiis on vist ikka erinevatel (kuigi sama toimeainega) rohtudel erinevad kõrvalmõjud küll. Cipralex tõstis mu kaalu pea kümme kilo. Ciracet ajab südame pahaks. Pean tagasi minema nende rohtude peale, mida ma vahepeal kasutasin, need kusjuures maksid mingi alla nelja euro ja tundusid mulle väga hästi sobivat (aint ma ei suuda meelde tuletada, mis nende nimi oli).

*Okei, tegelikult on see vana nali, kui tallinlased kippusid Tartust ära sõites ütlema, et lähevad linna ära ja sellest ajast me naljaga pooleks kutsume Tartut “maaks”. Ja tõele au andes olime me hoopiski Vasulas, Tartust 15 km eemal.